Eri lapseevere tere, kõik see pere jaagul raadioseinal, meie perehingu raadio seina tervitab teid palavalt ja vekslid jõula back ja peedi, algusamagnood, kordaieldultuur, kaev. Ai, endast olme ja laiendatud juurde ja meil on täiega õigele kole hea meel ja eriti kole hea meel on selle üle nüüd meile üle tüki aja tagant kirjutas ja joonistas ka tere ling Pärnu linnas. Vast oleks tore, kui nii mõnigi teine läinudaastane sõber endast ka märku annaks. Erry territi, kole hea meel on jahe ja, ja kauri otsustasid meile kah kirjutada. Esimest korda elus. Kuule troll annab märku sellest, et kindel olla hea meel, möe kahuri võtma peaksid, kas see on nüüd siis vea? Kirjutasid või on see hoopis püriti, koolera? Alla valesti ütles, et mina arvan, et sai aru küll ja Janne ja Kaur ka rõõmsad oleme. No küllap said, aga mina arvan, et äkki kolju loeb seekord Jaaneki kirja ette. Jajajajaja. Tere, viite mikseri peri. Täna on vihmane ilm, aga laupäeval ja pühapäeval oli ilus päikesepaisteline ilm, ma käisin laupäeval Viljandis matkamas. Käisime pikka maad 16 kilomeetri jalgsi, kui meil oli kaheksa kilomeetrit käidud, siis tegime lõkke, puhkasime ja sõime ja seejärel läksime veel kaheksa kilomeetri. Jõudsime Jakobsoni muuseumi ja nägime vanaaegseid riideid, jalanõusid oli väga huvitav, siis läksime üle rippsilla poisiga sõitsime koju tagasi, oli väga tore kevadpäev Teie eelmises saates polnud mingi Haani, vaid prillinali. Raadios võib ju teha igasuguseid hääli, olge terved, aga minul, On juba kevadine köha ja nohu, tervitab Janek. Niisugune oli siis Jaaneki liinitsi kiri ja teate, lapsed joonistasid neile sellest, kuidas sai hanetöötajad ja sellest, kuidas kevadine jalutuskäik oli ja kiition joonistatud törd Timmuteneff ja koljut ja väga toredaid pilte on. Nonii, aga tänaseks oli siis ma sain aru, et Kollulienefil igasuguseid plaane välja mõeldud, millest te siis pihta hakkate, tead, tead, mina ei tea nad vist õnnetus juhtunud. Kaks ja selle tegevuse lõpetasin mina juba üheksa kuu vanuselt täna. Mina ei tea, kuidas sinuga Timmu lood. Ei tea, kuidas lood on ja kuidas loodan. Kui. Ma ei saa aru, kuidas elasime, podiseb. OYO Ani samate olla teda korrutamise kammega. Kuulge, mulle tundus, et enne hakkas midagi rääkima ja tõsi on, kõigepealt, ütles hall. Meil oli tänaseks saateks Igase kuva vaid plaane tehtud ja siis ütles, näe. Näed, siin on õnnetus juhtunud. Timmu gene, seda ei ole enam vaja, muidu me jäämegi, saad lõpuni sedaviisi kõike meelde tuletama ja üle vutama. Kordamine on tarkuse ema. Vaido, küsime nüüd parem näeffi käest, mis õnnestus tal siiski juhtunud on? No eks näeb, nii, on kevadväsimus kohe, mitte midagi ei jaksa täna teha, ei tea, mis, mis sedaviisi küll. Mina ei see üldse vitamiine, aiasaia ja kommija ja salaja ka veel, kui me mõnikord keelanud oleme. Vaat nüüd on siis käes? Nojah, ehkki kevadväsimus võib ju nii või teisiti peale tulla. Aga kassas ja neid vitamiine või ei, aga kommides on neid hästi palju. Ta on kohutavalt palju lausa lademes. Parim porgandit ma ise oma kätega kraapisin selle praegu puhtas, näri porgandit, kuula laulu bailapsest, sest oled juba teist korda järjest ise nii palju. Lihtsalt nutu. Jaa, paiglamse olemisega jagub ja nutt tuleb peale ja. Ma jutustan laps, kes oli nii palju ja mis Stahlist siis ükskord sai, sella täiale ei vaielnud vastu. Ta ei olnud