Nüüd aga taas Eesti rahvaluule arhiivi varalaekasse ja Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi teadur Andreas Kalkun. Täna oled sina valinud meile kuulamiseks ühe loo. Ole hea. Mis lugu see on ja kes seda esitavad? See on üks uuem siirdevormiline ringmängulaul ja seda laulavad setu naised Siberist hoida külast ansambel lill. Mille poolest see lugu eriline on ja miks ta sulle silma jäi? See lugu on mulle väga lähedane, kuna ma olen seal ise salvestanud 2007. aastal ma olen teinud korduvalt valituid Siberi setode juures. Siberi setod on 20 20. sajandi alguses läinud Siberisse vabatahtlikult paremate maade jahile ja tänapäevani on siis säilinud Siberi seto külad, kus vanemad inimesed räägivad veel seto keelt ja, ja laulavad laule. Ja, ja siis 2007 2008, kui ma seal esimest korda käisime, siis aidakülas oli kultuurimas naiskoor nimega lill ja tol ajal selles kooris olid parimad lauljad sellised kolmekümnete lõpus neljakümnete alguses sündinud naised kes tegelikult oma nooruses olid helistanud lauldopski vene laule. Natuke põlastanud neid oma vanemaid, kes laulsid stetolaule, aga siis vanas eas, hoidnud oma Teie juurde tagasi jõudnud ja ja laulsid nüüd seto laule. Siberi setode laulutraditsioone natuke erinev Eesti setode laulutraditsioonist üks üks selline erinevus on, see Siberi setod hindavad väga kõrgelt uuemaitselised siirdevormilise laule, mis nad enamasti on õppinud siis oma Lõuna-Eesti naabrit eestlastelt ja see laul, mida te kuulsite, on ka selline ringmängulaul ehk sõõri laul ja nagu ta sisust aru saite, see on selline väike pikantne lugu, kuidas kaks neiut, et saavad kokku ja selgub, et neil on sama sama armuke või sama sama mees armastab neid mõlemaid. Ja kui poiss sellest kuuleb, kes siis neid kahte neiud armastab, siis ta otsustab Oki hoopiski endale valida, kolmanda naise, selline lõbus lugu. Ja tavaliselt ringmängu tehti niimoodi, et salmi ajal siis kõnnid kõnnite mööda ringjoont ja kui tuli refräärses keerutada ja see meloodia, millega ansambel lill seda laulu laulab, see on ka tuntud siis kodu Eestis. Aga erinevus on muidugi see. Siberi setode muusika on mitmehäälne ja, ja samamoodi ka need uuemad laulud on nende jaoks alati mitmehäälsed. Nii et nagu setu vanemas traditsioonis on, kas selles laulus olemas kõrge hääl kylle muidugi uuemas laulus kylla natuke on moodsam, pole selline väheliikuv nagu vanas stiilis, vaid liigub, liigub Tertsides selle au puhul on võib-olla oluline ka see, et sümboliseerib sellist toredat järjepidevust ja suulist traditsiooni. Kuna Siberis, etodel ja kodumasetodel, siis pole ühist kirjakeelt. Siberi setud ei oska ladina tähti lugeda, harjunud Kerylitz lugema, nende traditsioon siiani suuline. Ja nüüd kui siis eestimaa setod on taas külastanud oma rahvuskaaslasi seal Siberis ongi tulnud sellist toredat kokkupuudet, on pit, uusi laule nii siin kui sealpool. Ja see on üks selline laul, mis on jõudnud ka Eestisse toda repertuaari. Suurepärane aitäh. Andreas Kalkun.