Tänane vanasõna kõlab nii, et veerevale kivile ei kasva sammal ja meil on saates külas Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi juhataja folklorist Risto Järv mida selle vanasõnaga on mõeldud ja kui palju on sellel erinevaid siis varjundeid. Erinevaid varjundeid on sellel vanasõnal väga palju. See vanasena veereval kivil ei ole sammalt, mis kannab tüübinumbrit 13914 ja vanasõnade akadeemilises väljaandes on sellest 210 rahvaehtsat kirjapanekut. Tuntud on see Eesti kontekstis tõesti väga ammusest ajast juba Anton Thor Helle grammatikas 1732. aastal kulskasvastan Vaizunktsialistišinspraaghe lühike sissejuhatus eesti keelde on see vanasõna ära toodud ja selle vanasõna puhul on huvitav, kõnekas ka see, et suures hulgas sellest rohkem 600-st variandist vähemalt kuuendikus on tegelikult ka vanasõna kirjapanijad ise kommenteerinud, seletanud see pole sugugi mitte tavaline kõigi vanasõnade puhul. Võib-olla esimene asi, mis paljudele pähe tuleb, ongi siis see, et kui kui liikuda rännata, siis ei saa koguda näiteks rikkust. 1893. aastal jõhvist Paulus Paurman sõnastanud nii veel eraldi veel ei ole sammalt pääl hulkuja inimene ei saa rikkaks või siis tihtipeale selle ringiliikumise ja uue ja parema otsimisega ei ole muidugi mõeldud meie rändamist ringi käimist, vaid eriti varasemas ajas eesti vanasõnade kontekstis. Näiteks just ühest kohast teise minemist ja 1940. aastal on oskav trepp Karja kihelkonnast oma külast kirjutanud pikemalt veereva kivi pääle ei kasu sammalt seletus vanasti mõisa rendikohtade pidamise aegu oli neid peremehi küll, kes iga aasta kui kohapeale läksid, need olid aga ka need kõige vaesemad. Iga aasta läks kolimisega mõni asi katki või kodus ja enda nad vaesed seisid. Teine mees aga elas ühe koha peal edasi. Ehk küll maksud suured olid, aga näedsa Pitka pääle korjas ikka midagi vana mina ümber ka. Selliseid seletusi on üsna arvukalt. Ja tundubki esmalt, et nagu sellist ringiliikumist ja püsimatu olemist, on justkui selle vanasõnaga sageli ette heidetud näiteks Helme endisest kihelkonnast 1956. aastal veeriale Kivileiga seda sammalt öeldakse, püsimatu kohta oli tarvitusel, vareme tarvitatakse ka. Praegu on Peedu Piirimees sõnastanud aga päris paljudes vanasõna kirjapanekutes rahvla arhiivis. Me näeme tegelikult ka seda, mida on väga ilmekalt, et kirja pannud juba 1938. aastal üks rahvaluulekogujaid tõst Albrecht Rootalu. Põllumees Haljala kihelkonnast veerev kivi selga ei kasva sammalt. Sel vanasõnal oli kaks tähendust rändava inimene. Kivi ei saa endale varandust sammalt koguda. Aga veerekivi on alati puhas ja ilus, samuti liikuv inimene, seisev kivise ammeldub samuti ka inimene, kes ainult ühe koha peal elab, jääb ajast maha. Mitmed vanasõna kasutajad ja tõlgendajad, kes oma kaastöid, et rahvaluulekorjanduse käigus on, on saatnud, on siis kommenteerinud sarnaselt nagu näiteks teine näide Edurmaasikult Tori kihelkonnast. Inimene, kes palju liigub, ei muutu tuimaks, vaid on reibas ja nooruslik. Ilmselgelt tänapäeval tundubki, et, et mõlemad selle vanasõna tähendusvarjendid võivad olla päris edukalt kasutatavad. Eks see kujund, mis selles vanasõnas on sellest kivist noh, kujutame ütleks ja eestlastel on ka arvatud, et rändrahn, mida tõesti ise hästi kujutame ette selline suur sammaldunud kivi, kes tõesti rahus seisab, et kui seekord liikuma hakkab, et siis midagi olulist peab ikkagi maailmas juhtuma, nii et see kujund, mis Eestis on näiteks tuttav lauludes, olgu olgu Ruja laulus Vladislav Koržetsi sõnadele mis on terve albumi Kiviveere osa või Marju Läniku laul leelo tungla sõnadele kus siis ka on öeldud, rattad eeldavad, ei tee verdanud Sammeldanud kivina jää või, või Paul Rummo terve luuleraamatuid sedasama kujundit on väga-väga palju Eestis kasutatud ja kui me selle vanasõna rahvusvahelist tausta näeme, et siis noh, varasemad uurimused on arvanud, et tõesti, see paigutub juba Lõuna-Euroopasse on seostatud antiikajaga. Ja kuigi osad uurijad on arvanud, et pigem ta pärineb ikkagi hilisemast ajast, et tõesti ka ka ingliskeelses kultuuris on ju see veereva kivi kujund hästi tuntud ja olgu kasvõi Bob Dylani laulu või ansambli Rolling Stones nimest meile kõigile hästi tuntud sellest vanasõnast on arvukalt väga arvukalt tõlgendusi rahvaluule arhiivis, siis minu jaoks on üks väga oluline tore kirjutada siis olnud ka akadeemik Arvo Krikmann neilt, kelle nime nendes vanusena minutites oleme palju maininud, kuna tema juhitud vanasõnade töörühma töö on tõesti olnud väga mõjukas, kas ja esmatähtis alus, tänu millele me siin nii rõõmsasti rääkida saame. Nimelt on Arvo Krikmann kirjutanud kogumikus keel, mida me harime 1996. aastal. Just sellesama vanasõna nimega veerekivi ei sammaldu nimega artikli, kus ta tõdeb nii seda, et kui vana sa oled üldse, võivad olla ühelt poolt määramatu tähendada eri asju ja, ja loomulikult sõltub nii vanasõna enda tähendus potentsiaalis, kuidas teda kasutada võidakse kasutajast endast, aga samuti sõltub ka sellest, kes siis vanasõna kuulja, lugeja vastuvõtja on ja nii toota seal oma kirjutises ilmekalt välja, et põhjendusi siin ei saa lisada. Uiwakub siis vaadake järgi, kuidas selle vanasõnaga võib teha väga erinevaid asju, peale selle ta midagi justkui väidab ja hindab kas heaks või pahaks, eks see, nagu nägime ka vastandlikult võib selle vanasõnaga olla, siis võib selle vanasõnaga samuti näiteks lohud teda või õigustada või vabandada või parastada või teha etteheiteid või avaldada kahetsust. Nii et kinnitavuse, et vanasõnad nagu pärimus üldse. On ikka üks võimas värk küll. Aitäh folklorist Risto Järv.