Pean vist siiski Veidi kirjeldajatele ruumi, kus te praegu istet võtsite ja selle asukohta Gorki, tänavat ja postimaja teab kindlasti igaüks, kes kordki on Moskvas olnud. Ühe küljega asub postimaja Ogarjov tänaval. Ja kui nüüd siit sisse keerata ja postimaja vastaspoolsel kõnniteel mööduda riidekauplusest väikesest kohvikust ja lehekioskist ja siis esimesest tihemikust majade vahel tillukese lagunemisohus kiriku juures õue pöörata siis siinse heliloojate maja ongi. Edasi läheb kõik veel lihtsamalt. Ainus esinduslik klaasist uksekoda paistab kaugele kätte, et siit tuleb julgelt sisse astuda ja ega siis teisiti edasi saagi, kui laskudes mööda treppi pool keldrisse kus muude ruumide kõrvalasuka, riietehoid, restoran ja müügile plaatidega, millest raske mööda minna. Niisiis võib lihtsalt kelleltki küsida, et kus see kollane võõrastetuba asub, sest on veel ka punane võõrastetuba, mida kasutatakse administratiivruumina. Nüüd oletegi kohal. Tuba on väike, nii umbes 18 ruutmeetrit, aga tal on kaks kõrvu asetsevat kõrget mõisaatkenud. Keset tuba asuv tiibklaver on moodsad mugavused tugitoolid ja diivani tõrjunud tiheda reana vastu seinu nurkadesse ann nende vahele siiski mahtunud riiul õige mitut sorti lilledega suurtes keraamiliste skaussides siis veel madalraamatuga ja võimendaja, mille kaudu siia helikabinetist tuleb muusika kõikides liiduvabariikidest ja ka välismaalt. Pierre siia mahtunud väike pikaks venitatud kolmnurga kujuline diivanilaud ja sellel ongi report ther magnetofon. Tuppa astuvad praegu Vjatšeslav eks laava artsioonov. Ja Aleksander, see tähendab Saša Rabinovich Et enne jõuab tuppa tema uhke hadelejat äss jälle sismi esise. Räpinovitš tuleb tuppa, kõrvad ees ja silmad harali. Ja need on niisugused kummalised silmad, mis ühe inimese näos siiski kumbki omaette elu elavad. Tõtt-öelda ainult vastamise ajal võtavad need silmad sisse silmade tavalise positsiooni et siis jälle kohe üksteisest eemale hajuda, nagu püüaks kumbki neist omapoolsesse kõrva vaadata. Ja kui need kaks noort meest koos uksest sisse tulevad, siis hiljem neid meenutades ainult silme ees ärtsioonovi sade ja sellest umbes pool meetrit kõrgemal Rabinovich ajakis silmad. Habemega on Rabinovich ilmselt hiljaks jäänud Tanart jooma vist kuus aastat noorem. Sellegipoolest on nad koolivennad ja koguni kursusekaaslased. Ja kui Räpinovitši oleks olnud nagu öeldakse, normaalne üliõpilane, siis oleks ta praegu koos Artjom abiga valmistanud diplomitöö kaitsmiseks. Kui Trabinovitšile soovitati konservatoorium lõpetada neljandal kursusel. Nii et diplomi sai ta juba aasta tagasi. 21 aastaselt. Tema diplomitöid lindistatud ei ole, kuid umbes samal ajal aasta tagasi on loodud viis kompositsiooni tšellole ja klaverile, mida te kohe kuulete. Võib-olla kasvatuslikus seisukohast ei ole päris õige intervjuusid võtta heliloojaid, kes pole konservatooriumi east välja jõudnud, kellele üldsus pole veel erilist tähelepanu osutanud ja kindlasti kunagi ei tea, mis neist lõppeks saada, võib isegi hiilga. Valgus ei tähenda tingimata kasvuvõimet kuid kaasaegse kammermuusika kontserdil, millest põgusalt oli juttu eelnevas saates kiskus Artjom obja Räpinovitši muusika mul kõrva, et niivõrd kikki, et mul tekkis tahtmine seda lõbu pakkuda ka teile. Rabinovich esitati aasta tagasi loodud kontsert klaverile ja seitsme Leinstrumendile esitati nii, et variatsioonivormis teos muutus 11-ks miniatuuriks. Nii et peab, ütleme õnneks võtet ei ole. Arsioonuri teostest tuli seal ettekandele kaks põhja naist, laulu venekeelne pealkiri nende vees Sirwernjeebeeess nii metsas sopran Ille klaverile ja löökpillidele sellest lint olemas. Olgu möödaminnes öeldud, et sellel kontserdil kõlanud kammerteostes oli kõikides suur osa täita löökpillidel. Põhjanaistelaulude aluseks con Arhangelski oblasti rahvaviisid ja tekstid. Võtsin osa folklooriekspeditsioonist Arhangelski oblastisse ja sealsele teose idee tekkiski. Viise kasutasin muutmata kujul. Kuid ma ei nimetaks oma teost seadeks. Ma