Ja külas on meil Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi vanemteadur Janika Oras ning Jaanika. Olge kena, mis lood olete meile täna kuulamiseks valinud? See on Liisa kümmelilt ja see ole laulvaid loits või nõiasõna on kõhuvalusõnad. Aga kõhuvalusid Uuetan, maga, emad-isad, luge, keda alati kui kõht valutas ja käisid seda vihku hõng. Keerumuskaar harakale haigus, varesele valu, kiitsarakale, kibedust ja musta linnule muu tõbi, mingi huuled karuga aela rebaserendi põdrapull õnne, jänese jalga, kitsi Kinder konti kink kannatama piir pikali, seeennaare mahaga praga ümber laamaga leppa ümberkõvera horror, vana naise, tas minu lapse kõht, terve küla lapsed kõik vurtsu viskama. Aga ega iga kord ei aidanud ka, ma mäletan seda, kui hirmsasti mu kõht valutas ja ma karjusin paleest. Isa võttis topsi toeti tross tegi terrassi märjas jahvatab linakeerde ja. Liisa Kümmel tuntud ansambel Trad, Attack on kuulsaks laulnud, tema kokku kokku kooreke, midagi mädati Männake. Et võitegemise sõnad ja neid loeti siis võimennaga, koort võiks kloppides, mänd on see, mis on tehtud sellisest noore männioksast, kus otsas on tihedalt töökaid ja sellega kloppida, siis läheb või hästi kokku. Aga nagu te kuulsite, Liisakümmelilt on salvestatud ka teisi suurepäraseid nõiasõnu. Tundub, et need inimesed, kes elasid seal Viljandimaa, Pärnumaa metsaselja soisel alal oskasid pärimust võib-olla paremini märgata ja hoida, seda oli neil vaja, et seal toime tulla. Liisa Kümmel elas salvestamise ajal Tori kihelkonna Sore külas tütre juures. Aga enne seda elas pikemalt Vändra Tori kihelkonna piiril kuulsas riisa külas soomaal. Enamuse oma vanematest lauludest sai ta vanematelt Suure-Jaani kihelkonnast, kus ta ise ka oli sündinud. Eliisa Kümmel on oma kuulsust tõesti väärt, sest ta on kindlasti üks võluvamaid esitajaid, kellelt Eesti rahvaluule arhiivis salvestusi on. Selline esineja tüüp, kes läheb oma laulu või jutu sisse ja suudab ka edasi anda seda tunnet, kuidas on just õiges olukorras seda laulu laulda. Need kõhuvalusõnad on ju paljudele tuttavad, ma usun, et veel väga paljusid on lapsena nendega lohutatud, kuskilt valutas. Aga enamasti me teame neid sellises lihtsas variandis, mis on ka raamatute ja kooliõpikute kaudu levinud. Liisa Kimmeli tekst oli pikk ja see on tõeline loits, kus rütmid vahelduvad. Seal olid sellised uhked loetelud, kellele ja kuhu peab valu minema. Hundi, huulde, rebase, reide, kitse, kindel, konti ja loitsud esituse juurde kuuluvad ka väiksed ehmatused, hüüatused nagu siin oli urr vana naise tasku. Et kui lapsele niimoodi väikest ehmatust ja lõbu tekitada, muidugi siis valu läheb ära. Meil on arhiivis ka tummfilm kus Liisa Kümmel näitab, kuidas neid sõnu loeti. Et iga rea ajal tehti lapse kõhul ring nagu masseeriti ka ühtlasi varesele valu, harakale haigus. Aga tegelikult neil on ka salvestusi, kus on kuulda puhumine, noh näiteks kui sõrm sai haiget, siis laed, et varesele valu, Arrakule haigus. Et midagi alati loitsud, ega on hea teha ka, et siis mõjub paremini. Aitäh, Janika Oras, täna ja kuulmiseni jälle nädala pärast.