Ja ka täna tutvustab meile üht vana lugu, armastatud muusik, metsadel hobi folklooris, arhailise meestelaulu seltsi kokkukutsuja Lauri õunapuu, mis lugu see täna on, mida me kuule, hakkame? Tead Võru linnas on Kreutzwaldi tänaval üks vana poe maja, mis on tegelikult läbi ajaloo üks kuulsamaid poode Eestis üldse. Pea iga eestlane teab seda poodi ja seda mäletatakse veel ka 100 aasta pärast. Ei usu? Ei tea. Siin on salvestus. Tänane, mille laulis Alfred Ruus aastal 1961. Alfred muuseas, Rõuge mees ja osav kingsepp oli Ingrid Rüütli vanaisa salvestuski Ingrid Rüütli tehtud. Ja nagu Ingrid ütles, siis oli see laul, mida me nüüd kuulame, mida iga eestlane teab. Üks tema vanaisa Meelis laulusest, kuulame. Ei Ani Eeemmis läestiganiku buuti aniis läestiga nagu buuti. Ka aneemi spanalpaadi saksa Ani Eeennis ballalpoodise Aqsa. Aneemees näeksilgu püüd Eeemmis näeks, selgub, et tee ka neegole Etti. Tee kaani, kooleti kujusid. Ja siis sinna hakati siis leina tegema ja siis läksid kõik masseti siis mis linna hoolitseda, Kivituudi, kõik masti, siis mass linnavalitsus välja. Ja siis ehitati Liina suubelenuid uulitsa Liina uulitsa kaebuse võru keelt, siis näed, mätsin lina hoolitsemata käima, siis kivi sinna. Maa vis koormaga tahtsin midagi teeninud, ma võrul kerglane lilledel. Nii palju, kui ma mõistan. Ja siis lõi ära, sai leiba, sai kolm kopikat, sai katskopikut ja niiviisi ehita Tinu võru uulitsa. Ja rohkem ma ei tea midagi seal kõnelda. Jällegi tõestisündinud lugu. Teile tuli nüüd see pood ka kindlasti meelde, isegi kui ta seda näinud ei ole, seda poodi. Teate täpselt, kes seal Tiganic, kelle eesnimi muidugi oli Aadam nagu esimesele eesti kõvale kaupmehele kohane. Kujutate ette seda Haani meest, kes soolvette oma leivatüki kuidagi tahab kasta ja mida ta seal teeb? Jutte Haanja kasaritsa mehe seiklustel soolaheeringarindel on täis terve Võru ümbrus. Tundub, et mõnikord või saadan Tigalikul üsna pikk soove järjekord olla. Näiteks kasaritsa mees, näinud Võrus kaupmehe juures soolasid, silkusid, see mõjunud, niiet kasaritsa mees järve äärde läinud ja jooma hakanud, ise ütelnud. No küll on hääl, kui kord seda soolast silku näed? Ei tea, mis siis veel siis oleks, kui need süüa saaks, siis jooks võib-olla terve Tamula tühjaks? Jah. Kui sind kunagi laulu sisse on juba pandud, siis ega sealt nii kergesti enam välja ei saa. Nii loeme juba pea kolmveerand sajandivanusest ajakirjast Eesti mets juttu Eesti metsaühingu Tõrma osakonna ekskursioonist. Laulame mäel, et Haanja miis vidi lubjakive mäe peal on parajasti üks Haanja vallameeski, kes vahvasti toetab meie laulu ja paneb siis aga enda poolt lõpu ühe salmi lisaks. Kasaritsa mees viidi lubjakive. Ei stopp. Meil on ees veel Võru, Põlva ja pikk kodude hüvasti Haanja miis, hüvasti Munamägi ja Haanja ümbrus, ta turistide ekskur, santide paradiis ja põllumehe ja autojuhtidele Põrgu. Ethani poole peal räägitakse kasaritsa kentsakustest ja vastupidi, on ju ka see laul tekkinud kasaritsa poole peal. Kuigi seda rõhutatakse üsna tihti, et Haani meest ei saa Põlg uma, haha, särgi seen. Sellest sai kohe aruga kuulus Eesti muusikamees puhkpillimuusika ülespuhuja eesti helilooja Eduard Tamm. Ja muide täiesti juhuslikult asus elama Aadam Tiganiku majja ning tegi esimese Kuusa seade meie Haanja mehe laulust pealkirjastatud kui Haanja miis. Aastaarv on küll teadmata, ent sellest ajast on selge, et tavalisest Haani mehest on kohalikus keeles Haanimis, mis on vana ja õigem vorm. Ja sellest tamme teosest on lõpuks siis saanud üks ja ainus Haanja mees Eesti kõige kuulsam silgud sorkaja. Aastaid enne Tamme Enton laul julgenud nina pista välja ajalehes, mis on silguloost meie Haanja mehe silgulust kõige vanim teadaolev teade 1898 juulis ilmub Postimehes lõigukene Haanja ja Rõuge elust Taani meestel, nagu öeldud, sissetulekud väikesed on olnud sunnitud piskuga läbi ajama viina asemel, mis palju raha nõuab, enne kui veel inimene üldse purju saab, joovad nad eeterit, millega vähem raha eest purju võib juua, läheb Haani mees võrust ja hakkab süüa tahtma, siis võtab ta leivakannika wälja, mis kodust ühes on võetud ja astub lähemasse poodi. Sisse astudes nihkub ta heeringa pütile lähemale ja palub, et kulla kaubaseks lubanud sõrgata. Kaupmees teab muidugi, mis see tähendab. Ja ta ei taha lubada, aga enne, kui kaupmees keelata saab, on Haani mehel käsi leivakannika küünarnukini heeringa pütis. Juhtub kaupmees veel veidi kõrvale vaatama, siis mõni heeringas ka leivakülge kinni jääb. Iga kaupmees ühe heeringa pärast vaeseks veel ju ei jää. Sedasama tähendab rahvalaul Church, Kano tsirka, Haani miis mulle jääs pütüüde öös, muidu koduses elus Haani mehed, kaunis vagusad tülisid, nääklemisi, kohut, käimisi tuleb harva ette, sest et nad teadvat, et 11 tüssata ja üle lüpe ei saa. Ajalehti ja raamatuid loetakse väga vähe, nõnda palju Haani meestest. Säh sulle siis Ahja, öeldakse, et sõnade autor olla võru kirjanik Jaan Räppo. See küll aga ei ole tõesti tõsi, sest tema luuletus, kasaritsa mehe kurbus ja rõõm on kõike muud kui sarnane meie lustlikule laulule. Kas Räppo tekstist mõni värss hiljem rahvalaulu sai? See on juba täiesti teine lugu. Ja kuulame nüüd veel ühte väga kaunist Haanja mehe salvestust esindajalt väliseestlaselt Reet Hendrikson nilt albumilt Reet aastast 1969.