Meil on stuudios Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi juhataja Risto järv ja vanasõna mille kohta täna tahaks natukene rohkem teada saada, kõlab nii, kes hunti kardab, ärgu metsa vingu. See vanasõna üsna tuntud tänapäeval leiame näiteks internetist kiirel vaatlusel tundus seal, et üle 3000 variandi sellest vanasõnast selles suhtes on huvitav, et kui vaadata Eesti Kirjandusmuuseumi malasena kartoteeki ja akadeemilist väljaannet siis me näeme, et sellest vanasõnast on ainult kaks kirjapanekut. Mis on tinginud selle, et see vanasõna nii tuntud on? No esmalt muidugi see, et tõesti homme, kui meil algab veebruarikuu või ka hundikuu igati kohane meenutada, et, et hirm Metsas olevat huntide ees, keda tänapäeval enam ilmselt sel määral kartma ei pea oli omal ajal vägagi põhjendatud. Just nimelt see kõige näljase maks ajaks on peetud seda aega rahvapärimuses, aga mis siis? Need kaks üleskirjutust Eesti traditsiooni mikspärast, nad on nii olulisele kohale jõudnud, et huvitav on see, et kui me vaatame esimest, siis 1895. aastal on Georg Aasberg Vigala kihelkonnast Edison kooli õpetaja köster kirja pannud huntisi karta, tohigi metsa minna. Ja vanasõna akadeemilise väljaande raamatu koostajad on kommentaaris märkinud, et tegelikult tema kirjapanekud, mille hulgas on ka see nende allikaks on vene vanasõnu sisaldav tundmatu trükis. Ja tõepoolest, kui me vaatleme, siis vene traditsioonis Volkov pajatsables nihaadit, see on üsna samasuguse struktuuriga nagu seesama Georg asbergi kirja pandud hunti Sigorta tohigi metsa minna. Seevastu teine vanem üleskirjutus küll juba märksa hilisemast ajast. Gunnar Paal Bergilt rakke keskkooliõpilasena on, kes hunti kardab, see metsa ärgu mingu, ehk siis meile juba tänasel kujul. Tuntud õpetus ja loomulik on see, et seda on üsna hõlpus kasutada erinevas kontekstis, kui sa ütled, et mistahes asja ettevõtmisel peab ikkagi julgus olema metsas võisid need olla varasemal ajal hundid kuskil mujal võivad olla mingid muud ohud ja selles suhtes on loomulik, et tänapäeval teistmoodi. Natuke öelduna, aga samamoodi üsna tuntud lugu, mille puhul samuti on viidatud ida poole, kes ei riski, see shampust, joob ütleb meile sedasama. Et julge tuleb olla oma ettevõtmistes, nagu ma siin ühel varasemal korral mainisin, vanasõnad mõnikord räägivad üksteisele ka vastu, selles suhtes ongi huvitav, et tegelikult me leiame nii seda vanasõna, kinnitavaid vanasõna üleskirjutusi eesti rahval arhiivist. Näiteks, kes kahju kardab, see õnne ei leia. Aga samas leiame ka otse vastupidiseid. No näiteks otsesed taas huntide juurde minnes julgele Soele sa ruttu ots. Nii et eks tuleb oma plaanid lihtsalt läbi mõelda ja mitte liigselt karta, aga mõõdukalt karta. Tundub, et siiski on tark aitäh palklarist, Risto järv.