tahtsin lihtsalt nende viiside alusel luua omaenda muusikateose. Vormilt on need laulud ostinaatsed, variatsioonid viis kordub muutmatuna. Saade varieerub. Kasutatud rahvalaulude pealkirjad on, teil sai tee Grastne Sorneško, tõuse, tõuse, kuld, päike ja i kondeshiit, oi hobust kihutavat. Neid laule kuulates mõtlesin mingi pärast Artjomi fon Moskva märguste, mitte nendega häirile, muusika oleks väga ühtemoodi vaid kokkupuudete pärast nende loomingulistest põhimõtetes ja sümpaatiates rahvalaul ja Stravinski Kesniaarseomovile, kuigi margustele on üheks mõjukamaks õpetajaks. Muidugi Anartsioon, põhjamaised, laulud, ehtsalt venepärane teos, isegi vormilt ostsin näedsel variatsioonil sellel pahupidi passakaalien, kus siis on ikka Viismite passis korduv teema. Sellel vormil on pikad juured vene muusikas. Klassikalises muusikas ulatuvad need Glinka Kanaari inskajani. Sealt nad paljude teoste kaudu jõudnud ka kaasaega. Et siin aga ei ole tegemist ka kitsalt rahvusliku nähtusega, sellest kõnelevad kas vaidlused Šostakovitši seitsmenda sümfoonia rinnaku episoodi üle. Et kas selle vormi esiemaks on klinkaga määrinskaja võõradelli boolero? Jah, aga me oleme tulnud ühte võõrastetuppa vestlust kuulama. Artjom huvit intervjuu ilmselt lõbustas Rabinovich taga heidutas. Sõnastruselt võib see noormees võistelda isegi eesti heliloojatega. Kuna ta kaua hoogu võttis, siis jõudsime Artšoviga enne pika jutu maha rääkida. Kõigepealt kuulasime Arsioon vis soolase naati klarnet Lile ainsat teost, mis tal peale põhja naistelaulude on lindistatud. Kuna mul on tekkinud mõte, et lähemas tulevikus muusikas suureneb ühehäälsus ja tema mitmesuguste uute vormide osatähtsus siiski sisinartsioomavilt, kas ta kirjutab sooloteoseid enda initsiatiivil või õppeülesannete täitmiseks? Huvi soolomuusika vastu on mulle ammu. See tekkis nähtavasti huvist intonatsiooni enda vastu. Olen küllaltki palju aega raisanud vajaliku intonatsiooni leidmiseks. Mul on ka aldi soolosonaat. See on väga ebatäiuslik, kuid enda jooksma seda teost luues. Üht-teist leidsin. Praegu oma soolomuusikal ei mõtle, olen ametis diplomitööga kontserdiga viiulile ja orkestrile. Üldse aga huvitavad mind esmajoones siiski žanrid, kus muusika ühineb sõnaga võib-olla sellest, et mulle väga meeldib teater. Aga huvi rahvamuusika vastu on seal nüüd juhuslik või kavatsustega edaspidi samas suunas jätkata. Ma leian, et muusika loomine rahvamuusika alusel on möödunud etapp, mis oli seotud rahvusliku eneseteadvuse ärkamisega. Mina igatahes ei tunne praegu vajadust rahvaviiside töötlemiseks. Siin ütles sõna sekka kärabinovi Need muljed peavad teadvuses Setumaa evik Vaidlema ei hakanud mind, rõõmustas Edgar Rabinovich jutuotsa kätte saanud ja pidasin õigeaegseks heliloojate intervjuude igavest avaküsimust. Ainult et otsisin sellele uue vormi. Kas te mäletate, millal te muusikat esimest korda märkasite või millal te märkasite ED muusikat ajate? Raske on, sellele küsimusele vastata ei oska. Pole sellele kunagi mõelnud. Üldse ma hakkasin suhteliselt hilja tegelema kompositsiooniga kui erialaga. Algul ma tahtsin saada füüsikuks ja kui ma kooli lõpetasin, siis ma ei teadnud veel, et valin helilooja elukutse. Ja lapsepõlves teil muusikaga aktiivsemaid kokkupuuteid ei olnudki? Üldse algasid minu muusikaõpingud kuueaastaselt. Asi oli selles, et ma sündisin muusikute perekonnas. Isa mängis ise ja oli muusikaõpetaja. Nii et ma kuulsin muusikat juba hällist alates. Kuid aasta pärast minu sündimist läks isa sõtta ja alles siis, kui ta tagasi tuli algas minu süstemaatiline muusikaline kasvatus. Koputa. Tõstke vastav rinne. Nalja poolest võib öelda, teatavad kogemused muusika loomise alal oli mul siis juba olemas. Mäletan, kui ma vaevalt kätega ulatusin klaviatuuri puudutama, püüdsin ma passides kujutada, kuidas liiguvad tankid. See oli kohutav. Nii et ma alustasin heliloomingut otsekohe kõige aktuaalsemal teemal. Klaverit mängima pandi mind juba kolme-nelja aastased. Kuueaastaselt viisid vanemad