Tänase loo valib meil Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi teadur Andreas Kalkun ja see lugu on autobiograafiline provisatsioon ja me kuulame liigi auli laulu tema elust mille ta ise on laulnud, seal laulab lihtsalt oma põlvest, kuidas ta, mees on haigeks jäänud, ära surnud. Ja siis väga praktilistest igapäevastest asjadest, ta räägib oma hirmustatajad vaeseks, tal pole millegagi oma lapsel toita, kuidas ta läheb koolimajja tööd otsima, kuidas ta saab selle töö siis on tal jällegi uus mure, et ta peab nii vara minema, neid ahje kütma sinna koolimajja. Et ta lapsed jäävad üksi koju sel ajal tal on sellepärast suur mure. Siis ta räägib natuke sellest, ta laulab sellest, kuidas kuidas ta selle olukorra lahendanud. Ja laulu lõpus on tal jällegi selline mure, et kuidas ta jõuab oma lapsed koolitada ja mis tema lastest siis tulevikus saab. Selline väga intiimne ja ja mingis mõttes lihtne laul sellest nendest mõtetest, mis praegu selle inimese peas on. Elsa liidi Auli muidugi kasutab laulu nagu loomisel selliseid vanu vanu vormeleid ja imeliselt kujundeid. Nii et kuigi see sisu on väga kaasaegne ja sellest hetkest sündinud, siis need vormelid, millest see laul on kokku pandud, on väga arhailised. Näiteks kui ta kirjeldab oma mehe surma, siis ta ütleb, et tull koolumi, kodutull, mannamajja kose kuuluda, koguni ta räägib nendest vanadest mütoloogiliste surma kujutelmadest, kes, kes tema mehe ära viisid ja samamoodi sellised väga tundeliselt kujundid. Kui ta räägib oma meeleheitest murest, kuidas temast süda, süda, Stahlis, sügavasti, haige, kuidas tema meel läks lõhki peas või läks Ladoni lõhki ja kõik sellised väga ilusad kujundid. Samas väga lihtsate asjade väljendamiseks. Ma valisin selle laulu selleks et tutvustada seda imelist autobiograafiate žanri seto rahval, kes väga hilja hakanud kirjutama ongi selline üks viis näha setu ajalugu või üks viis, uurides, et ajalugu on uurida neid laule. Naki kraagaladki fraasi. Tiidi aulial üks tavaline kooli koristaja Matsuri külas ja tema juurde siis 68. aastal läksid Tartu Ülikooli filoloogiatudengid sest nende juhendaja Uudo Kull 50 rahvaluulet koguma. Ja kuna need noored siis ööbisid koolimajas, siis oli neil kõige lihtsam saada kontakt kooli töötajatega. Ja nii nad saidki tuttavaks kooli koristaja, lid, jahuliga, kes oli tol ajal 40 42 aastane naine. Tema käest koguti erinevaid jutte ja laule, aga siis muuhulgas Lidia laulis oma elust ja seal olid teised koolitöötajad juures, et Killex oli 40 70 aastane, on anne Männa puu, probiegi last. Ja kaasa laulja, oli veel kuue 60 aastane Leida tarend matsiorist. Üliõpilased siis oma päevikutes kirjeldavad seda situatsiooni, kuidas, kuidas see naine laulab, et ma läksin lõigu ette ülejäänud osa päevast, mis istusime kodus ja miks minnagi kaugemale kui laudise tuppa tuuakse muidugi jälle lahke kokatädi kooli kuristajatega. Seekord pakkusin meile pikka-pikka kosja laulu, proovisime ka sõnu kirja panna, erilise elamusega saime liidi auli omatehtud laulust. Koolitati, laulis, endal pisarad voolasid meilegi mõjusse kuidagi liigutavalt oli nagu piinlik lasta inimesel nuttes laulda. Mujalt Eestimaad ei leiaks praegu naljalt inimest, kes nii pikalt ja südamlikult enda elust laulda mõistaks. See oli siis ühe üliõpilase päevikust katke ja siin tulevad välja sellised paljud jooned, mis on iseloomulikud seto autobiograafilistel lauludele. See tohutu biograafilised laulud olid, seal oli selline intiimne žanr mida naised laulsid sageli omakeskis mingitel vaikselt, väikestel perepidudel ja sageli need laulud olid sellised kurvad. Ja neid laululaule võis katkestada disnutupuhang, nagu juhtub ka selles liidi auli laulus, et seal mitmeid katkestusi, kus lahe peal magnetofon kinnibandustest, lauljak nutma. Ja see autobiograafiliste laulude traditsioon setomaal on suhteliselt hiljuti avastatud nii-öelda veega harjunud sajandi alguses, folkloristid eelistasid koguda just neid nii-öelda vanemaid laule ja improvisatsioonitäid kõrvale. Arvati, et kõige väärtuslikum osa osa pärimust on seal vana pärimus aga need improvisatsiooni, mida inimesed, laulud oma elust või igapäevast et neil pole väga suurt väärtust, ongi huvitav, kuidas arhiivis selliseid laule on kirja pannud setod ise aga mitte haritud folkloristid. Kuna setod setude jaoks improviseerimine on nii oluline ja nende kultuuris sellised eluloolaulud on olulised, sest nemad on osanud end väärtustada ja kirja panna. Erinevalt folkloristikast, kes on kirja pannud kõiki neid hüdroepilisi laule ja vanu laule, nii-öelda aga palju vähem int organisatsioone. Seto kultuur, on väga pikka aega olnud suuline kultuur. Ja meil pole väga palju kirjalikke jälgi sellest, kuidas setod ise kirjutaksid oma elust või on ajaloost. Niisiis need autobiograafilised laulud, on üks võimalus teada saada Zetodest, mida nad mõtlesid, kuidas nad tundsid ja mida nad oma elust arvast. Aitäh, Andreas Kalkun.