Ja aga täna on meil saates külas Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret Voolaid ja vanasõna, millest juttu tuleb, kõlab nii. Kes koera saba kergitab, kui koer ise? Kes koera saba kergitab, kui koer ise on üle-eestilise levikuga väga tuntud vanasõna ja kuulajatele võiks olla, võiks olla võib-olla huvipakkuv fakt, et koos vanasõnaga, kelle jalg Datsub selle suu Matsub on tegemist siis rahvaluule arhiivis kahe kõige rohkemate üleskirjutustega aru arvuga vanasõnaga. Ja kes koera saba kergitab, kui koer ise. Selle vanasõna kirjapanekuid on juba 19. sajandi lõpust. Ohtralt esineb teda ja 19. sajandi lõpus välja antud trükistes. Varasemad on näiteks 1875. aastal Steini üks kubu vanasõnu ja vanu kombeid raamatus ja ka näiteks 1807 76. aastal Ferdinand Johann Wiedemanni teoses. Eestlaste sise- ja väliselust. Juba on see vanasõna siis sees. Meil on lõunaeestilisi variante nagu näiteks, kes peni hända kergitab kui peni esiaga ka peale koera esineb variante kassiga, et kes muu kassi saba kergitas, kui kas esil näiteks nüüd varasemat arhiivikirjapanekute järgi on selle vanasõnaga irooniliselt naerdud tavaliselt kiitleja üle. Näiteks 1892.-st aastast pärineb kirjapanek Suure-Jaanist. Et seda vanasõna öeldakse niisuguse kohta, kes ennast kiidab, et kes muu teda kiidab, kui ta isi ennast kiida. Või siis 1889. aastal taas Suure-Jaanist kommentaar, milles on toodud ka paralleel või vihje vanasõnale, oma kiitus haiseb mõlemad siis annavad ühte sama ideed edasi. Või siis 1959. aastal on arhiivi kirjutanud Põltsamaalt Martin luu, et iga inimene peab sarnaselt olema, et teised inimesed oma tähelepanuga temale pööraksid. Ja on ka kirja pandud ütlused. Ma ei tahtnud koera saba kergitada. See tähendab, et ma ei tahtnud ise end kiita või pilgata, kes koera saba kergitab, on ise koer. No see on kindlasti selline vanasõna, mis näitab, kuidas aja jooksul ühiskondlike arusaamade muutudes on ka vanasõnast arusaamine või, või selle tõlgendamine teisenenud. Nii on ajapikku kui seda vanasõna öeldud näiteks enesekiituse kohta, mida ei tohi teiste hooleks jätta. Et just selline tõlgendus kaasneb selle vanasõnaga tänapäeva turumajanduse tingimustes kus siis selline enda kiitmine või oma töödest tegevustest teada andmine, nähtaval olemine, enda reklaam on üks elukorraldus, väga olulisi osi ju. Ja oma tugevate külgede tundmine pole mingi häbiasi, vaid vastupidi tööle kandideerides sky näiteks tuleb oma head omadused just üles lugeda, sest kes koera saba tõstab, kui ta ise ei tõsta. Vaat siis aitäh tänaseks Piret Voolaid.