Tere miks peaks eestlane õppima jaapani keelt või miks peaks jaapanlane tudeerima eesti keelt? Ei tea. Aga igal juhul on selles tegevuses midagi suurt, ilusat ja inspireerivat. Tokyost jõuab laupäeva hommikusse intervjuu eesti teatriteadlase Kristel nõlvakuga. Haruki Murakamiga äsja ilmunud romaanist Norra mets. Räägivad Esta Tatrik ja noki takemura. Täna algava festivali jazzkaar esinejaid tutvustab Tõnu Karjatse. Välismaast ja kunstist räägivad Eero Epner ja Kaido Ole. Eesti Rahva Muuseumi värske väljapanek on ajamasin nõukogude aja toidukultuuri. Selliseid on siis teemad. Mina olen Janek Kraavi head kuulamist. Rubriik kiri kodukandist läheb täna eetrisse mõnede ümberpööratud kujul. Kui ennemuistsel ajal öeldi, et kodust eemal olevaid inimesi lahutavad küll ookeanid mäed või tuhanded kilomeetrid siis täna on maakera mis tahes punktis olev inimene umbes 15 telefonil valitava numbri kaugusel. Kõne kodukanti ehk Tokyos on telefonil Kristel Nõlvak. Hallo Tokio alla Kristel. Et pärast ei tuleks mingisuguseid vääritimõistmisi, siis paneme ennast ajas kohe paika. Meil on siin laupäeva hommik. Kell on 10 läbi natuke, mis kellaaeg ja mis aastaaeg parajasti on sellisel planeedil nimega Jaapan. Siin planeedil on samuti laupäev, aastaaeg on kevad ja kell on neli pärastlõunal. Ilm on küll ilmselt mitte väga kevadine, tavalise arusaama järgi jaapani kohta sajab vihma, ilm on pilves, aga põhimõtteliselt on kevad. Ma saan aru, et kui vihmasajud on peale hakanud, siis on ka kirsid ära õitsenud. Mise Kirsijaid imetlemine Jaapanis endast kujutab, see on ju selline legendaarne tegevus, mida siin Eesti oludes vahest võiks võrrelda. Ma ei tea, laulupeoga ja Stockmanni hullude päevadega, selgita eestlasele natuke seda kirsside õitsemise imetlemist. Ja laulupeoga võrdleks, aga võib-olla Stockmanni hullude päevadega on siin tõesti äkki mingisugune seos olemas. Ütleme niimoodi, et kirsiõite imetlemine nüüd tänapäeval tänapäevase jaapanlase jaoks on kah ilmselt üsnagi pragmaatiline tegevus juba põhimõtteliselt mulle tundub, et enamus inimestele tähendab lihtsalt head võimalust kokku saada ja ennast täis juua. Ainult et mitte kuskil baaris istudes nagu tavaliselt, vaid lihtsalt minnakse kogu kambaga siis kuhugi parki või lihtsalt kuhugi rohelusse. Ja istutakse siis Kirsipuu alla maha, toidud joogid kaasas, kuni pimedaks läheb ja siis minnakse tavaliselt kuhugi edasi happekvaatile. Nii et ütleme, need ajad, kus ilmselt varasematel aegadel Kirsijaid. Et et kui ma ei tea, mingid inimesed, kogunesid puude alla kirjutada õiteilust haigused ja, ja muud sellised peenemad nähtused, et kardetavasti tänapäeval on see asi oluliselt kuidagi lihtsam ja isegi seal lava peal mingis mõttes. Nii et umbes niimoodi näeb skisoidne nimetamine tegelikult tänasel päeval linnainimese jaoks välja. No jaapani kultuurist, siinmail teatakse ilmselt üksnes mingeid selliseid väljarebitud tükikesi. See on see, et keegi fännab sammuraisid ja kellelegi meeldivad Sony kõrvaklapid. Aga kas sa oskad nüüd seal elanuna öelda, mis ühendab kõik need jaapani kultuurifragmendid mingisuguseks loogiliselt toimivaks tervikuks? Kuidagimoodi mingit sisseõpitud käitumisnormid, mis, mis on juba lapsepõlvest peale kõikide alati on olemas, et see nagu kuidagi toimib alati väga tõhusalt loogiliselt ikkagi edasi, et isegi kui see kõrvaltvaatajale tunduvad niinimetatud imelikud, siis jaapanlaste enda jaoks nagu mingeid vastuolusid ei ole, ükskõik kes, mida ma igapäevaelus fännab, millega, millega ta tegeleb, et mul tuleb meelde üks näide. Kui paari aasta tagusest osakastud toimusid barakki mingi võistlus Preikarite vahel, eks ole, selline teatud popkultuuri ilming. Et siis kõik, mis on selline muidugi Läänelt üle võetud ameerikalik