Meil on Tartu stuudios ootamas juba muusik ning arhailise meestelaulu seltsi kokkukutsuja Lauri õunapuu et tutvustada neile järjekordset lugu Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivist, mis on teda inspireerinud. Justament tänaseks päritud lauluks on muidugi loomulikult, nagu ütlesime jällegi Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist TEMA põhjastutest vara salvedest. Jällegi väga tuntud lugu. Mina kuulsin seda esimest korda oma headelt tuttavatelt, kes laulsid seda laulu kindlalt kui Piusa jõe laulu. Piusa jõgi on ju see jõgi, mis tõmbab ilusa joone seto ja võrumaa vahele. Kes ühel pool, see on seto, kes teisel pool, see võrace minu kodukandis Võrumaal on see üks neist kohustuslikest lauludest, mida alati tuleb laulda. Mäletan sõbra vanaema, kel alati tulid pisarad silma, seda laulu kuuldes niivõrd liigutesto mälestusi täis meloodia teda. Aga täna laulab meile hoopis Helmi Kaljula, vana tänavakülast Tallinnas elanud vana Reti töötaja raadia osade distantsi peal. Nii et lõpuks ometi saab Helmi raadiovalmistamise juurest, pärisid raadiosse. Helmi laulab aga hoopis Pedja jõest ja salvestanud on hilja Kokamägi 71. aastal. Nagu me rääkisime, on selle laulu ukse vahelt sisse trüginud üsna mitu jõge. Piusa, Pedja, Paala muidugi koiva. Istun Koiva jõe kaldal. Margus Põldsepp, untsakad ja lõõtsavägilane mäletab oma sugulasi laulnud olevalt koguni istun koivad jõe kaldal. Koiva on kahtlemata kaunis jõgi, ka eestlased saavad ju piiri ääres selle Lätti pikima jõe ilu nautida. Lätlastelt olemegi tolle laulu saanud peaaegu nii nagu koiva. Ehk Gauja puudutab korra eestimaad, eksleb see laul samuti Eesti ning Läti vahel, puudutades korra üht korreteist kallast. Naasus, kaistus, Jeedu ehk mõned ilusad lilled või Kauyasmaala Koiva kaldad. Selle tekst ilmus pea praegusel kujul aastal 1890 Lätis ajakirjas Pals mille teksti looja oli meilegi tuntud ning tatart tus usuteadust õppinud. Vastuoluline poliitkukel. Ilmselt tema tegelaskuju vajasin pikemat seletamist Koiva ehk Pedja või kui soovite, siis Piusa jõe laulu meloodia on loonud aga saksa helilooja Franz Abd kelle teosed olid ülipopulaarsed ka meie esimestel baltisaksa laulupidudel 1857. aastal Tallinnas samal sajandil, 61. aastal Riias ja 66. Tallinnas Nende laulupidudel. Ning neil esitusele tulnud lauludel oli ka ju meile kui suurele laulupeorahvale või laulurahvale väga-väga suur mõju. Esimest korda trükitaksegi meie laulu meloodia nootidesse baltisaksa laulukogumikus Valtisserreliider krantsaastal 1882 ja 1886. En sootuks teiste sõnadega. Toomingaõite asemel on vees hoopis liiliad. Ja laul kannab pealkirja Dielyylie teksti autoriks Christoph von Schmidt. Liilia luuletus, mis unistab olla sama puhas kui liilia, ilmub Saksamaal juba 19. sajandi algul. Ent nüüd tagasi muidugi Baltimaadele päritud laulu pärima. 1908. Aastal ilmub Pavlus Jurje ansi kogumikus Jeesmas. Jelyyljest tõlge läti keelde, mille autoriks on ei keegi muu kui läti eestlane Martin lapp. Ehk lätipäraselt lappasin Martins lappi Martini tõlge, ent hääbub vaikselt aegade hämarusse. Kui segastel asjaoludel tuleb mängu Koiva jõgi ning liilijatest saavad taas toomingad. Kes need toomingad aga Lätist meile tõi, oli see Andrius, Mart või keegi kolmas, see jääb siiani saladuseks. Siis sulle lugu. Ahjaa, meie laulu meloodiat teatakse Viljandis hoopis ise äraliste sõnadega. Nimelt on see laul Viljandi kantsid ehk Viljandi varemed. Tumedalt paistavad müürid Viljandi varem, et seal see aga on jällegi hoopis üks täiesti teine lugu.