mu Moskva konservatooriumi muusikakeskkooli ettevalmistusklassi. Seal oli muide ka koor ja ma laulsin. Ta on mul ei olnud raske muusikat märgata kuna ta kodus alalõpmata kõlas plaatidelt. Minu vanemad ei ole muusikud. Aga nad nii kumbki omaette sellega tegelevad. See meeldib neile. Võib-olla te mäletate, missuguseid teoseid teile lapsepõlves eriti meeldisid? Väga kaua ma üldse ei õppinud, lihtsalt musitseerisime. Ugalana mängis klaverit, õppima hakkasin kuueaastaselt. Endast on muidugi väga meeldiv rääkida. Aga alati see ei õnnestu. Tassis parem räägib muusika hoiatuseks olgu öeldud vaid nii palju, et kui teil seda teost kuulates tekib mõte, et tegemist mõne uue pilliga, siis teeksite Sand klavessiin ja teose nimi on kond. Kompositsiooni esitab autor. Kuulaksime kontrastiks otsekohe L1 sas Pinovitši kompositsiooni, seekord orelile ka autori esituses. Tema enda sõnade järgi ei esitavate seda teost päris õieti. Ja see olla kirjutatud niisama, muuseas. Saša Lapinovitši maitse on umbes 17 aasta jooksul moduleerunud Kunoostocauseneini ja kui tema muusika vene kaasaegse muusika foonil neid väga omapärasena lausa ainuläätsena siis ei tulene ainult Rabinovich enda vara maksvusele pääsenud individuaalsuse eest vaid teatega, et rolli mängib kassilos õpetajaga, kelle loomingut meil üldiselt väga vähe tuntakse. Eriti tugevad seosed Docoucine klaverimuusikaga. Oma loomingus tunnistab Rabinovich ise vaid viimase kolme aasta jooksul kirjutatud teostest, mis seal loodud. Varem sain mäejutluses teada päris juhuslikult. Ma olen loonud õige palju tonaalseid teoseid, kaks sümfooniat, kaks kvartetti ja veel palju muud. Ma kirjutasin need muusikakeskkoolis ja konservatooriumi kahel esimesel kursusel. Mis on siis toodud hiljem? Valik nimekirjas on siiski kolme aasta kohta uskumatult palju teoseid. Veel kolm sümfooniat, kolm kontserti peale ülalnimetatud klaverikontserti veel viiulikontsert ja kontsert tšellole klaverile, löökpillidele ja Anssile. Nii Scrabini nimetähtede järgi nimetatakse Jevgeni Aleksandrovitš Murcini leiutatud elektronmuusikaaparaati. Siis on selles nimekirjas veel kantaat Fleet nikovi luulele, sümfooniline siit kolmik kui Vana-Egiptuse luuletekstidega Pikrida teoseid pealkirjaga kompositsioonid, nende sääska vokaalkompositsioonid, jutšeri ja Pasternaki sõnadele ning isegi kolmevaatuseline ooper Raskolnikov. Libreto on loodud Dostojevski kuriteo ja karistuse Rabinovich lemmikromaani järgi. Orkestreerituna seda ooperit veel ei ole, kuulsin teda esindajatena klaveril. Võib-olla Rabinovich teostab oma kavatsuse kärbete osas ja see oleks halb. Kuid mis puutub muusikasse, sisendil täpselt tabatud romaani emotsionaalset põhidonaalsest seda summutatud dramaatilises sünguse ja närvlikkuse liitvärvi. Katkendid sõnatust Pihlist, milles Raskolnikov oma kavatsuse täide viib. Rabinovich on ette heidetud, et ta kirjutab liiga palju ja kordab sellepärast iseennast. Kuid peab ütlema, et tema easy kordaga vähem kirjutajad ennast vähem iseenda epi. Koondluse küsimus on väga keeruline siis kui see puudutajat meie tajule uudset muusikat. Sama kuuleb ju ka kogu moodsa muusika kohta. Kõik heliloojad kirjutavad ühtemoodi. Mida nad ise selle kohta arvavad? Kriitiline küsimus on praegu tehnika omandamises. Siin ei saa olla epi koondluse küsimust. See on tehniliste vahendite evolutsiooni ja leviku küsimus. Mah kasutas näiteks ka midagi Vivaldi ja teiste Talle kaasaegsete heliloojate muusikast. Epi koondlus, see ei olnud. Mis on need? Prosta otsustada epikoonduse üle saab siis, kui on silme ees kogu loominguline tee. Alguse järgi ei saa otsustada, sest ei ole teada, kuhu jõutakse. Kuid üldse ma ei jaga seda arvamust, mille järgi praegu on otsingute aeg. Mulle näib, et kogu aeg luuakse ka midagi väga head. Kaasaegse muusika tee otsustavad heliloojad ise. Need, kes kirjutavad head muusikat. Ja nendeni õigete sõnade kinnituseks kuulakem saate lõpuks veel üht Alexander Rabinovich kompositsiooni klaverile, löökpillidele ja Anssile.