Ja nüüd on taas aeg heita pilk Eesti rahvaluule arhiivi põhjatutesse laegastesse ning tänase muusikavaliku on teinud Eesti rahvaluule arhiivi teadur Liina saarlo. Olge nüüd enam, keda me täna kuulame ja mis lugu see on? Täna kuulame palav pudelipillil ja seda esitab Eliisa unts ehk Lääne-Liisi Rõuda külast Martna kihelkonnast. Selle pala esitas Lääne-Liisi ehk sünninimega Eliisem liine. Klaassen abiellus unts. Tema sünnist möödus selle aasta alguses kolmekuningapäeval 100 aastat ja tema esindas 20. sajandi keskpaigale väga iseloomuliku rahvaliku muusika nisavormikülaga belli. Ta kutsus 1972. aastal esile Rõude küla kapelli mille liikmed olid kümmekond meest ja esinemas käidi selle küla kapelliga igal pool väljaspool oma küla vabaõhumuuseumis, isegi Leedus ja Moskvas. Liis ise tavaliselt laulis, aga ta mängis ka mitmesuguseid pille ja seejuures just selliseid, mitte tavalisi pille nagu lehepill ja pudelipill ja lähkri pill. See pala, mida me kuulasime, on väga hea näide inimeste leidlikkusest. Kui ei ole oskust või ei ole ka võimalust mõnda tavapärast pilli mängida, leitakse siiski võimalus käepärastest vahenditest muusikalist tekitada. Ja peab tõdema, et see kõlanud muusika oli omal kombel täitsa huvitav. Lääne elu sattus oli väga iseloomulik 20. sajandi eesti naistele. Tema vanemad olid põlised läänlased, mitte küll väga heal majanduslikul järjel, kuid seevastu väga kultuurihuvilised musikaalsed. Isa oli pillimees, ema laulis laulukooris. Aga Liisi enda elusaatus oli kurb, sest tema abielu jäi väga lühikeseks. Tema abikaasa varasem sõja ajal metsas ja hukkus ja dollastele oludele vastavalt ei saanud Liisi seetõttu oma õppinud kutsetööd ehk õpetaja tööd jätkata, vaid töötas postile, nina. Aga Lääne-Liisi oli särav isiksus. Tal oli suur esinemise vajadus, ta oli sündinud artist. Ja teisest küljest tal oli ka suur missioonitunne. Ta tundis huvi vanad juttude ja laulude vastu ja tal oli ka vajadus seda minevikku meenutada ja mäletada ja teistele esitleda. Ta kirjutas humoorikaid murdekeelseid lugusid, mida avaldati kohalikus ajalehes. Ta esitas, esindas Läänaste laulu ja pillitraditsiooni Koscapelliga esinedes. Ja loomulikult ta esitas ka kunagist Läänemaa kalendrikombestikku pulmakombestikku ja rahvariideid. Ja eks see oligi omal kombel tema pedagoogiande ja kutsumuse väljendus. Kes teab, mis tema elust oleks saanud, kui ajad ja olud oleks olnud teistsugused. Kuid isegi sellistes tingimustes nagu olid suhtelist ainult väljendada, jääda inimestele meelde. Ja mul on väga hea meel, et teda pole unustatud. Tema jutte on avaldatud ja tema sajandat sünniaastapäeva tähistati Rõude muuseumis. Aitäh Liina saarla täna ja kohtume nädala pärast.