Head kuulajad ja tänane vanasõna kõlab nii. Kui töö on tehtud, siis aega puhata ja Tartu stuudios on meil Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi juhataja Risto järv. Kuidas on selle vanasena Kalavad, selle vanasõnad on nii, et paljudel eestlastel on ju juulikuus kindlasti puhkus huvitaja sooda küll jätkab suvi läbi, aga need, kes käivad regulaarsel tööl, need teevad ikka aeg-ajalt puhkust võtma ja selles suhtes on paslik seda vanusena meenutada. Tõsi küll, rahvuslik stereotüüp ju väidab, et eestlased iseloomustab ainult töö ja töö teeb tööd kogu aeg ja nii võib-olla polegi kummaline, et kuigi sellest vanasõnast, mis akadeemilises väljaandes kannab tüübinumbrit 12475, kui töö on tehtud, siis on aega puhata. On küll 106 kirjapanekut vähemalt rattalariivis kuid neis rahva Eedsateks on vanasõnaväljaande koostajate hinnangul arvatud ainult 10, ülejäänud on siis raamatutest muu materjali seas sellised ümberkirjutused ja tõepoolest, kooliraamatutes on seda vanasõna kogu aeg läbi aja korratud ja Eesti trükistest võib leida sellega ühest varasemast vanasõnavaramust Anton Thor Helle grammatikast Kurskes, vastan seal eestlastes plahe lühike sisse. Eesti keelde, kus ära toodud 595 valasena seas seisab üsna äratuntavalt kujul. Kui töö on tehtud, siis on hea hingata, sealtpeale ongi siis seda erinevates grammatikates ja kooliõpikutes kasutatud. Sest no selles vanasõnas siin on viide küll mitte puhkamisele vai hingamisele, aga eks seesama hingetõmbamine väike vahe pikale tööle on ju see, mis sünonüümidena kasutusel puhkuse kohta on. Ja nii me leiame veel teisegi, samuti suhteliselt väikese vanasõna üles kirjutas Tarvuga vanasõna. Tõmba hinge ja tee tööd või siis teistpidi sõnastuses. Tee tööd ja tõmba hinge, nagu näiteks Vändrast 1940. aastal üles kirjutatud on. Nagu vanasõnadel ikka, nii leidub selle vanasõna puhul ka erinevaid varieerumisi. Kui töö on tehtud, siis näe, hingata töötu töö, perra oma hingata või töö järele magus hingata või kui töö on tehtud, siis on magus puhata see arv, lihtsaid vanasõna kirjapanekuid Ahasena uurijate arvates, mis siis otseselt rahvatraditsioonist pärit ei ole, väga suur ja nii pole ime, et tihtipeale me leiame eesti ütlustest pigem just selliseid vanasõna, kus see puhkuse osa tundub ikkagi üsna teisejärguline ja pigem Est rõhutatakse selle töö olulisust, noh näiteks kas või selline ütlus, mis on Jüri kihelkonnast kirja pandud. Kui tükk aega tööd on tehtud, siis puhkama jäädes öeldakse kord puhkada jälle nühkada. Jaan salverk, 1896. aastal on Jakob Hurdale sellise kirjapaneku saatnud. Või siis teine näide, mis samuti omaette vanasõnana kirja pandud on punasena tüübina. Kui ma puhkan, siis ma roostetanud Kuusalu kihelkonnast. Et kui vaadata arvuliselt eesti vanasõnu, mis käsitlevad tööd ja puhkust või siis seda sünonüümsed variante nagu hingamist või või ka magamist. Et siis me näeme tõesti, et, et enamik neist variantidest ikka rõhutab töö olulisest ja nii pole ime, et meie vanasõnavaramus on sellised vanasõnad nagu, et alles haudas aega puhata või küll siis puhata saab, kui kuue laua vahel ollakse. Aga eks see on selles mõttes mõistetav, ka vanasõnad on ikka läbi aja püüdnud natukene ka motiveerida ja ju see töö on läbi aja ikka, mis meie esivanematel on olnud suuresti selline põllutöö olnud piisavalt raske ja, ja väsitav, et sellist otsest puhkuseaega ju Monal talu peremehel või naisel ei olnudki. Kui see puhkepaus ka oli, siis tuli ka uni. Nii me leiamegi tõesti mitmeid vanasõnu sellest, kuidas töötegija uni on magus või või siis et töö tegija, leib ja uni magus juba piiblis koguja raamat, matus on ütelus, töötegija uni on magus, mis on jõudnud ka meie rahvatraditsiooni ja ja vanasõnade hulka, nii et, et selles suhtes võib öelda, et kuigi neid üleskirjutusi, mis puhkama, puhkuse vajalikkust rõhutavad, on vähe, neid siiski on ja võib-olla tänasele eestlasele sobibki kokkuvõtlikult üks ilus vanasõna Rõuge kihelkonnast, Eiki, vajan su kirjapanekust. Haigum tööteta haigu magada, haigum, kõnelda, haigum, Vaik olla igal asjal oma aeg. Aitäh palklaristerist äärde.