Tänane vanasõnaga läheb nii, hobune ei pese, ilmaski ikka näeb, karu ka ei pese, kõik kardavad folklorist Piret Voolaid Eesti kirjandusmuuseumis. Kuidas nii, mida sellega mõista? No see humoorikas mõnevõrra, aga kõnekäänuline ütlus on, on eesti vanasõnade neljaköitelise akadeemilises väljaandes, mis sisaldab umbkaudu 15000 erinevat rahvatarkust esindatud iseseisva tüübi numbriga 1335. Ja Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis leidub 17 rahva pärast üleskirjutust. Ja arhiivimaterjali põhjal on olnud tuntud see just enam saartel. Rohkem kirjapanekuid on Hiiumaalt muhust, aga ka Põhja-Eestist, rannikualadelt ja, ja üksikud tekstid on siiski ka Kesk ja Lõuna-Eestist kirja pandud varasemas trükisõnas jällegi on põnev, et seda ütlust ei leidu, nii et see on tõesti rahvapärasest käibest arhiivi jõudnud. Ja näibki, et, et see ütlus hobune ei pese, ilmaski ikka näeb, karu ka ei pese, kõik kardavad. Ongi selline eestiline ütlus, mida siis ka naabritelt ei ole vanasõnana dokumenteeritud ja kõigis varasemates kirjapanekut, kes on võib-olla huvitav, et ei olegi peategelased just hobune ka karu, vaid, vaid hoopis siga. Et vanim üleskirjutus pärinebki 1886.-st aastast Eesti kirjameeste seltsi kogust ja kooliõpetaja näitekirjanik Jüri Orgusaar on siis üles täheldanud oma kodukohast Kolga-Jaanist pesemata suilisele või suveks palgatud töölisele üteldakse pilkamiseks, kuna siga, suud peseb liha hea küll. Ja ka Jakob Hurda kogust pärinevad mitmedki variandid siis seaga, et ütleme, 1890. aastal on Mattomp Helmest kirjutanud, kuna siga, suud Mõsk, liha külland või Hermann Nigul Viljandi kihelkonnast Uusnast kassiga suud peseb või kas ta liha ei ole. Ja põhitähendus ongi, et puhtusega ei maksa liialdada, mustus pole mingi suur viga. Ja ühtepidi on määrdunud-pesemata inimest välja naerdud selle ütlusega, teisalt aga ka enda kohta naljatleva kaitsjana öeldud. Et siis nöögitakse neid, kes ei armasta koristada, vabastas, vabastatakse näiteks pilgatesse laiskaja hooletu, kel nägu on määrdunud, kuna hobune enne nägu on pesnud ja seda ütlust on siis toodud põhjenduseks just laiskuse korral, kui ei viitsi pesta ja ja koristada. Ja 1964. aastal näiteks Peeter Paavel Kuusalus Deletanudki, nii et hobune ei pese ilmaski ikke näeb, karu ka ei pese, kõik kardavad, ütleb see, kes võitleb näo pesemise eest. Või siis 1985. aastal on Reidist selgitus, et millal siga ennast peseb, vaata, kui valged on, ütleb humoorikalt inimene, kes ei taha ennast pesta ja ka nõukogude ajal on mitmeid arhiivitekste mis siis kinnitavad, et oli, see oli see ikkagi tun. Ja, ja tegelikult võib ka seda ütlust siis ka tänapäeval kuulda, et karu ka ei pese ja kõik kardavad. Ja iseenesest on sellised loomametafoorid vana saades ju levinud võte, et mingit mõtet vaimukalt ja tabavalt ja mahlakamalt edasi anda, et ütleme, Eesti parim vanasõna uurija Arvo Krikmann on kunagi 1990.-te aastate algul koostanud ka vanasõnades esinevate loomade pingerea. Ja, ja selle edetabeli eesotsas on, on olnud siis koduloomad, koer ja hobune ja veised kana ja kukk. Ja kõige populaarsema metsloomana siis viiendal kohal hunt, et et see on siis nüüd siis ka Eesti rahvusloom ja kuuendal kohal siga. Ja karu on küll alles 16. kohal, selles edetabelis aga vanasõnades täiesti olemas ja ja Eesti metsades levinud ka suureloomana väga iseloomulik ja nähtav tegelaskuju. Kui tavaliselt kantakse loomadele vanasõnades mingeid selliseid inimlikke omadusi, siis selles vanasõnas või ütluses on pesemine see inimomale tegevus mida siis loomariigis sellisel kujul nagu inimestel siis justkui pole. Ja oma osa hakkab siin mängima siis ka näiteks poeetiline, hea kõla. Vot just selline alternatiivne, ka häälikuharmoonia ütleme karu ka ei pese, kõik kardavad. Ja samasugust ideed, et puhtusega ei maksa liialdada, kannavad tegelikult muudki Eesti vanasõnad, et meil on näiteks muda, ei ole rasv Moset ja lätter. Või parem söö mustas toas valget leiba, kui valges toas musta leiba. Või kelle tare risune, sellel Audraasune. Ja ka tänapäeval on see ütlus küllaltki levinud ja, ja vägagi aktuaalne näiteks nende selliste teadusuuringute valguses, mille järgi liigne kodukeemia ja ja pesuainete kasutanud vaatamine liiga steriilsed, sellised keskkonnad võivad hoopis inimese iseenesliku vastupanubakteritele hävitada ja võib-olla on allergiarohkuse põhjuseks tänapäeval. Aga nii nagu vanasõnadesse on mõõdukus sisse kirjutatud, tasub kõigest siis piiri pidada. Ja just sellised humoorikad ütlused Ongi mõõduka käitumise meelde tuletamisel omal kohal. Suurepärane, aitäh, Piret Voolaid, täna.