Ausõna, veel kunagi elus ei ole olnud nii rahul endaga nii uhke ja õnnelik teadmises, et tegin hea asja, kirjutas Pjotr Tšaikovski pärast kuuenda sümfoonia lõpetamist oma tööde kirjastajale Peeter Jürgensonil. Helilooja veendumust selles kinnitavad veel paljud teose loomise perioodil sõpradele saadetud kirjaread mõningaid kõhklusi siiski ka eriti orkessotsiooni osas. Mida edasi, seda raskemini allub mulle organisatsioon, kirjutas ta ühes kirjas. Ja teises ma olen väga rahul sisuga, kuid pole rahul või parem öelda mitte täiesti rahul instrumentatsiooniga ikka ei taha niimoodi välja tulla, nagu ma unistasin. Mulle tuled tavaline ette ja ei pane põrmugi imestama, kui selle sümfoonia üle hakatakse nurisema ja hinnatakse vähe. Ega see pole esimene kord. Kuid ma tean kindlalt, et ta on parim ja eriti veel siiraim kõigist minu töödest. Ma armastan teda nii nagu liiale jora armastanud ühtegi teist oma muusikalist uidu. Vahest aimas helilooja, et kuues sümfoonia jääb talle endale kirjutatud reekviemi. Yks palavikuliselt püüdis ta selle kõrval lõpetada ka oma kolmandat klaverikontserti ja klaverile ning orkestrile mõeldud anteti finaali. Need aga ei saanudki enam valmis. Fagoti tume tämber, sümfoonia lühikeses sissejuhatuses viib kohe traagiliste sündmuste toimumise maailma. Kuid peapartii allegro non Troppuna paiskab selle teema närviliselt ja tagasihoitud ähvardusena esile. Teema võtab hoogu ja võimu. Veel ei jõua ta kõikepurustava jõuni, kuid ta tiheneb, kord täheneb, kord taganeb. See on nagu tormi algus, kuigi Tšaikovski puhul on siinse võrdlus loodusega vaid piltlikuks paralleeliks. Peapartii vajub vaikusse, tempo aeglustub, jõuame laulva helgema, kuid siiski nukrusevarjundiga kõrvalpartiis. Siin toob autor juurde veel teisegi teema, mis on esimesest elavam, neutraalsem hingepingetele isegi väikest puhkust, luba löödia fagotiimitatsioonidel rajanevad dialoogi saadavad keelpillid, mille rütm siiski kannab tagasi surutud esialgset närvilisust. Kuid see oli vaid hoovõtt, dialoog hakkab omakorda jõudu koguma. Pillid vahelduvad, kangas tiheneb. Esimene kulminatsioon saabub pärast Fortissemad pausiga. Järgneb taas lüüriline kõrval partii osa, kuid suurema pingega, kui alguses. Klassikalise sonaadivormi ekspositsioon jõuab lõpule tavaliselt lõpupartiiga siinse uurima vaibumisega jõudmisega peaaegu olemas tusse. Autor kirjutab nootide alla ikka rohkem piano märke. Kuni lõpuks fagot peab oma neli viimast nooti ära mängima kuuekordse vaikusemärgiga. Ja seejärel ärge ehmatage töötluse algab nagu välgulöögiga ootamatult järevalt. Mingi toores jõud purustab kaunid hetked ja hakkab valusasti muserdama. Ilmuvad taas kuuldavale pea partii traagilised noodid. Võitlus on raske, aeg-ajalt ägeneb, aeg-ajalt vaibub ja tundub, et inimene jääb sind siiski kurjadele jõududele alla. Kõrvalpartii lüüriline teema, mis alguses oli vaid nukruse varjund Nendega on repriisi tagasi tulles nagu kurb mälestus. Kui selged toonid, vaid südant läbivad. Kooda rahulikke lüüriline toob lõpuks siiski tormide maailmast vaikuse maailm. Helilooja pühendas oma kuuenda sümfoonia õepoeg Vladimir Davõõdovile. Sa tead, kirjutas helilooja oma sugulasele, et ma sügisel hävitasin juba loodud ja osaliselt orkesseeritud sümfoonia teekonnal. Kõne all oli sõit Pariisi, mis oli just äsja lõppenud teekonnal mul tuliuue sümfoonia mõte seekord programmiga, kuid niisuguse programmiga, mis jääb kõigile mõistatuseks. Tas juurdlevad, kuigi sümfooniat hakatakse nimetama