Tartu stuudios on meil täna folklorist Risto Järv. Risto ei olegi enam, millise vanasõna oled sa täna välja valinud? Tänaseks oli siin mu vanasõna, mille tüübi tekst kõlab täks täna täks, homme ju ükskord ikka suur puu langeb. Selle vanasõna. Üks kirjapanek on Pärnumaalt Mihkel Kamp manilt 1888.-st aastast, mis ongi andnud siis sellele vanasõnatüübile oma nime. Nii nagu folkloor ise on väga elurikas ja siin on ikka erinevad hääled. Nii ka selle vanasõna erinevates üleskirjutustes. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist võisime näha näiteks variante Dixtenaadiks, homme ükskord ikka suur puu langeb Laiuse kihelkonnas 1879.-lt aastalt või tokstena toks homme. Ükskord ikka puu langeb Vaivara kihelkonnast. Jah, mõnikord on lisatud ka siia juurde veel ülehommegi täks täna täks homme teks tunahomme küll suur puu, viimaks ikka langeb Matthias Johann Eiseni üles, kirjutas Helme kihelkonnast. Ja muidugi on mõnedes variantides öeldud siis ka natuke teisiti. Tarvastu kihelkonnast 1892 Taimbalaid sommend, läits, üits, kord suur puu, sadab. No muidugimõista olla selle vanasõna sõnum pesi metsa raiumise või ümbertöötlemise veskile, vaid see on nii nagu vanasõnad ikka. Pigem alati kujundlikult võetav tekst. Ja otse tõlgendades võib küll üsna selgelt näha seda poeetilist võrdluspilti, et iga päev natukene tehes saab mingi asi valmis. Seda on ka mõnedki vanasõna üleskirjutused rahval arhiivist. Oma täpsustuse söönud näiteks 52. aastal tänadakis homme teks küll suur tükk ikka väheneb või siis ka sellise kommentaar nagu Priidu Tamme poolt Laiuse kihelkonnast tiks tänadiks omme. Eks suur tükike, vähene tee tööd hoolega, olgu ta suur ehk väike töö, aga hoolega tegemise järel lõpeb, et ta ükskord ära. Mulle endale on alati meeles olnud üks selline kirjandus Kohtumine kirjanik Jaan Krossiga ammusest ajast, kes toona ikka ütles tema romaanide. Tema viljakuse saladus ongi see, et iga päev kirjutab ühe lehekülje, et mulle tundub, et seesama vanasõna võtab ka sedasama mõtet väga ilmekalt kokku, kuidas kogu aeg natukene tehes jõutakse ikka sihile, eks me samasugust samasugust mõtet näeme ka sellistest eesti vanasõnadest, nagu püsivus viib sihile või kes jõuab, see jõuab või kui püüad kõigest väest, saad üled igast mäest. Ja selle vanasõna puhul kindlasti paljud, kes rahvajutte teavad, tundub see neile väga tuttav ja tõepoolest tegelikult seesama vanasõna esineb väga sageli ka ühes teises rahvaluuležanris, nimelt muinasjuttudes ja nimetan üsna hulka muinasjutte üles kirjutatud, mille sisu, nii nagu muinasjuttudes ikka natukene varieerub, aga aga sisuks on siis see, kus üks tütarlaps, kes oma tööst kangastelgedel on hirmus väsinud ja läheb metsameelt lahutama, läheb metsa mõtteid selgeks mõtlema, näeb seal ühte väikest lindu, rähni, kes puu toksib ja ütleb tänadeks ammedeks, küll see suur puu langeb. Ja samamoodi saabki tüdruk siis sellest Linnuvaatamisest inspiratsiooni, kui läheb koju tagasi ja lõpetab oma töö ära. Et see selline vanasõna põinimine rahvajuttudes on tegelikult folklooris päris mitmetes erinevates muinasjuttudes. Looma miinused üks, kes suvel pilli löönud, tantsigu talvel või, või, või siis vanapagana juttudest, palju kisa, vähe villa, millegendilistes tütrest, tee tööd, te hääd ehte, kurja, kõik teed iseenesele. Et nii ütlevadki, nii vanasõna kui kui muinasjutt, et meile siis oma poeetikat kasutades ikka seda üht ja sama tasapidi tehes võib suure asjaga lõpuks ikka valmis saada. Suur aitäh teile täna Arista härg.