riietus, käitumine, dishulka aega, tantsimist, tänavakividel lõppes sellega, et et kui siis võitnud grupp seal noh, patsutab ja annad Kätu teisele vastast topiga, siis kõikide nende läänelike toimingute järel tehakse ikkagi kohustuslik kummardus oma vastasgrupile, et selles mõttes põhikuidagi, mis, mis seal läbi sajandite kandunud, omad reeglid, jamad, käitumisnormid, et see kõik on kuidagi jätkuvalt olemas, nii et ilmselt see seadmed, fragmendid ikkagi kokud, jaapanlased ise ei tunne, nagu nendes mingites teistsugustes tegemistes nagu mingisuguseid nihukesi suurt lahklemist. Võib-olla seal selgitaksid veel seda seost ühelt poolt jaapani enda traditsiooni ja teiselt poolt selle lääne kultuuriameerika kultuuri vahel näiteks. Põrgele kultuuriga nagu Jaak avanenud Jaapanile osaks sai, et selline koalitsioon on jaapanlastele omane muuta selliseks koostööks pigem selles mõttes kõikvõimalikud lääneliku nähtused, mis, mis siia, nagu siis erinevate meediate või mis kaugele jõudnud on, et nendest on kujunenud välja hunnik selliseid hübriidnähtusi, mis jälle lääne inimesele silmi vaadates tunduvad nagu kuidagimoodi tuttavad, aga samas nagu täiesti teistsugused, sest need on ikkagi jaapaninähtused ja mitte mitte otseselt kunagi läänest üle võetud asjad. Me teame, et Jaapanis on väga tugevad subkultuurid popkultuur aga mida võiks üldse nimetada näiteks Jaapani kõrgkultuuriks, on seal lääne päritolu, on see jaapani enda traditsiooniga seotud? Siin on ilmselt kahtepidi võimalik vastata, sellepärast et on teatud osa ikkagi sellisest traditsioonilisest sajanditepikkusest säilinud kultuurist on ikkagi jätkuvalt ilmselt kõrgkultuur, no kas või seesama loo teatri, mida mina siin püüan uurida, et nii nagu ta oli kõrku kõrgkultuur ka sajandite eest nii-öelda tegelikult jätkuvalt kõrgkultuur kas või selles mõttes, et esiteks on ta kallis lõbu, teiseks on ta nii-öelda nii-öelda haritud inimeste lõbu Teamiselt. Ja, ja mitte väga suure hulga inimeste meelisala, aga ometi väga au sees olev asi ja kui näiteks jaapanlased öelda, et ma uurin NO teatrit ei, mulle meeldib, no teate, siis selle kohta öeldakse alati, et oi väga eliiti kuuluv tegevus või kui suure parameetri ja kui tark, eks ole, siis selgub, et enamus jaapanlasi ei ole tavaliselt teatris käinud ja, ja väga palju selles mõttes oma traditsioonilisest kultuurist nagu otse otsekontakti meil tihtipeale ei olegi. Ja samas on muidugi teine osa selline lääne kultuur, mis ma arvan, et kõige suuremas ulatuses on kindlasti lääne Et selles mõttes mulle tundub, et siin on nii üht kui teist mida, mida võiks jaapani kõrkultuuri paigutada? Kuivõrd nüüd üldse üks selline tavaline jaapani inimene, kui ta on lõpetanud oma ikka nädala kuskil büroos siis kultuuri tarbib mai tea, käita kinos või, või loete mingit raamatut või tassitakse ta kuskile teatrisse. Mis need harjumused on? No jaapanlased, nagu me teame, töötavad hommikust hilisõhtuni. Et selles mõttes see aeg, mis tööpäeva õhtutel kultuuri jaoks jääb, ma kardan, on keskmise jaapanlase jaoks ilmselt väga väikene tavalistel õhtutel. Et kui mõni tund peaks olema, siis ilmselt vaadatakse telekat nii palju, kui ma aru olen saanud. Selles mõttes ei erine jaapanlane näiteks eestlasest või või üldse inimestest ülejäänud maailmaski laadi telekas olemas on, aga raamatuid loetakse mu meelest siinkandis küll palju, hoolimata kogu sellest levinud virtuaalset keskkonnast. Seda loetakse nii tööle minnes kui töölt koju tulles, et rongis sõites võib väga tihti näha jaapanlasi enamus kas siis näiteks lihtsalt pakkumas nende põhitegevus, et kes parajasti rongis tukkunetsid, loevad tihtipeale raamatut, aga teatris käimine on pigem ikkagi selline? No ütleme nüüd ilmselt väga tihti ette võetav lõbu, et kuna