Ja tänane vanasõna kõlab nii, mida külvad kevadel, seda lõikad sügisel. Ja Tartu stuudios on meil kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret vooleid. Olge kena. Öelge, mis on selle vanasõna taga, mis mõtted ja millele ta viitab siis täpselt? Vanasõna, mida külvad kevadel, seda lõikad sügisel ja mida õpid noores eas seisab eluaeg sul peas kannab eesti vanasõnade akadeemilises väljaandes meil iseseisvalt tüübinumbrit 5148 ja on ja on siis Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis esindatud üle 40 sellise rahvaehtsa üleskirjutusega. Ja ma usun, et suur osa raadiokuulajaid on seda vanasõna kindlasti kuulnud ja kasutatud, tänud. Aga palju vähem teatakse ja üldjuhul ei teatagi, et sellel vanasõnal on, on ka out. Ja see on Ado Grenzsteini. Et nii, siis on see vanasõna, selline Barrüümilise või vanasõnalise autori luule näide. Kui tavapäraselt on rahvaluule üks tunnuseid meil, et, et see on anonüümne ja, ja me autorit või loojat ei tea siis seekord on teisiti. Ado Grenzsteini pseudonüümi k a piirikivi elas siis aastatel 1849 kuni 1916 oli pedagoog ja ajakirjanik. Oli näiteks 1881. aastal ajalehe Olevik asutaja ja ta oli omal ajal üks Eesti selliseid tuntumaid mõttesalmide sepitsejaid kindlasti ka, et paljud tema loodud värsid levisid omal ajal näiteks salmikutes sellise iseseisva salmiku folklooriga. Ja valdav osa Ado Grenzsteini lühiluulest leiame siis tema sellistest luuleraamatutest. 1888 ilmus laulud ja salmid. Ja siis 11 aastat hiljem näiteks 1899. aastal siis ilmavalgust näinud teoses mõttesalmid on samuti tema selliseid luulekatsetusi küll. Kuid Grenzsteini mõtte saime leidub hulganisti ka üheksa 19. sajandi lõpu kümnendit, et ajakirjanduses eriti siis ajalehes Olevik, mille toimetaja ta ise teatavasti oli ja tema saime, on ka äärmiselt palju taastrükitud kooli kirjanduses ja mujal. Ning mitmed neist said tõepoolest väga tuntuks. Ja noh, see õpiku kirjandus kindlasti võimendas seda tuntuks saamist. Käsikirjaliste arhiivitekstide hulgas on selle vana sõnasaimi kohta palju selliseid õpilaste kirjapanekuid mis siis tõestavadki seda ilmselt teate just koolikirjanduse kaudu seda rohkem. Aga, ja üldjuhul meil ei olegi selge, et kas nad siis peegeldavad lihtsalt sellist õpilaste teadmust mis siis kooliõpikutest või kirjandusest saadi või ka oma aja kohta tegelikku suulist pruuki. Aga raadiokuulajale on võib-olla huvitav ka teadmine. Ado Grenzsteini looming käivitas ka mõned muud tänapäevani sellised rahva seas väga tuntud valas alalised salmid näiteks vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi. Mida siis on umbes 100 ehtsat arhiiviteksti meil arhiivis või üks tunnikene kumist toob eluks ajaks kukkumist umbes 30 arhiivi üleskirjutust. Või siis selline töö on rikkuse aluslinnas ja lossis ja talus. 10 sellise vanasõna üleskirjutusega arhiivis või jällegi ilmselt jälle tuntud tekste õppi elust enesest, ta on tõsi igavest ja kõik need sellised moraliseerivad ja didaktiliselt Saimikesed leiame siis ka akadeemilisest väljaandest Eesti vanasõnad. Ja need on ilmselt ehe näide selle kohta, kuidas rahvaluule töötab, et väga tuntud vanasõnal või folkloori palal. On olemas autor. Kuid siis sellises rahvaluuleprotsessis või, või rahvaliku käibesse jõudes pole autoril enam mingit tähtsust. Aga tekst ise elab siis jõul jõudsalt oma iseseisvalt elu edasi. Nüüd tulles tagasi selle tänase ütluse juurde, et mida külvad kevadel, seda lõikad sügisel, mida õpid noores eas seisab eluaeg sul peas. Võib näha sarnasust tuntud vanasõna, mida külvad, seda lõikad, et mida teed teisele, see tuleb sulle tagasi, kui tähendus on nüüd sellel Grenzsteini vanasõnal küll teine, et noorust võrreldakse elu kevade ja külviajaga ja milliseks nooruses kujuneb selliseks sa jääd, Nooruses õpitakse, noor pea omandab kõike kiiremini, selle tarkuse järgi vana ei muutu ega arene enam. Ja tööta ja kogu noorena, siis on vanana elu sügisel võtta. Nii on ka rahvas seletanud seda, et näiteks 1954.-st aastast on Põltsamaalt seletus, et kui noor inimene jääb vanaks ja on õppinud noores eas, siis ta oskab ka vanas eas lugeda ning kirjutada Ta ta. Aga sellel rahvatarkusel on ka mitmeid sõnastusvorme ja variante, näiteks 1961.-st aastast pärineb kirjapanek tapalt. Et mis sa õpid noores eas hauani, sul seisab peas kes noorelt laiskleb lagastapse vanaduses nälga näeb, et sellised rahvapärased töötlused on ka siis arhiivi juba jõudnud. Ja isenesest sama samasisulist ideed annavad edasi ka mitmed-mitmed, muudki vanasõnad. Et meil on näiteks sellised rahvatarkused nagu see viis, mis noorest õpib see vanalt peab või noorelt hõlbus õppida, vanalt raske vastata. Või siis vanasõna parem noores eas õppida, kui vanus kahetseda. Või siis mida hommikul ei ole õppinud, seda ei õpi, õdaco ammugi. Või mida, Juku ei õpi, seda Juhan ei tea, mis ilmselt on, eks ole, hästi-hästi tuntud varsana õpid vanana pead. No küll, aga tuleb kindlasti ka tõdeda, et nii mõnedki õppimise kohta käivad vanasõnad on ajas ka uue tähenduse saanud. Mida õpid noores eas seisab eluaeg sul peas ei pruugi enam täiel määral kehtida näiteks neis olukordades, kui me peame olema valmis elukestvaks õppeks peks ja pidevalt ennast täiendama või õpitut ümber õppima. Ja paljugi elu kevadel ehk koolis õpitust ei olegi võib-olla sügisese viljalõikuse ajal üldse söödav, sügiseks ümber hinnatud või ajast ja arust. Aga nüüd taas Eesti vanasõnavaramut vaadata, selles pole pidev pidev õppimine ja, ja selline ümberõppimine samas midagi uut, et ka selleks puhuks on paar head vanasõna kohe varnast võtta. Näiteks inimene õpib nii kaua, kui ta elab või siis inimene õpib hällist kuni hauani. Suurepärane aitäh, Piret Voolaid, tena.