Tartu stuudios on meil Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret Voolaid ja tänane vanasõna kõlab nii et valel on lühikesed jalad, seal vist vanasõna, mida kõik teavad. Jah, see vanasõna on tõesti üle Eesti väga tuntud ja aga rahvusvaheliselt väga tuntud ja tegemist on ka väga vana tekstiga, et valel on lühikesed jalad kannab siis eesti vanasõnade akadeemilises väljaandes iseseisvat tüübinumbrit 13249 ja on Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis esindatud üle 220 rahvaehtsa üleskirjutusega. Aga tänapäeval me küll kohtame ka teda pikel äärmiselt rohkesti. Ja nii nagu leiduvad varasemad eestikeelsed vanasõnad kõigepealt baltisaksa autorite grammatikates ja sõnas raamatutes, nii on ka valel, on lühikesed jalad varases kirjasõnas olemas. Esmakordselt trükisõnas kohtame seda vanasõna eesti keele näitena juba 1732. aastal Anton Thor Helle grammatikas sõnastikus kutskefaste always Ungtsur Eezneshansprahe, ehk siis lühike sissejuhatus eesti keelde, aga ka hiljem näiteks 1876. aastal ilmunud Wiedemanni teoses auste inveren, Undoizzaren leebem benesten eestlaste sise- ja väliselust siis sõnastuses vale, jalad lühikesed ja muidugi väga paljudes trükistes ja tähendus on sellel vanasõnal siis tud Usaldusväärsete inimsuhetega ja väga lihtne, et vale tuleb kohe välja, saab ruttu avalikuks valega kaugele jõua, püüa ikka õigusega elus läbi saada. No näiteks mõned mõned sellised rahvapärased seletused, et 1894. aastal on Anton Suurkask Viljandist Jakob Hurdale kirjutanud, et valelik ei saa ilmaski edasi, ta jalad on lühikesed, kui mütta jalad. Või 1939. aastal on Artur kroonilt Vastse Otepäält pikendusele tus võlsile oma lühikese jala võlsile saias ruttu jälile kuna ta ei jõua lühikeste jalgu pärast nii ruttu ister pageda, kuna tõel oma parema jala ja rahvatarkusel on sarnase tähendusega variandid, et valel on lühikesed jäljed, et jalgade asemel siisjäljed ja petjal pik keel, lühikesed jäljed või siis valel on lühikesed jalad, aga ta jookseb heledasti. Et ka selline vorm on olemas või vargal on lühikesed jäljed. Nüüd rahvusvaheliselt väga tuntud vana sõnastama juba ka, ütlesin tõesti. Ja, ja inglise keeles näiteks on vormet valel, pole jalgu all, et kujundlikult siis valel pole, pole siis millelegi toetuda. Ja ka Eesti sellised rahvatarkused annavad seda mõtet, et edasi, et tõepõhi on kindel. Valevall variseb maha. Tuleb ka öelda, et valetamine üldteema puhul pole tegelikult sellise metafoorsuse tõttu vanasõnades väga selgesti eristatav, et me ei saa nagu öelda, millist laadi see vale on, et kas hädavale või Clazz või sõnamurdmine või hooplemine. Küll aga on valitsev hoiak vanasõnades valetamise suhtes, tähendab et valetada ei soovitata, sest vale tuleb välja ja toob valetajale kahju. Ta kaotab usalduse, saab karistada. Ja nii on vale kohta mitmeid muidki rahvatarkusi, et, et kes valetab, see varastab. Et kui sa juba valetad, siis siis kaasnevad ka sellised muud kuriteod sellega või tõsi, tõuseb vale vajub. Kes kordan, valetanud, seda teist korda enam ei usuta. Kes valetab, seda just, aga siis, kui ta tõtt räägib. Valel on omatehtud tiivad. Ja mõned vanasõnad on, on esitatudki rahvaluule arhiivis lausa käsuna, et räägitud, vihka valet. Või siis selline rahvatarkus nagu söömisküps, räägimistusi. Kuid samas juhib terve rida ütlusi tähelepanu sellele, et ebameeldivustega peab arvestama ka tõerääkija sest sageli on tõde valus kuulata, et näiteks kõneled õigust saad peksa pealegi või õigel palju õnnetust vagal palju viletsust. Et taasvõime, siis vala sõnade puhul näha, et kuidas ei ole üht ja ainust tõde, et kui üks valasena midagi ütleb, siis teine võib selle jälle ümber tõlgendada meie ümber. Või vastandada. Et valel on lühikesed jalad, tõega ei liigu, paigastki või valel on lühikesed jalad aga tihti kena näoga. Ja, ja tänapäeva rahva loome seisukohalt on, võib olla põnev, kuidas just nimelt see vanasõna on ümbertehtuna ja absurdi naljana käibel, et et on näiteks levinud selline vorm, nagu lühikesel on valed jalad. Aga väga sageli on ka nii, et muud suuremad rahvaluuleliigid kasutavad enda sees näiteks lühemaid. Nii võib vanasõnu leiduda pikematest juttudes või naljandites. Ja üks tänapäeval väga levinud. Selline mõistatuste alaliik on naljaküsimused, milles me samuti ühe kujundliku stiili. Täna võime kohata just sellise huumori või naljana või nalja esiletoomiseks. Tuuakse siis õpetlik vanasõna, et näiteks on 1986. aastal Tallinnast rahvaluule arhiivi saadetud selline humoorikas üles kirjutas, et kuidas eristada Vale-Dmitri õigest mitrist. Ja vastus on siis valel on lühikesed jalad. Et ilmselgelt nihestatakse selliselt siis vanasõna sellist tõsist tavatähendust. Ja seesama tänane vanasõna on edukat rakendust leidnud veel teiseski. Nüüd juba internetiavarustes levinud nalja küsimuses, et kuidas teha vahet, kas tegu on sinu jaoks see õige või vale naisega. Ja valel on siis lühikesed jalad. Võime öelda, et arhailistele, rahva tarkustele on see vaieldamatult hoopis uus kontekst, mille puhul tõuseb veelgi rohkem esile vanasõnade vaimu, kus ja tabavus. Ja seda sageli just läbi sellise nalja või huumoriprisma.