tööpäevadel ollakse enamasti tööpostil, siis need nädalavahetused, mis peredel on olemas, siis pereisa võtab oma naise ja lapsed käekõrvale ja minnakse kuhugi rohelusse või parki. Ja peetakse piknikku ja teatud hulk inimesi muidugi kindlasti teeb ka teatris ja kinos kindlasti käiakse vähem kui, kui näiteks käib eestlane teatris. Kirjastus Varrak on välja andnud tuntud jaapani kirjaniku haruki Murakami romaani Norra mets ehk jaapani keeles öelduna Ragami hargi Nurleenamul estonia Kubam romaanist ja selle autorist vestlesid lugeja Esta Tatrik ja poolteist aastat Eestis tudeerinud üliõpilane noki takemura. Rakkame hakkas kirjutama alles 30 aastaselt. Ühel ilusal õhtul telekast pesapalli vaadates tuli ta äkitselt pähe mõte kirjutada raamat omamoodi ilmutusliku kogemusi Sonnil saim rakkamist. Kirjanik Jaapani ühiskonnas on vist üsna erakordne vahetada 30 aastaselt karjääri. Tõeliselt tuntuks sai Moracami 1987. aastal, mil ilmus norra mets ja omamoodi sai Morokkamist peale selle raamatu ilmumist. Superstaar ja mõned Morokkami biograafid väidavad, et Moro kaameli sunnitud isegi Jaapanist paariks aastaks lahkuma, sest fännid ei andnud talle enam asu. Sa rääkisid enne, et praegusel hetkel Morokkami suhtleb oma fännidega väga palju internetikeskkonnast. Kodulehekülg ja seal ta on vahetamata fännidega sunnet ja vastad. Vastad küsimusele. Kuidas sa seletad seda, et monogaamia on ilmselt kõige rohkem tõlgitud ja kõige paremini müüdud jaapani kirjanik läänemaailmas? Otsetooge stiil, kortne dema. Ühes oma intervjuus on Murakamiga öelnud, et et kuuekümnendatel oli kõik märksa lihtsam ja oli märksa lihtsam olla. Idealistlik ja seesama norra mets tegelikult räägib Jaapanist kuuekümnete lõpus aastatel siis 68 peaasjalikult kus Jaapan oli just välja tulnud pealesõjaaegsest vaesusest ja noh, tõeliselt raskest tööst ning tasapisi hakkas ka majanduslikus mõttes asi paremaks minema ning Jaapani ühiskond oli tekkinud esimesed väljapaistvalt, et rikkad inimesed ja seisis, käivitas ka Jaapanis selle koodnute lõpu, idealismi puhangu. Teatud revolutsioonilaine, et kui 60.-te lõpp oli noortekultuuride murdeiga läänemaailmas ja üliõpilased möllasid Pariisis, hipid möllasid Ameerikas, Tšehhis toimus revolutsioon. Et mis toimus kuuendate lõpul Jaapanis? Jaapanis on ka olnud tudengite revolutsioon seni asjaga, Molotovi tahab olla kaugel sellistest asjadest. Selles raamatus kirjutanud, et inimesed loevad. Näiteks saab Roo sellist poliitilisevad Audreyt harva inimesed, noored inimesed tema lemmikautoreid, näiteks kat phonygat, Richard prootigani. Talle ei meeldinud selline olukord, sellepärast ise tutvustas ameerika altareid ja siis hakkas kirjutanud teist kirjandusse. Tema raamatutes tihtipeale on nii-öelda soundtrack taga. Selles Norra metsas on seal lausa nimetuses sees aga tema väga paljudes teistes raamatutes on alati mingisugune lugu mingi muusika, millega, millega raamat seotud. Mitte ainult muusikat. Harki nimetab raamatus näiteks missugune toit talle või tema peategelasele meeldib. Tahab, alati paneb oma maitseraamatusse, on üks põhjus, miks ta on nii Bubraan laialt loetud, sest kerge aru saada, mis on Racaniperene asi, mis on, mis on mittegame, on ka tuntud tõlk ja mida ta viimati on jaapani keelde tõlkinud? Vee solin žürii. Kuristik rukkis, jaapani keeles gurmas version muidugi müüdud. Sest mõlemad Jaapanis väga tuntud kirjanikud. Kas sa pead ennast muraka fännide sekka kuuluvaks? Teised romaanid ikka pruugitakse, näiteks Venemaal on juba ilmunud enamik deme seoseid, aga köide on vega väga inetud, aga noh, hästi on väga ilus, ilusasti tehtud. Et tulge, on Kõve hea. Juba seitsmeteistkümnendat aastat järjest tuleb kevad koos jazzkaarega. Tõnu Karjatse uuris, mida arvavad noored muusikud