Ja tänagi on meil saates külas pärimuskultuuri tundja õpetaja Ene Lukka ja kiki all ene. Millise loo oled sa tänaseks meil kuulamiseks valinud ikka regilaulu ja kuna ma olen ise pärit Lõuna-Eestist, siis muidugi selle kandi kultuur ja laul on mulle eriti südamelähedane. Aga sedapuhku tuleb üks laul, tee Ilo ja mõeldes, et see aasta on Eesti vabariik, 100. Meie riigi, meie maa, tee on olnud nagu iga rahva tee käänuline ja, ja keeruline ja vaevarikas. Aga ikkagi oleneb teekäijatest, milline rada maha jääb ja mis ja kes meist maha jäävad. Ja see on üks niisugune laul, mida teie ilu, mida laulavad nii juht kui noormehed. Ja siin on väga suurepärane sõnum, et kui sa käid teed põhimõtteliselt poeetiliselt või ka päriselt, siis tee seda lauldes ja eriti pühade ajal ja, ja lauldes sellest, mida kõike sa näed. Ja see, mida sa näed, otsi sealt seda ilusat ja head, millel on mõtet, et toetuda ja pühenduda. Kui sa aga seda ei tee ja ainult laidad, kurdad, hädaldad, kõik on raske, pikk on ebameeldiv, kõik on halb. Siis jääb sinust maha kõik leinaline ja, ja jääbki maha, vaevaline ja leinaline, aga seda me ju ometi ei taha. Ja ma usun, et, et selline vahva noormees nagu Lauri Sommer artistinimega Kago kelle juured on Viljandimaal, aga kedagi oksad peavad oma meheks igal juhul. Tegemist on lõunaeestlasega luuletaja, muusiku Uku Masingu uurijaga. Tema on selle laulu ka üles korjanud ja linti laulnud. Ning see sõnum võiks olla meie selle aasta Eesti vabariigi 100. juubeliaasta üks lisasõnum. Kui me käime teed, siis teeme selle tee ilusam. Per. Verre kul Jesper räägu keema.