Meil on täna stuudios rahvaluuleteadlane folklorist Risto Järv ja esimene kõnekäänud vanasõna. Mida paluks teil lahti võtta, on see, et vanasõna on alati tark. Kuidas sellest aru saada? Eesti vanasõnade rikkalikus olemus on üks selline Tore ütelus vanasõna nende kohta. Vanasõna on alati tark. Sellega on ilmselt selle vanasõna kasutajad püüdnud anda mõista et tegelikult selles esivanemate tarkuses võib-olla mõndagi õppidega. Meie päevil. Ja nii ongi Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi enam kui poolteise miljonil käsikirjaleheküljel olevate vanasõnade seas. Kokku on neid enam kui 15000 erinevat vanasõnatüüpi, nagu kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna uurijad Anne Hussar, Arvo Krikmann, Eda Norman, Veera Pino, Ingrid Sarv ja Reinsoukas on enda mentaal enda koostatud monumentaalväljaandes eristanud. Nende vanasõnade seas on kaks tükki ka sellist, mis viitavad otseselt vanasõna- tarkusele. Meie arhiivikirjapanekutes on 1933. aastal Kambja kihelkonnast Richard Viidalepp trulli talust. Sellise murdelise vanasõna vanasõna hom alati tark kirja pannud. Sugugi mitte alati ei ole vanasõnadel juures seda selgitust, mida sellega on mõeldud. Minu arvates küll just need on eriti põnevad, kus säilitussiiski lisatud on, ehk jõuab kunagi rääkida ka neist. Aga selle vanasõna puhul tundub kõik olevat justkui selge. Mõeldakse seda, et meid õpetab see tarkus, mis on kogutud esivanemate juttudesse ja kes lõpes jõuluaeg jõuluajale sobivalt kohe selle varasema kirjapaneku juures on Richard Viidalepp veel kirjeldanud ka jõulupühadetoite peamiseks jõulutoiduks olnud ikka verivorst on seal kohe üks järgmisi lauseid selle vanasõna juures. Teine sarnane kirjapanek, sest kaks erinevat varianti sellest valasena tüübist talletatud rahvaluule arhiivi ongi, on Mihkel aitsemilt Vigala kihelkonnast. Tegu on selle sama kodu-uurija kirjanikuga kes Vigala kandis hästi tuntud oli. Tema on sõnastanud niimoodi oma vanasõna kogumi alguses vanad sõnad, targad sõnad. Ja see ongi põhjuseks, miks neid vanasõnu ikka kasutatakse. Selle konkreetse lühikese sõnumiga toetatakse tegelikult suurele hulgale esivanemate kogemusele, mis siis esitatakse meile lühikeses kondenseeritud vormis ja ja mille paikapidavus võib mõnikord edasi aidata, mille viide võib mõnikord olla just nimelt selline sobilik tee käänak, et need sealt edasi minna. Sarnaseid kirjapanekuid on rahvla rivis. Hulga Vigala kandist on üks teinegi sellesisuline kirjapanek olgu mis tahes, aga vanasõna jääb alati tõeks. Seda sellepärast, et need sõnastused o tekkinud tegelikust elust. Tegelik elu on need loonud. Risto järvega, kui te olete neid vanasõnu uurinud ja vaadanud, kas Unga hakanud midagi sellist silma, nende pooled meele puhul natukene nagu kahtleks, et aeg on ikka teiseks läinud ja kas enam paika veab, mis toona arvati? Kindlasti on vanasõnade hulgas hulk selliseid tekste, mis tänapäeval enam igal hetkel ei sobitu, aga samas on loomulikult vanasõnad, nii nagu folkloor rahvaluuleüleüldse juba iseenesest selline kohati üksteisele vasturääkiv, tegelikult vanasõnade kogumis me leiame hulga sellist vastandlikku tarkust, mõnikord võib Ühe asja kohta olla kaks eriarvamust või Kaczeri sõnastust, mis mõlemad teatud olukorras paika peavad. Loomulikult on on ka nii, et, et ilmselt tänapäeval on hulk selliseid tõdemusi, mis sel moel enam paika ei pea. Aga neid tõdemusi, mis tänapäeval paika peavad, kas neid ka veel kogutakse ja uuritakse, siis ütleme tõenäoliselt tulevase 100 aasta pärast, et et mida siis inimesed arvasid, kas neid oleks põnev ka võrrelda vanade. Tarkuste ja loomulikult folkloristid koguvad jätkuvalt on seda teinud järjepidevalt ja, ja kogu aeg. Nii teevad nad seda enda, me teeme seda enda uurimistöös, aga samuti võib loomulikult saata ka meile kirjandusmuuseumisse rahvlariivi oma tähelepanekuid. Näiteks on hästi sagedased vanasõnade kasutajad ka poliitikud, kes mõnikord leiavad sellist tuge enda ütlusele toetudes vanarahva tarkusele. Aga kas annab seda ka siis ma sain aru, pärasi hästi, demagoogia sära kasutada, et panen ikka ritta hea hulk vanasõnu ja juba olen nagu autoritelt. Noh, kui vanasõna on alati tark, eks muidugi on see hea viis argumenteerida ka siis, kui võib-olla et see argument, et paikapidav polegi, sest hea tsitaat ju ikkagi juskui kinnitab, tegu on tõeliselt targa ütlusega, aga noh, ma arvan, et ega tegelikult päris sobimatus kontekstis ikkagi oleks raske vahasena painutada. Et et selleks, et vanasõna õiges kohas kasutada, selleks ta peab ikka sinna sobima ka muidu tuleks kohe välja. Nii et selles suhtes ma arvan, et vist mitte. Aga mis te arvate, kas noored veel kasutavad oma kõnes vanasõnu või selliseid ütlusi ja kui palju neid veel nagu teatakse ja peetakse nendest. No tänapäeval lühivormid, mis võib olla tihtipeale noorte seas, on rohkem tuntud näiteks meie, mida peale pildi mee, mida on ka hulk teksti meeme et tegelikult võib öelda, et, et ka need on sageli sellised vanad sarnased ütles, et aga muidugi kasutatakse ja teatakse, nagu näitavad ka rahvaluule kirjapanekuid neid varasemaid ammu tuntumaid vanasõnu eks siin muidugi on oma osa ka kooliõpetajast ööl, kus neid vanasõnu ikka kasutatakse. Aitäh, Risto Järve, folklorist täna saatesse tulemast ja head kuulajad, selline oli siis meie avalöök kultuuripärandi aastale, kus siis igal kolmapäeval hakkame me rääkima vanadest sõnadest kõne käändudest, mis võiks ja peaks meid kõnetama ka praegu ja neid on Eesti kirjandusmuuseumis rahvaluule arhiivis ikka üksjagu, nii et terve aasta saab täidetud. Praegu aga läheme edasi muusikaga, järgmisel kolmapäeval juba järgmine sõnade paar või järgmine vanasõna, mida siis on hea lahti mõelda?