džässi praegusest seisust ja milline on nende enda osa selles. Sa veto kinghei varbalstavatel, Kadri Voorand, Virgo Sillamaa, Uku Suviste ja siin all kõla salveiks leta Heil. On mõned nimed tänavusel jazzkaarel esindatud džässi uuest põlvkonnast. Muidugi on neid nimesid veel ja kindlasti ei mahugi ühe festivali raamesse kogu moodsa džässmuusika kirev paljusus. Kuid juba seitsmeteistkümnendat aastat koos kevadega Vova džässmuusika paraadi tuleb vaid tervitada. Ühist nimetajat džässi nooremale põlvkonnale on isegi raske leida, sest piirideta infoühiskonnas on mõjutused kultuuride ja žanride vahel vastastikused, sõltumata sellest, kas muusika elab või töötab Eestis, Pariisis või Kopenhaagenis ja mida ta sööb või mida ta armastab. Mida noored muusikud iseenda tegemistest arvavad nende endi käest uurisingi? Küsimustele vastavad Siim Aimla, Virgo Sillamaa ja Kadri Voorand, kes kõika tänavusel jazzkaarel esinevad. Esmalt siis Siim Aimla ja Virgo Sillamaa. Noorte muusikute areng on olnud nagu väga kiire ja tundub, et just praegusel hetkel me noored on nagu astumas väga tugevalt vanematele tegijatele kandadele oma oskuste ja teadmiste poolest. Väikse erinäolisus tuleb natuke sellest, et iga põlvkond seotud mitte ainult selle kitsa valdkonnaga, ütleme, kui me räägime noortest jazzmuusikutest, siis noore džässmuusikud ei, ainult jazzmuusikaga, nad on ikkagi seotud sellega, mida üldse see noor põlvkond hõlmab kogu popkultuur. Kui palju näiteks erinevad õpetused või koolkonnad? Et siin Eestis ja mujal maailmas Nende kooride vahel liikunud noh see õpetus erineb niimoodi, et need siiski veel suhteliselt vähesed inimesed, kes on mujal haridust saanud, tulevad siia, püüavad oma õpitud siis hakata siin praktiseerima lisaks mängimisele ka nagu õpetamise näol, et sihukest oma Eesti džässi õpetamise koolkonda pole veel nagu vist päris välja kujunenud. Et ta on ikkagi nende päris võimsalt nende teiste eelkõige Skandinaaviamaade koolide mõju all, mis on, ma arvan, väga hea, sellepärast et maailmas vaat et kõige kvaliteetsemat džässmuusikaõpetust võibki, ma arvan, saada Skandinaavias ilma liialdamata ja noh, lisaks on muidugi tasuta, aga, aga kaasa arvatud kõik Ameerika koolides USAs oli hiljuti üks suur konverents, kus räägiti džässmuusikast ja haridusest ja seal oli eraldi suure teemana juttu sellest, et Skandinaavia on tõusmas väga esile maailmas džässhariduse andmise poolest. Skandinaavia see tähendab peaaegu, et Eesti või Eesti tähendab käega skandinaavia Eesti veel nende maade hulka ei kuulukest, tõuseb nagu väga eredalt Sassi hariduse andmise poole pealt esile, kuna meil on lihtsalt neid inimesi veel nii vähe ja on muid kasvuraskusi veel, aga peagi on esijoa tõusmisel täiesti omaettekohana kindlasti teab kui kõrgele, aga, aga praeguseks hetkeks ja räägime vist Taanist, Rootsist, Soomest, Norrast. Aga džässiõpetusest veel praegu Iisraelis end täiendav Sofia Rubina leiab, et ehkki koolis nõutakse ka sellise vabaimprovisatsioonilist vormi nagu džässi puhul teatud kindlate reeglite järgimist annab kooli hea võimaluse praktikaks. Kuivõrd mõjub tehniliselt puhtalt džässi pimine muusiku isikupärale, seda küsisin ka teiselt noorelt lauljalt Kadri Voorannalt. Sa puhtad džässi mõiste on minu jaoks küll täiesti ära kadunud kusagile, aga selle nii-öelda isikupäraga on, pigem arvan selline lugu, et koolis ma õpin selle isikupäraga nagu ümber käima paremini, ma ei usu, et see kuskile ära kaob, eks mingeid kindlasti nagu hakkad nagu kartma, et kas see, mis ma teen, on ikka õige ja kas ta kõlab piisavalt loogiliselt. Aga seda enam tuleb järelikult tööd teha, et iseenda nendest ebaloogilises kohtadest aru saada. Et pigem nagu ma arvan, et see aitab seda ise seda nii-öelda isikupära välja näidata