kikivarvul. Ta üleliia ei pärinud ega pliiatsi otsa Einari. Sel laps täiale ei röökinud. Ega endast väiksemaid. See naps rääkis ainult sosinal. Ta saias ei hoolinud, rosina. Ei olnud, kuna suurtel jalus. Ta muudkui vabandas. Tema päev nagu kellaaeg tiksub tallegi tunni 60 miks ta oli köigile öige. Ja see tõsi, või on seal lai maa kuul pimeda sula ära, kui. Aed Ta ei suuda lõpuks ära. Vahva laul, öö ja porgand oli ka vahva, mõlemad oi, hästi vahvad. Aga nüüd on jälle niisugune lugu, et praegu läheb, muud ei teegi kiituks ja kuulaks, ei teekski, muudkui mitte midagi. Eriti keeramisega laki riiki ei viitsi, täna ei, niigi, närvid on kevadväsimus, läbistub tabureti, tahab veel porgandite kannu väite söbja kuulari, noh, lasin südamisi juurika närida, siis võiks kuulata, kuidas Jõhvi Joosepi seltskonnas omal ajal üks ühepajatoit valmis sai ja mis sellele eelnes. See on Ilus pallikene. Just sinu sees kukkus potsikud. Kes sul käskis küll pontšikuid, lendur, rattaga tuletamine, kuub puruks? Ega ilmaasjata ei räägita, usalda, aga kontrolli. Ja vaatame, mis on siis siin on nii. On tõepoolest midagi, no siis võime meie oma tavaari tõepoolest Kaumel esikusse maha jätta, ma loomulikult laul, et pärast jälle potid länni, kuni näpuotsad läbi terve linna manside kõigi ümbruskonna lapsed ja koerad naerust lämbumas. Samas tänan. Mina, Juku, Juku ja vot sina oled üldse viimasel ajal kuidagi, ma ei leia nagu õiget. Ma. Ja, ja, ja muidugi muidugi, muidugi, otsekohe asume kollektiivselt teostama ühepajatoitu. Kuulge, küsimusi tuli selle peale Fridele sünnipäevaks, omatehtud ühepajatoit kinkida. Oleks ostnud mingi meenekese nool, ütleme luu pastlakesed koos sobivas toonis liniku ja savi, kausikesega ja ideed. Parim keeliku, oma tehtudki. Mina ütlesin. Eks ta mingist vineerist koos elevanti valmis. Lasteaiapäevil olid selle ala meister söögitegemist nii väga karm, minu, mina ei karda mitte midagi. Me alustame, ei pelga. Öeldakse, et teater algab garderoobist. Ja õieti öeldakse, ja söögitegemine peab algama kõikide töövahenditel, patust korrasolekust, nii mainib vaimu. Miks sul põll ees ei ole, issand jumal, rukki? Minul mõtlesin, et maanteel kleit, selle pikendatud bioja õhkopotšoki tüdruk. Ei, ükskõik ükskõik. Nii nagu ma näen. Kui Joosep viga ei ole kitleid. Ja sellest järeldub, et me ei saa tööle asuda Eisaga üks on nii, praegu tuleb läbi viia välkkoosolek teemal, miks ei ole korras töövahendid nii. Istuge, istuge palun, ja teiega nii palju, mis asi seal pliidi peal podiseb? Põdega palun? See segav materjal. Kuulge, kuulge, viimane aeg. Ära võta ühepajatoit. Just jäävad ära põdra. Nüüd on mul halb, ausalt vett, vett, selle asemel, et terve kollektiiviga sõbralikult töö rõõme jagada. Ühepajatoiduasjus otsustasid sinna ihu Emaivoigi NY. Kell on nii palju. Mina kogu aeg räägi, miks kõige ootab, aga teie selle asemel midagi tea, jutustab teie jutust, ma ei saa. Ma ei saa aru, miks mina kõige pärast muretsema pean. Matid pannid, kartulid, kisun kallimaid, vaata mulle meeldib, ühepajatoidud rääkimata, mulle tundub, et näed, hakkab kevadmägi voodile minema, tahaks nagu jälle midagi korda saatma hakata, millest küll alatakse. Ah mis siin ikka pikalt mõelda, tiimiga ühepajatoitu näpile maitseks ja väga teile kõigile teistele ka hakkame pihta. Kuule, ega see nüüd nii kergesti ei käi, selleks on vaja