Tänane vanasõna kõlab nii, ilu ei sünni patta panna ega kaunist katlasse. Tartu stuudios on Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret Voolaid. No eesti vanasõnade neljaköitelise akadeemilises väljaandes on selle vanasõna katus sõnast, kus väga ilusat ilu ei panda pada ega kaunist kattelaye. Ja nii ilusa poeetilise sõnastuse, riimi ja rütmi järgi on see ütlus tuntud meie vanades regilauludes. Et sama värsipaar esineb näiteks rahvalaulutüüpides, võtta vallast vaeslaps ja, ja ära võtta ilusat naist. Ja neis lauludes, siis antakse kosijale nõu, võta naist ilu vaid hoopis töökuse järgi. Et sellises ilusas sõnastuses, et ei panda ilupada pajas ei panda valget vaaglasse töödab, annaks Pajos kätevaeva paagenisse. Nüüd Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi valasena kogus leidub seda ütlust umbes 140 rahvaehtsat arhiiviteksti ja, ja sealjuures on kirjapanekuid üle Eesti. Rahvusvaheliselt tuntud, on see rahvatarkus ka ja esineb nii meie lähinaabritel soomlastel karja lastel, vadjalaste, leedulastel, venelastel kui kaugemalgi. Kui varasemad rahvalt kogutud tekstid on on meili 18. sajandi teisest poolest siis rahvaluule kogumise algusaegadest siis enne seda leiame seda seda tuntud vanasõna ka baltisaksa autorite väljaannetest. Päris esimest korda leidub see vanasõna- pastor Saalomon, Heinrich Vestringi käsikirjalisest eesti-saksa sõnaraamatus leksikon Estonica, germaani. Ja, ja see käsikiri on täpselt dateerida. Kuid ilmselt oma põhiosas siis koostatud 18. sajandi teisel ja kolmandal aastakümnel. Ja see sõnaraamat oli omal ajal ümberkirjutatult levinud ja tänaseni on sellest käsikirjast siis säilinud kaks eksemplari, täielik eksemplar on Eesti kirjandusmuuseumis ja ärakiri Tartu Ülikooli raamatukogus, nii et Tartus mõlemad. Kuigi seda on hiljem ka trükis välja antud. Nüüd silma paistab see käsikirja käsikiri just sellise rikkaliku rahvaluuleainese poolest, et selles on 88 vanasõna, üle 100 kõnekäänu ja fraseologismiga käputäis mõistatusi, mis on just esitatud siis eesti keelenäidetena ja siit leiame ka siis vanasõna, ei Ilo panda pajas ei kaunist panda katlasse. Nüüd kui vestringi sõnaraamat, et oli käsikirjaline, siis esmakordselt trükisõnas kohtame seda vanasõna siis eesti keele näit täna pea samal ajal ehk 1732. aastal ilmunud Anton Thor Helle grammatikas sõnastikus ja tähendus on, on lihtne, sellel ütlusel siis väline ilu on tähtsusetu, tuia kaob ruttu, ilust pole justkui praktilist kasu, ilusti ei saa kõhtu täis ja seda tähendust peegeldavad ka siis just rahvalt üles tähendatud seletused. Et näiteks 1931. aastal, Tõstamaalt on seletus vanasti, kui elati kehvuses, hinnati kõige rohkem seda, mis toitis siis või siis 1949. aastal Pärnu-Jaagupist. Öeldakse selle kohta, kes küll ilus, aga teod pole seda. Või, või 1950. aastal Helimest kirja pandud selline tähendus ilusal, kuid mitte majanduslikul inimesel ei ole ta ilul väärt kütust tarvitatakse seda ütlust abiellumise eel ja ka hilisemad, no näiteks 64. sel aastal koselt ilu ei panda patega kaunidus, klasse üteldakse siis, kui on ilus perenaine, aga ei oska toitu teha või ei ole, millest teha. Et kuna seda on minu arust noortele meestele soovitusena kasutatud, siis on see ikkagi kajastanud sellist üldinimlikku aru saama, et välise ilu kõrval on olulised ka muud väärtused. Küll aga on selle vanasõna järgi need naise väärtused, pigem sellist praktilist laadi, tööku seadub liidus käteosavus siis toiduvalmistamisoskus, mida siis toonases taluelus vaja võis minna. Aga hingelisest, elust ilust siin justkui ei räägi ja tegelikult selleks on teised vanasõnad. Ja vanasõnade puhul on ikka nii, et ühe ja sama asja kohta võib olla väga erinevaid ütlusi. Et sellist samalaadset tähendust, et ilu pole midagi väärt, ilu ja välimus on petlik kannab tegelikult uskumatult suur hulk, umbes poolsada vana sala. No näiteks, et ilu ei maksa midagi, ilu ei õnnista kedagi. Et ilu pärast ei maksa naist võtta, ilu pärast naist ehk rooside pärast mõisa osta on ükskõik. Või siis noored neiud ja nisuleib lähevad ruttu vanaks, et selline mehe positsioon võiks olla siin aimatav. Ja nüüd võrdõiguslikkus maailmas võiks sellised vanasõnad tõesti väga ärevaks teha, kuid õnneks leiub leib leiab siis vanasõnasalvest neid mõttetarkusi ka igaks puhuks. Et kui üks vanasõna midagi väidab, siis teine ka peale selle ümber. Aga kuidas siis on selle vanasõnaga? Ilu ei sünni patta panna lood tänapäeval, et regilaulust pärit tähendus on nihkunud testi muudesse sfääridesse. Noortele meestele antava kosja nõuandena, seda tänapäeval vaevalt väga palju kasutatakse. Aga üldjuhul kuuleme seda tarkust. Just sellises lühendus lõhenenud sõnastus vormis, et ilu ei sünni patta panna. Küll aga on tänapäeva arenenud ilutööstuse maailmas päris kindlasti kinnitust leidnud, et iluga võileiva lauale teenida küll ja kaunidus kõlbab või sünnib vaata panna samuti. Kui vala sõna nüüdiskasutust, vaadata siis siis võimegi vastupidist sõnastust, et ilu sünnib patta panna kohata nii ilusalongide reklaamides. Aga sellise vastan tähenduses lausega võib isegi uut autot ostma kutsuda. Ja selle kohta, et ka ilu võib väärtuslik olla, on tõesti väga palju rahvalikke ja päris vanu ütlemisi, nendest aga teeme juttu juba mõni teine kord. Aitäh täna Piret Voolaid.