paremini, midagi ei takista. Hästi laialivalguv mõiste juba kuidagi sinna alla mahub nii klubimuusikat, rahvamuusikat, nende töötlusi. Mis sa arvad, mis sellest võib edasi kujuneda? Kuhu sa ise tahaks edasi areneda? Ma arvan, et ta algab tegelikult veel rohkem laiali, aga seda põnevam on. Mina ei tahaks endale mingit sellist kindlat ühte suunda praegu paika panna, sellepärast et ma olen niivõrd noor ja ma tahan kindlasti läbi teha erinevaid nii-öelda neid praegu hetkel laiali Valgavaid suundi. Sinu kava on päris keeruline, nimelt systelonios mongi kirjutatud lood oled võtnud oma repertuaari, et miks otsustasid selle valiku kasuks. Laulja jaoks on see tegelikult väga raske repertuaar ja nagu väljakutse. Ma olen praegu koolis ka ja ma püüan kõike, mida ma õpin, kohe rakendada. Ja Monk on nagu selline väga hea asi, kuhu kõik endast nagu välja elada. Milliseid esinejaid sellelt seltskonnalt lähevad, ise kindlasti vaatama? Kindlasti ma lähen kuulama riisi, ka savi prints on minu jaoks kindlasti, aga ka Ivar ja Villu Veski projekt soetagentšesin praegu kuuletegi. Millegipärast kerkib esile fantaasiapilt, kus laval soovitagenscos solissiga polegi nii kaugelt võetud. Näide. Solisse esineb jazzkaarel ka kava järgi küll. On kummaline koht. Paljud on seal käinud, aga vähesed teavad, mis seal sees on. Ent nüüd tuleb välja, et on olemas üks mees, kes käib pidevalt välismaal ja ostab sealt kunsti. Välismaa kunsti. Eero Epner rääkis kunstnik Kaido olega, miks vahepeal ära kiputakse ja mida koju tuuakse. Kaido Ole, sa ütlesid enne sellele näitusele minekut, et sulle tegelikult väga meeldib, kui kogutakse väliskunsti, et sulle meeldib ka isegi see, kui kogutakse nimede pärast. Ja just nimede puhul mulle meeldis, et võib-olla see tundub ka selline talupoeglik popsilik, aga, aga võib-olla natuke kaugemalt alustada, et selles, kuidas ame seljaga, et ta on teinud nagu kaks õiget otsust, esiteks ta hakkas koguma kaasaegset eesti kunsti ja nüüd teine õige otseselt hakkas koguma kaasaegsed Lääne kunstidest. Et noh, pole nagu erilist mõtet teha baltisaksa ja Pallase ja isegi Nõukogude kunsti baasil mingeid järel noppimis, kus on selgelt parimad tööd, on Tallinna või Tartu kunstimuuseumis, et sealt nagu mingeid hitte on nagu võimatu üles leida, mõned üksikud võivad olla ka, sellepärast käib kõva rabelemine, aga kaasaegses Eesti kunstis lääne kunstis, et seal on erakoguja, kui tal on piisavalt kapitali kõva edumaa, ta saab võtta asju rohestist satavate nagu parimad asjad. Läänesta saab ta võtta asjad, mida ta eestist ei saada, et see valik on tohutu suur nimede koha pealt meeldib see asi mulle sellepärast et kindlasti kritiseeritakse, realiseeritakse see noh, siin on jälle see vastuolu, et sa tood küll nime all, aga mis seda imekannakas neljandajärguline viijade, järguline töö või kuuendajärguline üldiselt nagu tundub, ikkagi tipp niikuinii kätte ei saa, esimese järgu tõi teise omasid ka mitte siis mõni vaatab veidi siukse kurva pilguga, et mille peale siis raha raiskas, tähendab, nimi nagu on, aga töö nagu ei ole see. Aga noh, see selleks, et kui tal oli seal nagu üht kui teist häid näiteid, et noh, isegi kui oli selline pisikene töö siis nagu Andy Warholi varane töö, siis ta seest oli niivõrd veider unikaalne niivõrd kummalisest perioodist, mis nagu ei ole nii ära leierdatud, et et ta oli küll pisikene, aga seda, seda haruldasem ja ja huvitavam, et ta võib öelda toredat algaja kalamees saab sihukse ja puraka kätte ja ja minu suur lemmik leitakse Renee Modric, kes oli esindatusel kena Buašmaaliga, mida ei saa lihtsalt palju olla. Magnetiga nüüd nii palju ei liigu, et aga jah, nimed peaksid olema, et ma ei ole nüüd Eesti kunsti ajaloos on nii tugev, aga eks need mõisnikud tõid ju