ikka terve rodu ja ettevalmistusi teha ja aedvilja puhastada ja koorida, tont teab, mida veel. Lapsed jäävad vahepeal igavusest magama tiimiga, nii et lõpetame, saate enne ära ja no siis on meil aega siin jukerdas, on maailm. Maailm, ja aga mis siis praegu teha on juba niisuguses ohus, et kui me kohe midagi enam-vähem arukat välja ei mõtlevad, siis võtab kätte ja keerab midagi reki. Ja siis, kui näed minu kõht tühi ja süüa kuskilt ei paista, siis tema hakkab tegutsema, et tühja kõhtu ära unustada. Ainult ma ei ole kindel, kas teistelegi tegutsemine meeldib või mitte. Aga raadiolehes oli kirjas, et mina äärmikseni kollige siin anne, oleme seekord ametis mitmesuguste kevadiste toimingud, ega no vaat mis sa arvad, kui otsiksime nüüd üheskoos ületile viite mikseri lindi, kus on peal lugu sellest, kuidas Marina mustri Madist kevadisele jalutuskäigule? Ei no võib otsida küll, ainult nad ei tea, kus kohas. Kuule, aga vaata korraks Pärnu tüdruku nele lingi joonistatud pilti, kas ei tuleta sele midagi meelde, oi tuletab küll, kuidas ma selle peale varem ei tulnud, kõik saadeti, lindid on ju ilusasti riiulil, nii nagu nele siia joonistanud. Tööl on küür riiulil mitega Timmuja türru pesukummuti siis nagu siin ükskord kogemata. No hea küll, oletame, sokkeid hulgas labürindi karp, kui niisuguseid ei leidu, aga nii mõndagi muud salapärast võib sealt avastada küll. Küll ja küll ja küll jah. Seda uurime mõni teinekord, aga nüüd vaatame, kas Kolulinefil õnnestub see lint Madis mustrilooga üles leida. Ta on nabley, näeb, leidis, leidis siia lingi. Kaardi peale on kirjutatud, et maadi ajab juttu Mariinaga kevadise jalutuskäigu asju ikkagi on õide lint, on õige ju? Jah, õige võitja, võitja, soor Kons leina kui karbid kõik riiulitel nagu saia mätsid reas, kõigil selgeid küljes. Ära räägi saiad, mul läheb kõht poesaia järgi hirmsasti tühja. Porgandite, kuula lõkskonna vaja tervisliku toitumisega rõõmustada mõõdu puutudes. Saiapätsiga. Vajan kevade kõrvulukustav Acoina mahlade prügila ja voolavate vete sulina saatel. Käes on aasta kõige raskem etapp, mis tuleb ületada kaunile ilmale ja lumikellukest televaatamata. See ei ole kerge. Ikka kipub midagi segama. Nii näiteks astus eile vahetunni ajal minu juurde tütarlaps Marina paralleelklassist ja ütles. Madis, kas sa oled märganud, et kevad on käes? Muidugi, vastasin mina, see on ju talveseaduspärade jätk ja linnud laulavad ja paistab päikene, jätkas Marina. Üsna loomulik, märkisin mina. Lennud tekitavat praegu vajalikke peibutus ja pesitsushääli, aga päikene paistab, kuna ta kuna ta paistab nii ilus, oleks jalutada, arvas Marina. Jalutamine on muidugi tervislik, tahendasin mina, aga sihipärast treeningut jooksmise või hüppamise näol see ei asenda. Kuidas siis jääb? Küsis nüüd Marina, millega ei saanud mina aru. Kas läheme õhtul jalutama või ei lähe? Tahtis Marina teada. Aeti jalutama, kaalusin mina teadu, Marina Seeberatulonkimine mööda tänavaid ei sobi kokku minu põhimõtetega. Ei see asi, kui me kogusime sekundaarset toorainet või kannatasime telegramme laiali. Niisama hulguvad igasugused halvad elemendid või kui uskuda maailmakirjanduse andmeid, siis ka need kes on armunud. Marina võpatas ja läks näost punaseks. Minus aga tärkas kummaline kahtlus. Kuule, Marina, aga võib-olla oled sina ka minusse nii-ütelda armunud? See muudaks muidugi