Tänane vanasõnana kõlab nii, kes kopikat ei korja, see rublad ei saa ning Tartu stuudios on folklorist, Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi juhataja Risto Järv. Selle aasta algul teotus Eesti punk, et plaanis on loobuda ühe ja kohe sendistest rahadest. Ja kui avalikkus reageeris siis muuhulgas vastu pakkuda, et iga vanasõna, et kes kopikat ei korja, see rublad ei saa kopikas rubla pole meil juba hulk aega käibel, kuid see näitab, kui elujõulised nüüd vanasõnad võivad olla. Ja tegelikult on see vanasõna pärit veel märksa ammusmast ajast. Kui vaadata ajaloos tagasi, siis leiame juba selle vanasõna vaste. Anton Thor Helle. Lühike sissejuhatus eesti keelde 1732. aastal ilmunud, kus ta kasutab toonast rahaühikut, kes veeringite, hoia Seebeeaa eladest aardeid. Krootion nii tahtet, nimertsantaaler ilmselt ongi see vanasõna olnud võimalus kasutada vanasõna erinevate rahaühikute käibel olles mõtteviisina edastamas seisukohta et millegi kogudes on tarvilik ka väikeste raha aitäh kasutamine. Ka Ferdinand Johann Wiedemanni vanasõna kirjapanekut, sest eestlaste sise- ja väliselust 1876, kus on kokku koondatud, leiame sarnase vaste, kes veeringite hoia, ega see eladestuaalrit tasku ei saa. Hellernist vaart, derbecamptim, leeven, Dentaalerindi Daša, kes kopikat ei korja, see rublad ei saa, on muidugi ilus ja allitratiivne. Eks ka nendes varasemates kirjapanekutes Stahlil, et tasku ei saa, on seal ventilatsioon, näolitratsioon ongi vana saale hästi tunnuslik, samuti ka see vastandus, mida see vanasõna sisaldab. Ja tõepoolest see kopika korjamine kõlab nii kaunilt, et seda on kasutatud väga arvukates vanasõna kirjapanekut desajal. Kui tõepoolest ka kopikas Eestis kehtis näiteks rahvaluule kirja paneel dieegar kõmuselt Hiiumaalt Emmaste kihelkonnast, kes kopikat ei korja, see rublad ei saa, on siis tema meieni toonud Saarde kihelkonnast on 1988. aastal veel kirjapanek, kes kopikud, Öeldi ka kopkat ei kogu siis rublad ei saa ja lisatud tuleb olla säästlik. Jõukus tuleb säästlikkusest. Nii ongi selle vanasõna paljudest kirjapanekutest sageli lisatud juurde kommenteerides just nimelt see ka väikesest rahaühikust võib tulla suur ning ka väikest raha tuleb hoida selleks, et mitte paljust ilma jääda. Nii nagu näiteks Pilistvere kihelkonnas 1981. aastal. Kes kopikat ei korja, see rublad ei leia. Inimene, kes tühja-tähja kant paljaks Trallib, sellel pole tagavara. Vanasõnast on ka pisut selliseid poeetilisemalt variante, kes kopikat ei korja, see rublameheks ei saa 1881. aastal muhust üles kirjutatud. Või siis Vigala kihelkonnast Hans Laipmani meile tuntud Sis kunstniku Ants Laikmaa kirjapanekust 1896, kes kopikat ei korja, see kümmekonda isa, kes kümmekonda ei korja, see rubla ei saa ja selle maha täna säästlikkusele viitamisel on, mõnikord tuldi juurtega hoopis teise liigiline lisa kommentaar, nii näiteks kes kopikat ei korja, see rublad ei saa, kopikas on raha ja sitikas on liha. Niisamuti on näiteks juba 1902. aastal Rõuge kihelkonnast meile tänapäevalgi hästi tuntud vanasõna jukusse Juhanist selle vanasõna kasutusse sisse pööratud. Kui Juku kopikat hoiab, siis on Johanil rubla. Meeri Kaasik Lüganuse kihelkonnast 1961. aastal on kirjutanud ka sellise natuke pikema jutulaadse kirjapaneku. Kes hoia, sellel ei ole, seda, öeldi mõisa toatüdrukute kohta, et teenitud palk tuleb hoiukassa viia, proovates kingad üle ja ütles, pole uusi vaja, neid võib kõik parandada, siis veel ütles, kes kopikat ei korja, see rublad ei saa ja nii ongi see vanasõna võib öelda käibe olnud nii enne kui pärast rubla käibel olekut. Ja loomulikult mõiste leiame ka selliseid naljatooneviisi ümber pööramisi, näiteks folklorist Mare Kõiva on Põltsamaalt kuuldu kirja pannud 1989. aastal. Koolis oli lööklause, kes kopikat ei korja, rublad ei saa, tuli öelda sobivus raha laristamise situatsioonis, titaktilise hääletooniga on ta sinna juurde lisanud ja Eesti rahvaluule arhiivi vanasõna kirjapanekutest leiame me erinevaid rahaühikud, leiame, kes Bennisid ei korja see marka isa, kes senti kogu Tugroon ei saa kirjapanijaks, Artur Ülo on 1948. aastal. Ja kui vaadata vanusena varamus ringi, siis tõepoolest võrdluseks ütluseid nagu kes tera ei kogu paka isa või kes kõrt ei korja see koormat, isa leiame hulga. Nii et selles mõttes võib öelda, et kopikas ikkagi on ja jääb rahaks ning muud rahaühikud väiksed ka. Aitäh, Krister.