ka midagi kunagi sisse, aga, aga noh, nende sissetoomine, mis takerdus ka paljuski selle taha, et tol ajal oli see vastik koopiate tegemise komme, et inimesed nagu täiesti rahumeeli lasid endale koopia teha nagunii väga lahingusse selle originaali pärast ei läinudki ja noh, midagi on ära kadunud ja kui tore oleks, kui meil oleks siin Rembrandt Rubens ikkagi olemas ja kuni mõisa ära ei oleks selle kohale tassinud, siis andestaks paljugi neile midagi on kadunud ja, ja enamus asju pole lihtsalt olnudki, et toodi küll, aga, aga noh, selliseid nimi ikkagi maksab, kujutavad ette, et palju head kunsti seal üks asi ja kui sa nimetad teatud krestomaatilised, imesid seal midagi hoopis muud, et ja ma arvan, see asi läheb üha paremaks. Mida rohkem aega läheb mööda seal tähtis terve Eesti jaoks, on tähtis ka konkreetse suguvõsa ja ausalt öelda, et jah, et mul vanaisa oli küll sihuke veidrik, et kogus kunsti, aga noh, mis ta siis kogus haavata, siis ütled näiteks selliseid nimetatakse kas tõesti neerides jaanuarist lugeda, need on ju need jajah, needsamad jah, et vanaisa tõi nende tõid ka, et kodus seina peal kakstikked. See on ikka emotsionaalselt, on see kõva püssirohi? Ma arvan, selliseid asju peaks tegema tõesti, võid ironiseerida nende nimede üle küll, aga aga noh, mõnes mõttes on see ikkagi usalduse näitamine kunstimaailmale ütleme siis niimoodi, et noh, kuidas kunstiajalugu tehakse, sa tunnustad seda, seda mehhanism ja kõike seda kõigi väikeste ebatäpsuste ja kelmustega, millega kõigega tuleb põhimõtteliselt ikkagi tunnustada, et noh, niimoodi see kunstiajalugu ikkagi tekib ja nendele autoritele ehitatakse üles, kellel on nii-öelda nimedeta. Et see oleks nagu selline solidaarsuse samm ka pealekauba. Et noh, mitte alati niimoodi, et ah, ma ise lähen vaatan, mis mulle meeldib, et osad asjad ostad nii modega teise osa ostad niimoodi, et sa aktsepteerinud seda, seda süsteemi nad ise selle süsteemi osa saab veast nagu lojaalne, sellel olemas. See näitus jagunenud kaheks tinglikult üleval nii-öelda vanem kunst ja all siis kaasaegne lääne kunst. Kuidas sulle tundub, kas selles alumises kaasaegse kunsti osas on näha töid, mida, mida eesti kunstis kunagi näha ei võiks või kas seal on, kas nendes töödes on midagi, millesse eesti kunstis puudust oled tundnud? Keeruline küsimus vooluliselt või põhimõttelised lähenemised tõesti laialt võtta on ju noh, enamus sellest ütleme ka Eestis olemas, aga kui mitte nii laialt võtta, siis kõik tegelikult erinevad täpselt selliseid asju täpselt, mida sa oled segamini ajasid, ei täpselt, aga aga juba veidi täpsemalt ei ole. Ei ole peaaegu midagi sellist Eestis olemas, nii et ja noh, puudust tundnud seda kõike, mida ei ole, kõigest võib nagu puudust tunda, aga veidi laiemalt võttes ma lihtsalt nimetasin seal veel kord seda, et kuivõrd professionaalsed kunstnikud tegutsevad professionaalsust, kuidas, kuidas need tööd tehtud on, on nad nüüd rohkem või vähem originaalsed ja rohkem huvitavad, aga nad lubjakrohv keskaste kunstnik töötab läänest nagu väga Need on lihtsalt niivõrd palju, et seal Ta head on ka väga palju, et noh, meil on pahatihti niimoodi et just ongi, et nad saaks tähistatud midagi, et siis läheb nagu suhteliselt selline tooremasiga käiku ja noh, mingi hetke võid arvata, et võib-olla ongi sellest mingi kohalik nägijate selline toores on, aga pahatihti on ikkagi selline ebaprofessionaalsus ei saa teda, mingi asi, tehakse ära ja ja head ja tehtud sai. Aga sellist tehnilist perfektsust, teenine perfektsust muidugi võib tähendada mida iganes, vastavalt stiilile, milles sa töötada, just nimelt täpsus ikkagi, et, et nii nagu see need mängureeglid nõuavad, teha selle järgi ideaalselt, et seda nagu meil on suhteliselt harvem ristid lähevad