programmiline sümfoonia number kuus. Nõnda siiski ei läinud. Oma venna modesti ettepanekul ristis helilooja enne ettekannet sümfoonia hoopis pateetiliseks kuid programmi jättis tõepoolest kõigile mõistatada. Kuid nüüd ka mõne teise osa põhiteemad. Allegro Kangratsialt läbib viis neljandik rütm, mis siiski seisab kõige lähemal valsi rütmile. Rahulik algus püüdleb eemale neist raskustest, mis jäid selja taha. Kuid muretu seisa kaua püsida valuline ja meie kuulajaile hästi tuntud kallimari motiiv katkestab selle. Teine osa kulgeb siiski suhteliselt väiksemate kontrastidega laseb esimesest osast emotsionaalselt läbi raputatud inimesel jõudu varuda tuleviku tarvis. Hämmeldust võib tunda helilooja töökiirusele. Eriti sümfoonia algus lehekülgede kirjutamisel. Alustas neljandal veebruaril 1893. Üheksandaks veebruariks oli valmis esimene osa ettekujutuses aga kujunenud pilt kogu sümfooniast. Kaks päeva hiljem jõudis autor oma kirjutamisjärjega juba kolmanda osa keskpaika. Siis tempo aeglustus ja Marge kõigi sümfoonia eskiisid lõpetamise kohta on 24.-st märtsist sümfooniat registreerimise käigus ilmselt aga helilooja jagas oma jõudu ka teiste käsilolevate teoste valmis kirjutamiseks. Neist oli eespool ja jõudis pardituuriga lõpule 19. augustil. Helilooja veendumus, et andis selle tööga oma parima, osutus õigeks, nagu osutus esialgu õigeks ka see, et publik kohe esiettekande järel ei tunnetanud sümfoonia kogu sügavust. Ja paljud muusikakriitikud jäädvustasid end ajakirjanduses nõmeduste väljaütlemisega. Kuid see oli juba sügisel Peterburis, kus autori juhatusel pateetiline sümfoonia 16. oktoobril 1893 ette kanti. Teemadest jõudsime selleni läbi kuulata sümfoonia kahe osa materjali nüüd kolmandast osast, Allegra Moltovi vaatse Scertzoliks sagimine alguses ebamäärane ja justkui suunatu ekslemine kuni äkki kõrv hakkab marsiliku motiivi katkendit tajuma. Oboe ettekandes. Esiteks arglikust motiivist hakkab välja kasvama üks kolmanda osa põhiteemasid esialgu nagu laiali pillatud intonatsiooni, totavad järk-järgult kindlama kuju, kuni lõpuks klarnetit kogu teema ära mängivad. Marsi motiiv muutub üha rühkivamaks peale tükkivamaks, samas aga laguneb jälle, et uuesti hakata oma koostiselementidest liituma. Kulminatsioon Vii taas justkui tormi Vihuriteni. Nõnda purustades kõigest üle olles jõuab Marss lõpule ja finaal. Seda muusikat kuuldes meenutab neist enamik mõnd lähedast alatiseks toonela jõe taha kadunud inimest. Kuidas saavutas helilooja kohe esimestest nootidest niisuguse valulise pinge maksab mõne sõnaga rääkida. Pilt partituurile näitab keelpillide rahutult hüplevaid käike kuid kõrv haarab astmeliselt laskava meloodia. See meloodia on ära jagatud esimeste ja teiste riiulite vahel. Kumbki pillirühm võtab vaheldumisi ühe meloodia noodi ja harmoonias kuuluva noodi. Niisuguste hüpete mängimine annab juba iseenesest suurema sisepinge. Kogutulemus on niisugune. Tomatismi tõstavad veelgi arvukalt Isonansid. Teine teema on selle kõrval haiget tegevmeenutus millestki helgest. Ka selle katkestab toores julm akord, jäävad vaid ohked, mis viotaaž esimese teema juurde. Ahastus jõuab lausa ületamatu tipuni. Lõpp, kõik on möödas, suhteline rahunemine on veel vaid tagasivaade möödunule. Kuulake nüüd Pjotr Tšaikovski sümfoonia number kuus Siimi noor oopus 74. Leningradi filharmoonia sümfooniaorkestri esituses. Dirigeerib Jevgeni ravinski. Osad Atso allegro, non tropo, allegro con, graatsia, allegro, Moltovivaatse finaal algatsialanetoos.