Ja nüüd taas Eesti rahvaluule arhiivi ning ka täna on loo valinud sealt folklorist Andreas Kalkun. Laul on Stalini surmast, miks selline laul ja kelle esituses? Selle laula, laulu laulab Obinitsa koor. Ja eest ütleon, Emmu mast. Laulan 53. aastal salvestatud. Ja see on üks selline näide sellest, kuidas 40 viiekümnendatel seto naised laulsid neid poliitilisi positsioone, mida Fogressid tahtis neilt. See ei ole vist tavaline setu naised laulsid Stalinist. Kuidas üldse setu laulud on sündinud, setolaulus on improviseerimisoskus väga oluline. Ja iseenesest sellist pühendus laulud ükskõik kellele on väga tavalised, pulmades lauldi kogu pulmarahvale. Ja seda sellist seto naisteoskust improviseerida on siis erinevatel aegadel ka ära kasutatud. Muidugi ärakasutamise ja lihtsalt laulmise piir on ka mõningatel mõnikord hajus. Eesti ajal siis esimese Eesti vabariigi ajal laulsid naised kiituslaul laule Pätsil ja Laidoneril aga samamoodi ka nendele soome-eesti folkloristide-le, kes nende laule üles kirjutasid. Kui tuli Eesti nõukogude sotsialistlik vabariik oli folkloristide tohutu pinge, sest igas nõukogude vabariigis pidi olema oma nõukogude folkloor ja seda seda Nõukogude folklooripidi leiduma Nõukogude Eestist. Muidugi, eesti folkloristid olid harjunud koguma sellist vana pärimust, vanu laule, vanu jutte, selliste uute asjade nagu näiteks seinalehtede või, või kaasaegsete poliitiliste luuletuste kogumine, see oli neile täiesti võõras ja arusaamatu asi. Ja siis selles mõttes, nagu see seto naistel oli, see võime improviseerida ükskõik mis teemal. See oli nagu päästerõngas eestivalt Kristidele, nii et neljakümnete lõpus juba väga paljud folkloristid läksid setomaale ja tellisid seda naistelt selliseid laule. Ja kuna seal nendele Esseliste laulda järele oli suur nõudlus need pandi kohe kooliõpikutes, on et need olid selgelt sellised tellimustööd, mis jõudsite üllatavalt kiiresti kooli õpingutesse. Muidugi kooliõpikutes, kui siis esimestel aastatel ilmusid, näed niimoodi, paralleelselt tõlgetena siis ühtäkki kadusid tõlked ära lauludeski nagu eestikeelsed, kuigi oli, oli kirjas ka, et Anne Vabarna või Aleksandr leiva on selle laulu laulnud aga sellestki läinud tõlge järgi jäänud. Muidugi, kui Stalin suri, siis need laulud häbelikult nopiti õpikutest välja ja ühtäkki kadus, kadus ka õpikutest selline sektsioon nagu nõukogude rahvalaul või nõukogude folkloor. Aga see lühike aeg, kui kui oli vaja seda nõukogude folkloori siis seto naised tõesti laulsid seda ja tegid seda ka hiljem. Ja see konkreetne laul on siis lauldud pärast Stalini surma ja, ja kui seda teksti kuulata, siis me kuuleme, et see on väga kaunis poeetiline tekst. Kasutab selliseid traditsioonilisi itku, itku motiive ja sahhemmo mast. Ehkki effiine mast, tema ju tema seos selle Staliniga on väga, väga nagu selline. Õhuke sageli seto laulikute teadmised kaasaja ideoloogiast ja poliitikast olid väga-väga kehvakesed. Hiljem muidugi kuulati raadiot ja loeti lehti ja siis oli neid teadmisi rohkem. Aga viiekümnete alguses neljakümnete lõpus olid naised sageli nagu suurest teadmatust, nad ei teadnud, mis on ideoloogiliselt õige, mis on vale. Ja sellepärast siis folkloristid, kui ka poliittöötajad leidsid, et need laulikud tuleks koolitada ja olidki sellised programmid ja plaanid, et peab, hakkame laulikuid koolitama, Peaksid laulda neid laule nii nagu peab, sageli muidugi nendest koolitustest midagi välja ei tulnud ja need jäid sinna plaanimajandusse ja, ja samamoodi see emma masti laul. Me ei saa sealt palju palju teada Stalini kohta ega tema surma kohta. Aga me saame näha imelisi Kiive siis mida see on, asjad on nyyd kuidas laulnud seal on kujundid täiesti universaalsed ja need on väga sellised intiimsed kujundid, et kuidas ta, ta meil on haige, kuidas süda on raske ja kuidas tema süda lõhkeb ja meel on katki. Ja kuidas süües elasel meelest, kuidas magades ei lähe südamest. Ja kõik sellised imelised kujundid. Et need naised on kindlasti väga hästi sisse elanud sellesse, et keegi on surnud ja, ja see on suur kurbus. Aga teine küsimus on see, et palju nad Stalinist võidame kuritegudest, teavad. Aitäh Andreas Kalkun.