Meil on nüüd külas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi vanemteadur Janika Oras ja milline lugu on see, mida me täna kuulame koos teie kommentaariga? Liisa, kümmelilt on siin need toredad pillilugude imitatsioonid järele, tegemised häälega. Aga nüüd tuleb vanaaegne metsasarv. Need pillilugude imitatsioonid esitas väga meisterlikult, nagu te kuulsite, Liisakümner kes on kuulsaks saanud tänu Trad Attacki kokku kokku koorekesele, mis on ka tema salvestustel pärit. Jaa, Liisa Kümmel oli sündinud 1888. aastal Suure-Jaanis elanud pikemalt Riisa külas soomaal ja hiljem siis ela sure külas oma tütre juures. Liisa kümmeli võluvaid esitusi on päris palju avaldatud eelmisel aastal ilmunud plaadil Pärnumaa rahvalaule ja pillilugusid, mille koostas Ingrid Rüütel ja see kuulub Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiiviväljaande sarja helisalvestusi. Eesti rahvaluule arhiivist. See pill, imitatsioon on vist tõesti kõige parem pilliimitatsioon meie arhiivis. Vanasti naised ju pilli ei mänginud, pillimäng oli meeste ala. Isegi selline ütlemine on, et metsast tuleb ju metsloomi endast eemal hoida, tuleb häält teha ja mehed mängi kui lehepilli. Aga naised laulgu. Ja võib-olla need pilliimitatsioonid ongi olnud see naiste võimalus ilusat pillimuusikat teha. Eliisa kümmelilt on filmitud, kui ta pillimängu järele aimas. Et ta hoiab sel ajal pihke niimoodi kumeralt koos ja laulab nagu sinna sisse. Noh, see on nagu öökulli hõikamistki järele tehakse, siis hoitakse ka käsi niimoodi. Ja vahepeal ta nagu liigutab kätt, avab selle kõlakoja. Ja tegelikult see teeb helipildi veel vaheldusrikkamaks seda salvestistelt kuulda ka. Liisa Kümmel ise on nimetanud sellist laulmist lollitamiseks. Ja ise ta ütleb, et ta imiteerib siis vanaaegsed, metsasarveanaaegsed metsasarve noh siis nagu otseses tähenduses metsa. See on sokusarvest, karjapasun, lutus, arv, nimetatud sarvepilliks luiged. Ja ühes loos tundub, et ta matkib ka torupilli. Aitäh täna nende selgituste eest, Janika Oras.