Tänane vanasõna on hea, laps kasvab vitsata, kuidas sellega lood on? Risto Järv Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi juhataja. Ilmselt on paljudele, võib-olla isegi enamikule eestlastele tuttav Joomlasti mällu sööbinud lauluridu Juhan Viidingu laulus Tologa viisistatuna head lapsed, need kasvavad vitsata arm aitab enam kui hirm eesti vanasõnade kirjapanekutes leiame sellise vanasõna samuti tüübi numbri 928 hea laps sobitsata vanasõnaväljaande koostajad. Uurijad on küll märkinud sealjuures üsna vähe rahvaehtsaks peetud tekste pigem ongise trükiste mõjul. Levinud vanasõna võib öelda, mida on trükistes palju kasutatud kuid igal juhul riisi ei vastata küll ja nii võime öelda nii nagu Oskar Lutsu nukitsamees on ise loodud tuntud rahvajutu rahvapärase muinasjuttu Hans ja Greete ainetel ja seda edasiarendatuna, et tegelikult on see lauluviisi põimitud head lapsed, need kasvavad vitsata rahvapärimuses täiesti olemas. 1875. aastal on Victor Steini vanasõnaväljaandes üks kubu vanasõnu ja vanu kõnekombeid märgitud vanasõna ja laps kasvab vitsata ka eestlaste sise- ja väliselust rääkivast. Ferdinand Johann Wiedemanni raamatus 1876.-st aastast on see vanasõna veelgi varem kirja pandud, hea laps kasvab, vitsata Aingutes kindel vest ruute. Kuigi me leiame nii Eesti kui teiste rahvaste vanasõnadest ka teistsugust mõtteviisi, nii on Eesti vanasõnavaramus tegelikult kirjapanekute arvukuselt palju rohkem kirja pandud vanasõna, mida armsam Ps, seda kibedam vits siis tegelikult võib öelda, et see mõtteviis, et kasvatusel, mis endise ajal tõepoolest sageli lisaks armule ka päris suures koguses hirmu lisas, sisaldas tegelikult sellistel tõkistes avaldamisel ning selle vanasõna väljaütlemisele rahvas ikka jõudmisel on oma rahvapärane alus olemas küll. Näiteks on karbrov Brick Äksi kihelkonnas 1889. aastal sõnastanud heale lapsele pole millaski vitsa tarvis või siis setomaalt 1943. aastal üles kirjutatud tekst Alats kasus vitsalda. Ka kirjamees, kooliõpetaja ja kirjandusloolane Mihkel Kampmann on kogunud ja avaldanud enda ajakirjas meelejahutaja sellise teksti. Head lapsed kasvavad ilma vitsahirmuta ülesse, pahad saavad vitsu ja lähevad siiski kuhugi. Ka siit on näha, et kui seda vanapärast karistusmeetodid ka kasutanud, on siiski tarvitse sellest kasu sugugi mitte olla ja nii leiame meie vanasõna kogumist Eesti rahvaluule arhiivi kogud, sest ka tõepoolest nii sellele, mida armsam laps, seda kibedam vits või siis kes vitsa ei pruugi, vihkab oma poega või ei vitsa hirmale kellelegi paha teinud. Lisaks sellistele vanasõnatüüpidele päris suure hulga vanasõnu, kus on väidetud ikkagi just vastupidist lahke sõna, aitab rohkem kui vits või vilets Viksul Vitsur peksetakse, õnnis suul õpetatakse 60 rahva ehtsa üleskirjutusega või siis genest ei saa suusõnaga, sest äsja suure peksu ikkagi ja nii ongi see vanasõna tänapäevani kasutusel olnud ilmselt tõesti meie jaoks ennekõike sellest laulusalmist tingituna, see toob kaasa ka selle, et nagu iga rahva seas populaarne asi, sellele tekib ka paroodiat. Kümmekond aastat tagasi siin ikka öeldi, head lapsed kasvavad vitsata ja tõepoolest tähelepanu tuleb lastele pöörata ka rohkem ja muul moel kui ainult et hirmuga või siis värvilisi asju hoides. Ja selles suhtes, et see vanasõna ikkagi vastab endise aja mõttelaadile, seda meile veenvalt näidanud rahval arhiivi esimene Oskar Loorits, kes oma essees muinaseesti unarusse jäänud põhiseadusest nagu õigus, sotsioloog Aare Kasemets on välja toonud, kus ta on püüdnud just meie vanasõnade põhjal konstrueerida rahva pärast õigus rahvapärase õigusloome alusteksti ehk siis püüdnud selle meie põhiseadust, see alust konstrueerida vanasõnade põhjal on esimese paragrahvina sõnastanud nõu ja mõistuse põhimõttejõule oma võimu rajavaid nõul. Arule ja mõistusenõukogu on ülem kui jõud. Vilets, kes Vitsur Petsetakse, õnnis, kes suul õpetatakse. Loodetavasti seda tarkust jagub meil edaspidi nii suurte kui väikeste jaoks.