situatsiooni. Marina vastus kaks sammukese tagasi. Hüüdis lollakas ning jooksis minema. Imelik asi, kogu minu arutelu oli valdavalt loogiline, mis pärast siis äkki, lollakas. Kas ma tõesti tegin midagi valesti? Pärast tunde ootasin marinat koolimaja ees ning ütlesin talle. Jalutame siis pealegi, kui sa nii kangesti tahad. Mina sinuga, imestas Marina, pole pähegi tulnud ja tütarlaps tõttas minema ning tema seelik lehvis tuules. Nüüd ei saanud ma enam üldse millestki aru. Lonkisin õhtu läbi mööda tänavaid ning mõtlesin muudkui marinast ja hing muudkui valutas ja valutas. Vaat selline asi on see kevad ja linnud ja sinililled. Ja kas andakiaadidki mäng või ei ole? Lademetes taskutega varrukas ja mee korraputamine põrgu tale? Arvate jah, no ega midagi minugi poolest las käia. Ega midagi. Kutsun teid täna järjekordsele kevadisele mängule. Selle mängu nimi on hirvejaht. Teeme nii, et lükake ruumis keskele kaks laud otsapidi kokku. Siduge ühel mängijal silmad kinni, tema on jahimees, teised hirved jahines mängu algul laua ühes otsas hirved vastasotsas. Kütt püüab võimalikult ruttu vunda hirve käega puudutada ja vabaneda sel moel oma osast, keda saatke kott rätiku, kõigil mängeldab üks käsi kogu aeg vastu lauda olema. Kütt on halvemas olukorras, ta ei näe laudu ehitada siiski kindlalt. Hirvede silmad on küll kinni sidumata, kuid neid on rohkem ja nad segavad 11. Eriti kui jahimees ootamatult suunda muudab. Lubatud on ka laua alt või pealt teisele poole põgenemine. Reeglit ei tohi rikkuda, kogu aeg pead käsi vastu lauda olema. Kui ruumis on laud, mille ümber kogu seltskond ei mahu, siis saatke kütt ainult ühte hirve püüda. Tagaajamine ümber laua on põnev ka pealtvaatajaile. Kordamööda on kõik mängijad irve osas. Juhhei juhhei. Nii on suvi ootab meid vist juba tasa, illukesimaali ja minul ei olevana. Oleme me võime su kaasa võtta võite, loomulikult. Mina ka ja. Tore, aga sinna on veel jupp aega. Praegu võime küll kuulatega belli laulu vanaemast maal, siis saame juba pisut unistama hakata, et kuidas seal maal ikka kõik olla võiks ja teised lapsed niisamuti, kellel vanaemad-vanaisad maalane. Vanaema Alan jooba joodav Paarina puuna küll, aga käpal toome hõõrdetuules reise. Uurde table pihipurgi. Pilvedel rõõmsalt rõõmsalam, agar jaagu loobute hõbedaga epic Sämbar tänu. Natukene kurb, et vanavanaema ja uued, et kui akne bändi kullerkupp. Mada toomingas näe, hakkab pudenema toone poolest poolest säärest lahti, lase biit, uurib, uurib vanaema. Pisike irooniat. Vot sedaviisi siis Rõõmsa kohtumiseni tänasest saadetava näitasid teha Mart puust Tanel Lään, Dajan Ahmetov, Riina Reiman. Näete, Mikseri kallike kerioosu ja Haldi Normet juhi kohtumiseni järgmisel nädalal. Aga mina arvan, et tänast saadet oleks paslik lõpetada Jane Eveli iseenda kirjutatud luuletusega. See Jane kirjutas meile üldse esimest korda elus ja kohe luuletuse joonistas pildi ka kolju. Oleja näeb Jakko elul jalutamas. Näo ja kolju üheskoos suures jalutamise. Uus kevad kutsub kõndima, kõndima ja mängima. Kaasa tulid teised ka nääbiga ja Kolluga lõpuks jõudsid metsana. Näe, see hüüdis. Ta paadiga kas või vana vaadiga läksid kõik siis mere peale, see ju meeldis nähvile. Kui nüüd tuldi ära sealt suure suure mere pealt näksis, hüüdis kihvt, seal oli suured lained ja suur olin. Siis mindi koju kuivama. Sellel nool nüüd lõpp on ka.