Ka täna tutvustab meile ühte vana lugu Lauri õunapuu, arhailise meestelaulu seltsi kokkukutsuja, hobi folklorist, tuntud armastatud muusik, torupillimängija kandlemängija Lauri. Mis laul, see tänan. Tead, see laul on tundunud tutt küll väga paljudele eestlastele. Mina isiklikult ei tea kedagi, kes ei teaks kedagi, kes ei teaks seda kuulsat laulu meie salvestusena kirjandusmuuseumist loomulikult. Ning seda laulis lindile 1960. aastal. Richard lillhein Viinistu külast vana peretalust. Meie lauru rännak viib meid nähtamatu folkloori valdkonda. Nähtamatu rahvaluule on selline osa folkloorist, mille olemasolu me mitte kuidagi ei adu. Kas teie teate mõnda rahvalaulikute oma suguvõsast? Ei tea? Vale, te teate, palju nähtamatuid, rahvalaulikuid, kuulame. Aa. Sa kaeba, ma suur saa nii ka ju. Selle Antsu lugu on äärmiselt põnev ja päriselt tõestisündinud lugu. Igal laulul on olnud kunagi autor. Me ei tea enam kahjuks nende lugude esimest lauljat, ent Ants elab laulus siiamaani. Meenutagem veel kord, et kui sind pannakse laulu sisse, siis sealt enam välja ei saa. Lähme ajas tasapisi tagasi kõige kuulsamaks Saise Antsu laul siis kui 1928. aastal juunis laulis Tallinnas saunamäe tantsuloo Columbia Recordsi all salve Aleksander Arder ja meeskvartett. Meeskvarteti nimed on kahjuks kadunud aegade hämarusse. Kui keegi teab, andke teada. Toome. Aku. Arder oli tolleks ajaks juba väga-väga kuulus mees ning tema Antsu lugu lasti tolleaegses ringhäälingus lugematuid kordi. Ilmselt sama lugematuid kordi tuli aarderi meeskvartetile ka seda lavalaudadel esitada. Antsu laul sai küll kõva kriitikat, et kas tasub professionaalse kunsti valdkonda tuua lausa lorilaule. Ent rahvas oli oma valiku teinud ning lugu oli 20.-te aastate suur hitt. 1924. aastal ilmus lugu mitmes üliõpilaslaulikus. Kriitika tegi sellise valiku pihuks ja põrmuks. Nii võime lugeda mitmes arvustavas artiklis siis kas üliõpilaslehes, kuidas sellised laulud nagu saunamees Ants tuleks üliõpilaslaulikuteks välja jätta ning üliõpilased ei peaks sääraseid laule ülepeakaela üldse laulma, olgu selle asemel hoopis midagi isamaalist. Refrään. Juuli Vallera Ants sõitis Tallinna, nagu me kuulsime orderit laulmas, lisandus loole ilmselt 20. sajandi alguse tudengite repertuaarist. Tol ajal oli väga tuntud üks teine laul, oh armas klaarasinud jätan maha ja võtan Pärta, kes mulli armas, mille laulmisest kirjutab näiteks oma mälestustes kuulus kirjanik Artur Watson meie oma Võrumaa mees. Sama refrääni meloodia on tuntud ka Mulgimaa laulumeistri laulu mihkli laulust samblaalu. Võimalik, et laulu Mihkel ehk Mihkel Rätsep kasutas juba valmis meloodiat Klaara laulust. Meloodia ning mahajätmise motiiv armsas Klaarast on võetud ka naljakas vene-eesti segakeeles uuemas rahvalaulu. Vihma sajab WTA skoora Budjat Narva. Kui aga ajas veel tagasi minna siis saame on sul peaaegu et kuuesabast kinni. Vanim üleskirjutus vabat mehes tantsust on 19. sajandi algusest, kus rahvaluulekoguja Jaan Jaanson saadab Jakob Hurdale 1889 aastal oma vanaisa üles tähendatud laulud, nagu ta oma kaaskirjas Hurdale ütleb, millest osa on pandud kirja tema sõnutsi juba aastal 1826. Jaanson muuseas kahtleb väga sügavalt, kas mõnda neist lauludest üldse tasub saata. Usun, et ka saunamees Antsu lugu sünnitas JAAN JAAN Sonyl suuri kahtlusi. Aga mis siis tantsuga õigupoolest juhtus? Meile teadaolevalt kõige vanem Antsu lugu räägib minavormis tema endaga sündinud asjust. Vabat mehel polnud raha, hooned olid lagunud üks rahateenimisvõimalusi vabat meestele, tol ajal oli käia näiteks moona vooris viie kaupa sinna, kuhu mõisahärra tahtis. Läks anski läks vilja linna viima sest mõisahärra teenijad olevat suisa petjad ja petised niisutasid vilja paisunud vili teadupärast on suurema mahuga ning palju raskem. Ilmselt haissid mõisateenijad odavate kergemat teenistust. Ja vaene Antsukene läkski siis tolleviljaga raejuurde. Linn on küll teadmata. Entraes saadi pettusele kiiresti jaole ning saunamees Ants mõisteti süüdi. Süüdlane seoti koheselt tulvale ja hakati teda karistuseks nüpeldama, kus vaene Ants lõpuks tõe välja ladus. Süüdi olevat hoopis mõisa junkur, mille peale nagu laulusena tollest ajast ütleb, junkur toodi tulba juurde, raemehed lööma pandi. Lööge pihta, raemehed, et need vitsad vinguvad ja need kepid kiunuvad. Tänaseks on aga see kuritöö unustatud ning nüüd lauldakse veel ainult kentsakas tantsust kes end mõisa härradest Antsakamaks pidas. Säh sulle. Aitäh Lauri õunapuu täna.