nagu lihtsalt jõuga kirja ja selles mõttes olid need asjad seal head. Keskmised asjad olid head, et nad olid nagu lihtsalt väga õieti hästi tehtud, nii nagu neid asju peab tegema. Ilmselt ongi nii, et hetkel, kui inimene lihatüki toki otsa pani ja lõkke kohale asetas, liikusime kohe suure sammu tsivilisatsiooni ajaloos edasi. Eesti Rahva Muuseumis avatud näitus eksponeerib veel üht pikka sammu inimeseks olemise raskel teekonnal. Nõukogude toidukultuuri esitlevad näitust. Ise sõime, ise jõime, tutvustab ERMi teadusdirektor Terje ane Pajo. ERMi uus näitus viib meid tagasi tänaseks juba. Ulmeliseks muutunud maailma nimelt nõukogude toidukultuuri. No see ilmselt ei tähenda ainult seda, et, et inimesed midagi sõid, aga sellega seostasid ka mitmed olulised argipäevased praktikad. Milliseid praktikaid teie näitus rõhutab? Jah, ega meie näitus ongi tegelikult üles ehitatud nendele argipäeva praktikatele. Me tahaksime näidata neid nii-öelda rutiinseid tegevusi, millega inimesed Nõukogude Eestis kindlustasid oma igapäevase toidulaua ja mis veel uhkem, need pikad lookas pidulauad. Ja kaks teemat sellest igapäeva rutiinist või argipäeva praktikatest on meil nii-öelda potipõllundus ehk kõik võimalik kasvatamine igasugustel maa lappidel, need isikliku abi majapidamislapid ja teine strateegia on meil siis sissetegemine ehk konserveerimine. Need on need pikad-pikad, moosi ja kompotti ja kurgipurkide Readmissiga, korralid perena, Endale talveks varus. Nõukogude ajal. Ka milline võiks olla Nõukogude söögi või Nõukogude Eesti söömiskultuuri mingisugune tipphetk või tipphetked? Kui ma nüüd näituse koostane ütlen, siis, ega me tegelikult neid tipphetki sellel näitusel ei näita. Me saime selle näituse koostamise raames hästi palju materjali just nimelt tipphetkedest, need on kõikvõimalikud konkursid, kelnerid, konkursid ja kokkade konkursid ja tegelikult nende tipphetkede avastamine ootab veel ees, et hetkel on meil küll selline argipäev, aga sellesse argipäeva kuulusid ka need pikad peolauad ja kui keegi tahab need tipphetki otsida, siis siis tasub vaadata seda näitusel olevat slaidiprogrammi, kus on eestlane pidulauas läbi nõukogude aja. Üks teema on ka nõukogude söökla kultuur. Võib-olla te räägite ka sellest Nõukogude söökla kultuurist kui väga eriomasest fenomenist üldse maailma gastronoomia ajaloos. Gastronoomia ajaloo tausta ma võib-olla nii uljalt seda ei oskagi ise praegu hetkel paigutada, aga näiteks vene kirjanduses on rõhutatud seda Nõukogude köök, oli nõukogude ühistoitlustus just sööklad aastatel siis 1917 kuni 1991, et Venemaal lõppes see fenomen nagu tunduvalt hiljem meie võtsime selle söökla teema sinna oma näitusele just nimelt sellepärast, et tõepoolest Ta kuulus Nõukogude Eesti argipäeva ja see oli nagu selline fenomen, mida riik toetas ja pakkus inimestele. See oli nagu selle igapäevase argimajandamise, nagu vastaspool 50.-te keskpaigas, 55.-st aastast tulid üleliidulised retseptuuri raamatud, see tähendas seda, et kogu sööklas valmistatav toitude valik, tsentraliseeriti see tähendas seda, et üle kogu nõukogude maa olid ühised raamatut, mille järgi valmistati ja mida ka rangelt järgida. Te muidugi neid sööklaid oli erineva tasemega ja erineva, ütleme nüüd kvaliteedi või puhtusastmega. Seda, et 60-ga Nendel aastatel näiteks olid veel ontlikud ettekanded ja, ja siis oli see kuidagi puhtam ja ilusam see kultuur, aga alates 70.