Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub, on vanasõna, millest täna juttu teeme ja kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret Voolaid, palun. No kes teisele auku kaevab, see ise sisse pakub. See on tõesti väga vana ja, ja rahvusvaheliselt tuntud rahvatarkus mis tuleb ette juba näiteks mitmetes eri piibli raamatutes, et siin tuleb kohe öelda, et piibel on olnud paljude selliste õpetlikke ja titaktiliste ütluste allikas ja omakorda teatud ütluste levikut ka kindlasti hoogustanud või sellele kaasa aidanud, levikule kaasa aidanud. Ja nii on piibli ütlused väga laialt levinud ka suuliste traditsioonides. No kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb, leidub näiteks vana testamendi õpetussõnades sellises pikas versioonis nagu kes auku kaevab, langeb ise sinna sisse ja kes kivi veeretab teise peale, selle peale tuleb ta tagasi. Lisaks leidub see ütlus näiteks Taaveti lauluraamat tus koguja raamatus siis apokuröfide hulgas leiduvas Jeesus siiraki, kus raamatus aga muidugi on, on see vanasõnaga varasemates baltisaksa autorite grammatikas ja sõnaraamatutes või trükistes eestikeelsena seal sees. Ja ka Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogus on see ütlus pea siis 300 üleskirjutusega seega väga-väga rikkalikult esindatud ja konkreetne rahvatarkus siis esindab vara sõnadele väga sageli omast postulaat, et kuidas sina, teistega või teistele nõnda teised sinuga või sinule. Ja tähendus on muidugi vägagi selge, et teisele halba sepitsedes soovides võid hoopis ise kaotajaks jääda. Ja see teisele plaanitud halb võib siis hoopis sinu endaga juhtuda või sind tabada. Ja sama tähendust väljendavad muudki vanasõnad, näiteks, kes teisel halba soovib, seda ise proovib. Või siia tähendusrühma võiks kuuluda ka sellised vanasõnad, nagu kes teist tõukab, kukub ka ise. Või kui sa oma nahka armastad, siis ära löö teist. No mõnikord tehakse vana sõnuga ümber ja nendega mängitakse või selliseid varem olemasolevaid vanasõnu parodeeritakse. Et sellisel juhul pole peamine eesmärk enam enam siis õpetlikus. Või see vanasõna tõsine funktsioon, vaid esmajoones vaimukus või üllatus, selline loominguline uudsus ja naljasaamine. Ja just seda vanasõna, kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub, leidub just uuema aegses folkloor ses käibes mitmesugustes, sellistes humoorikates variantides. Uus naljakas tähendus on siis saadud väga lihtsalt, lihtsalt muudetakse seda vanasõna teist poolt. Ja nii on tekkinud näiteks variandid, et kes teisele auku kaevab, see ise labida ära viib. Või siis kes teisele auku kaevab, son, hauakaevaja või kopajuht. Või kes teisele augu kaevab, selle käes on labidas. Või kes teisele auku kaevab, see seisab augu kõrval. Või osaleb hoopis kaevamisprotsessis. Ja internetiajastul on selle vanasõna kohta siis levinud näiteks selline versioon, et kes teisele auku kaevab sellele on väike feim, ehk siis kuulsus tänapäeval selline slängisõna. Aga internetiajastu kirjaliku folkloori hulgas kohtab seda tuntud vanasõnaga sellistes omapärastes naljakates kontekstides rohkemgi. Kui nüüd Eesti Euroopa Liiduga ühines, siis just sel ajal sündisid ja läksid liikvele sellised omapärased nõndanimetatud ametnikukeeles esitatud pikad vanasõnad, mis tegelikult olid nii-öelda hästi tuntud eestikeelsete vanasõnade tõlked. Et sellise nähtuse eesmärk oli siis välja naerda bürokraatia keele keerukust ja võõrsõnadega eputamist, mida arvati siis just eurostumisega kaasnevat. Ja ka seesama vana vanarahva tarkus, kus kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb, hakkas levima siis peenutsev asja keerukas kantse liit keeles, õige mitmes versioonis aga näiteks nii kaaskodanikku ohustava pinnasisese süvendi tekitanud isik kukub ise selle sisse. Ja sellise huumoriga soovivad siis vanasõnad öelda edasi tegelikult lihtsa tõe, et rääkigem ja kirjutage selgelt ja lihtsalt siis saame ka ise aru, mida öelda tahame. Sellega on nii, arvas lõpetada aitäh, Piret Voolaid, Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur.