Kes soovib lõdvestuda, mõnu tunda rahustavast muusikast, järgnev kolmveerand tundi on teile kelle hingelaadile temperamendile on lähedane peenlüürika. Nostalgia, looritatud nukrus. See aeg on teile. Kes oskab lihtsuses näha ilu, nautida meistritööd, kes tahab ja suudab end häälestada interpreedi ka ühele mõttelainele. Järgnevad minutid kuuluvad teile. Head äraolemist Francis Goya ja tema kitarri saatel. Sissejuhatuseks kõlab sen pillipala ballaad Adeliinile. Francis Goya, belgia kitarrist on oma muusiku olemuselt ja natuurilt stuudio pillimees. Tundub, et talle meeldib nagu enesele mängida omaette, sõrmitseb kitarri. Seda meeleolu mõttes. Tegelikult pakub stuudiotöö oma võimalustega mitmekordset peole mängimised, saundi, puhtus ja nii edasi. Sellisele muusikule nagu Francis Goya enam tagamaad oma meisterlikkuse näitamiseks kitarri kui värvika ja mitmekesise instrumendi väljapakkumiseks. Francis Goya musitseerimisega jule väliseid efekte virtuaalsuse pealesurumist, tehnikat tehnika pärast. Tema kitarrimängu kuulates tundub, et nii lihtsalt vabalt ja sundimatult suudab iga pillimees vähese harjutamise järel mängida. Entsee kergus, siirus, vahenditus tuleneb just suurest üleolekust oma pillist. Seda ka tagab. Omakorda kõrge meisterlikkus lihtsus ja mõistetavus on suure meistri esmaseid tunnuseid. Nüüd kõlab Fugeni pala. Kui mul oleks aega. Printsess layer kunstniku nime Kuija võttis ta enesele hiljem. Sündis 16. mail 1946. aastal Liežis. Tema isa oli Belgias nimekas muusik, tuntud nii pianistina kui ka arranžeerija. Loomulikult kasvas poiss üles muusikalises õhkkonnas. Isa suunavat kätt oli tunda kõiges. Hea eeskuju oli nakkav. Francis innustus klaverimängust. MK kitarri omandas üpris kergesti. Klassikaline repertuaar, mida noormees tollal mängis, andis talle hea tehnilise ettevalmistuse. Õpetas nägema, kuulma ning tunnetama muusika mitmekesisust. Siis aga tulid viiekümnendad aastad rock n rolli vaimustuse leviska Belgias. Printsess, kui hakkas mängima ühes väikeses ansamblis klaverimängija selles ansamblis juba oli nii, et Francis jäi kitarri peale ning kitarriga kokku on ta jäänud tänaseni. 60.-te aastate algul oli le liberteesiks belgia nooruse hulgas üks populaarsemaid kollektiive. Printsess Väieri kitarrimäng aga köitis mitte ainult publiku tähelepanu vaid ärata suviga professionaalide hulgas. Paari aasta pärast kutsutigi Francis professionaalsesse ansamblisse bänd. See grupp tegeles enamiku seost stuudio salvestustega. Pead sa tulid müügile esimesed singlid, seejärel juba LP. Muusikaavalikkuse kriitika võtsid need heliplaadid hästi vastu. Edasi järgnes kutse salvestamiseks Inglismaal ning seejärel samas kontserdid. Inglismaa järel esineti Šveitsis, Taanis, Prantsusmaal oldi Aafrika riikides. Kõikjal saatis ansamblit vaimustatud vastuvõtt. Uusi ja uusi kutseid tuli esinemiseks. End ootamatult soovitas Francis avalikud esinemised lõpetada. Avalikel esinemistel maksa tahes või tahtmata lõivu publiku maitsele. Meisterlikult passaažid, kaunis esitus jääb sageli märkamata. Väline efekt mängib avalikel kontsertidel suurt rolli. Ja nii hakkas kaduma meie oma nägu, tunnistas ühes hilisemas intervjuus Francis. Ansambel võttis enesele uue nime pluss printsess rist aga sai Francis Goya. Ning taas algas TÖÖ stuudio vaikuses. Pirson uinunud kaldad. Uued salvestused, heliplaadid ei lase Francise nime Zaral tuhmuda. Francis Goya ka arvestatakse kui jazzi ja kui roki taristiga. Teda palutakse sageli ühe või teise firma juurde lindistama. Ka oma kodus organiseerib ta väikese stuudio, kus siis mängib lindile oma kompositsioone arranžeeringuid. Francis mängib eriplaadile mõned isa kirjutatud palad kitarril mängituna omandavad nad uue värvingu, uue meeleolu ning frantsisele. Suureks üllatuseks leiavad nad publiku hulgas sooja vastuvõtu. Läbi murdvaks sai pala nostalgia. 1975. aastal ilmub see singlina, järgmisel aastal aga kannab LP nimetust nostalgia. Mõlemad plaadid levisid Euroopas kiiresti ning paljudes maades muutusid kuldsed. 1976. aasta suvel kutsuti Francis koi esinema Brasiilia televisiooni Ladina-Ameerika meloodiad. Sealses muusikas valitsev kitarrikultus jätsid Euroopa muusikule sügava jälje. Brasiiliast tagasi jõudes algab kohe koduse stuudios töö ning paari kuuga on valmis heliplaat Maria Padilia. Francis Goya kitarr on kaasa plusseerinud, roki tulistas rütmides tempokalt, jalad ei valmista talle tehniliselt raskusi. Ent ometi onu Francis Goya oma natuurilt. Lüürik. Muusika tähendab talle eelkõige ilu, ilusat viisi, juulist ilusat, selget kõla, ilusat harmooniat. Aeglastes meloodiates avaneb Francis Goya kitarr täielikult. Poeetiliselt öelduna kitarr laulab. Francis Goya kitarr kõlab pehmelt mõtlikult isegi unistavat. Kord reljeefselt soologa esile tulles kord täiuslikult sulades saatefaktuuri. Lauluvus, täpsus, filigraansusega. Need omadused on iseloomulikud Francis Goya mängule. Kuulakem kahte tuntud pola Jongo Reinhardti pilved. Muide, omaaegne tuntud džässkitarrist sündis Belgias ning House Rodrigo balla Aran Huez'i kontsert. Francis Goya repertuaar on lai Tšassist rahvalaulude töötlusteni klassikalise plaaniga paladest populaarsete viisideni. Tegelemine nooruses klassikalise muusikaga on andnud Francis Coyale kindla tehnilise kooli. Seepärast on paljudes tema poolt sisse mängitud palades tunda klassikalise kuulimõju. Pime meloodia Elvira madigan. Selles on kasutatud otseselt Mozarti 21. klaverikontserdi aeglase osa töötlust. Keelatud mängud, mille meil on populaarseks laulnud Mirimatiöö meloodia aluseks on aga vana hispaania armastus romanss. Francis kui ei ole need palad, istuvad, Kuuletegi nüüd meloodiad filmist Elvira madigana. Francis Goya armastab lüürikat, kuid see ei ole maguslüürika. See ei ole siirupiga segatud vesi. See on klaas, puhast maitsvat allikavett. See värskendab, kosutab, kustutab janu ilusa ja kauni järele.