On aeg kuulata taas ühte vana väärikat ja põnevat lugu ning kuuldega jutusele juurde. Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivist on loo valinud arhailise meestelaulu seltsi kokkukutsuja muusik Lauri õunapuu. Tere, tere, tänane laul, nagu just ütlesime, on muidugi Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivist aga mina mäletan seda laulu hoopis oma lapsepõlvest, kui mu vanaema Erna seda lastele ülimõjusalt, et kuulda ja laulda lasi. Ma mäletan, et mul oli täpselt silme ees, mida ja kuidas, kas seal laululoos toimetas. Ilmselt on ka väga paljudele teistele eestlastele tolaul tuttav, ei hakkagi tolle pärast siia pikka sissejuhatust tegema. Kuulame parem lugu. Me kuulsime laulu Haapsalu kandist Kirna külast Helju Altmetsa esituses. Johannes Piirsoo, kes on ka salvestaja, saatis Helju laulu akordionil. Laul on muidugi kõigile tuntud tantsulugu Tinna, mida praegugi hoogsalt tantsitakse meie tantsuklubides ikka samm ette, samm taha ja kükakil maha. Ja pole ime, et see tants oli pool sajandit tagasi niivõrd populaarne et isegi Vladimir Beekmanni luuletuses tantsisid vihmaussid pinnat. Tudengite tantsuõhtutel tantsiti pinnat varaste hommikutundideni. Ikka ja jälle uusi tabavaid salme juurde luuletades. Näiteks üks põhimotiiv. On tulnud Räpina isehakanud keiser, maailma valitseja, kuninga ning andeks ka kultuuritegelase laul elusest patraia aastast 1901, mis läks umbes nõnda kui aknast välja vaatasin, ma kõik taevas oli lilla, üks seto valge ruunaga, kord sõit disüle silla ja nagu me kuulsime Helju laulust, siis sõitis üle Kivisilla hoopis mingi noormees. Ja veel minu pruudiga mille peale võib tõesti varastel hommikutundidel jõurata, et tule välja saad lüüa. Ning kui matsakas vastu pudrumulk, kui tuleb, võid seda hammaste segust ollust molu vahel ka tangupudru söömiseks kutsuda. Kui kehvasti läheb. Hiljem saab aga tollest üle Kivisilla kõndivaste mehest juba miilits kes nurga taga hiilib ning tangupudrust targu kaugele hoiab, piirdudes vaid trahviraha korjamisega üle silla minemast kassist. Me juba teame seda kõike. Tartus toimuvat ei osanud küll keegi ette kujutada. Kui 1905. aastal kirjutas-Prantsusmaal jootšovillaar, laulusõnad, löönavigatoor, millele noor komponist Vincent Scotto kirjutas meloodia ning aastakene hiljem tellis Hendrik Kristiinilt uue lüürika, kus navigaator-ist piss, noorsõdur tonkina provintsis sõdurpoisi, häbelikust, armastatust saiaga läbi Venemaa hoopis kita Janka ehk Eestis hoopiski minu väikene Hiinablik. Hiina plikast pinnani oli aga veel mõni aastakene tantsusammul liikuda. Öeldakse ju, et kui sa juba laulu sisse oled pandud ega sealt enam välja ei saa. Ent võta näpust. Hiina plika tegid olles laulus sääred. Nimelt jooksis 1936 kuni 37 aastal kogu Euroopa kinodes kõrvuti kaks ülimenukat uut filmi. Robertsi Leonardi greid Sikveld ja Charlie Chaplini Modern Times. Ning nagu tolleaegsetele filmidele kohane oli filmis ülitähtis koht muusikal. Mõlemast filmist jäi pea kogu Euroopa hiti sõelale pidama kaks laulu. Filmist Kreitzykwild Anna Heldi lauldud lappeti tonkinoa sõnadel. Mille meloodia laenati Leo taaniderfi laulust titiina. Chaplin tegi muidugi sõnad ümber, sest see nõudis seda. Chopini, mäleta ühtäkki kuidagi õigeid sõnu ning ta laulab seda, mis näiliselt pähe tuleb. Ja veidi mingisugust prantsuse itaalia keele segu meenutab. Need kaks hitti olid niivõrd suure läbilöögiga, et meie lõunanaabrid lätlased keetsid nad ühes pajas kokku. Talis Matisse'i seades ilmub 1937. aastal noot ning plaadistatud lugu mis sisaldab mõlemat meloodiat. Nii saabki ühtäkki väikesest hiinaplikast hoopis Tiina ehk lihtsalt rahvalikult eestipäraselt pinna. Säh sulle lugu. Ühtlasi lahendasime ka meie etümoloogiasõnastiku mõistatuse, kus sõna Tinna on siiani märgitud kui kükkimisega ringmängutants. Tundmatu päritoluga tüvi. Ahjaa, on olemas veel üks teine eesti tants, pinna, millele oma viis ning sõnadki sõnad kahjuks aga võib-olla eetriavarustesse väga ei sobi, aga tootants oli kasutusel vangide hulgas, kus üks tantsija tihti naerualune pidi tantsima sigarettide ning söögi eest üks käsi pealael, teine sabaks taga tantsima kummalist rohmakad, tantsu. Aga see on juba hoopis üks täiesti teine lugu. Aitäh tänaseks Lauri õunapuu ja kuulmiseni juba järgmisel nädalal.