-st aastatest tulid nii-öelda ratsionaliseerimise tsentraliseerimisest ja ja efektiivsemaks muutumine, siis tuli iseteenindus ja siis tulid need mustad lauad, mida võib-olla praegused nõukaaegsed meenutavad sellise teatud hingevärinaga. No kogu selle söökla kultuuri arenguga iseenesest onju seotud see Nendes toona valminud korterites olid ju köögid väga väiksed ja, ja iseenesest et köögile korteris niivõrd vähe pinda anti, oli ka seotud sellega, et inimesed noh, sisuliselt sunniti siis kollektiivselt einestama. Just nimelt ja sellel ajal oli veel teine ja suurem ja õilsam eesmärk selle nimelt see naise nõukogude naise vabastamine köögiorjusest. See oli täiesti Nõukogude ideoloogilise Vi ametlikes dokumentides fikseeritud, et sellega pakkudes sellist mugavat ja kiiret ühistoitlustuse võimalust. Et sellega säästetakse tööaega. Loomult säästetakse ka pereemade sellist aega, need naise hoiti nagu töö ja tootmise jaoks. Eesti kultuuris tihtipeale 90.-te aastate vältel räägitakse kõikides valdkondades. Mingisugusest katkestusest, räägitakse katkestusest, mis toimub neljakümnendatel? Räägitakse katkestusest, mis toimub 90.-te alguses. Kas katkestus kultuuris on kuidagi selgitatavad toitumisharjumuste kaudu? Ütleme niimoodi, et ta kindlasti väljendub toitumisharjumustes, on öeldud, et Nõukogude köök on ühekülgne, edasi eks ta seda kindlasti oli, aga samas ta tõi ka kaasa uusi uusi traditsioone, ma mõtlen neid vennasrahvaste toite. Ja samas tõi ta kaasa ka neid jooni, mis olid vene kööki tulnud prantsuse köögi kaudu, et need mingisugusel hästi sellisel lihtsal ja moondunud moel väljendusid ka Nõukogude toites või Nõukogude köögis. Mis need puutub edasi, katkestus üheksakümnendatel aastatel, siis seda näitust tehes? Me puutusime kokku ka sellega, et tegelikult üks osa töötajaid ma ei mõtle, valgekraesid, ma mõtlen neid niinimetatud musti kraesid, nemad igatsevad söökla järele sellepärast et selliste selliste mõnusalt ja kiirelt ja siiski korralikku toitumisvõimalust just nendele musta töö tegijatele, kellel mustad riided seljast teatavasti või õigemini määrdunud riided. Neile ei ole sellist võimalust ja nemad igatseda. Et selle järele omal ajal oli raamatukogudes alajaotus, vennasrahvaste kirjandust kuivõrd tähtsal kohal oli nõukogude söömiskultuuris vennasrahvaste talk'id. Ka üpriski tähtsal kohal selles mõttes, et nendes retseptuuri raamatutes oli kindlasti üks osa ka, kus olid nagu rahvuste toidud ja kõik sellised nagu asu või sašlõkk, need on kõik meile tulnud ja samas teiselt poolt jälle nendes raamatutes olid siis sees näiteks Eesti poolt mulgikapsad ja et see on selline, mida meie jälle vastu andsime. Et see, sellel oli kindlasti oma osa nagu üldises sellesse kultuurisegamise poliitikas. Toona nõukogude ajal, kui me olime nii-öelda nõukogud, eurooplased, räägiti või oli mingisugune selline hoiak, et kultuurne inimene peab oskama noa ja kahvliga süüa. Kas tänapäeva kultuurne inimene võiks osata, peaks oskama pulkadega süüa? Hea küsimus, ütleme nii, et minu enda peres, kus on neli liiget, kaks tykki oskavad mu vanem tütar ja mees, aga mina ja noorem tütar ei oska, ma arvan, et ega see paha ei teeks ja ma arvan, et me selles suunas areneme ka ja, ja ma usun, et no noor põlvkond, noored, kes palju reisivad, rändavad Nemad, on kindlasti varsti selles osas väga kultuursed, nii et et muutub, aeg, muutuvad nõudmised, muutuvad need elemendid, mida peetakse kultuuri osaks või, või hea kultuuri osaks ja selge see, et sinna võib ühel hetkel lülitada ka pulkadega söömise. Hoolimata nohust ja köhast ja kipitavast kurgust jõuab tänanegi saade enam-vähem õnnelikult ikka oma vältimatu lõpuni. Aga kirjutas ju kunagi inglise luuletaja Teeesseljat. Aprill on julmim, kuu, silitab sireleid surnud maast, segades mälestusi ja ihasid. Toimetaja Janek Kraavi ja helirežissöör Külliki Valdma tänavad kuulamast ja soovivad kõigile jaksu tujukale aprillil vastu seismisel. Järgmisel laupäeval kirjutab Eesti tulevik lõpukirjandit. Teemasid kuuleb kogu Eesti kultuuriga ja alguses head pliiatsid, eritamist, kõike head. Kuulmiseni.