Ja tänane vanasõna kõlab nii, ära hõiska enne õhtut. Tartu stuudios on Piret Voolaid, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur. Mida see nüüd tähendab ja mida sellega mõeldi, võib arvata, et see käibetõde ära hõiska enne õhtut on igale eestlasele küll üldtuntud ja selline igapäevane tarkus ja ka üleskirjutusi on selle kohta üle Eesti. Et eesti vanasõnade suures neljaköitelise akadeemilises väljaandes mis sisaldab umbkaudu 15000 erinevat rahvatarkust, ka lapse, siis iseseisvat tüübinumbrit 1689. Ja see klišee on ka rahvusvaheliselt väga tuntud, tuntud on olemas naabritel Soomes, Karjalas, vadjas ka venelastel, aga muidugi kaugemalgi. Esimest korda esineb see rahvapärane sellise üle-eestilise levikuga juhtnöör. Lühidalt sõnastuses siis ära hõiska enne õhtut Sakala kalendris 1880. aastal ja käsikirjalise üleskirjutusi on on siis Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivis alates 1880.-te aastate lõpu poolest et siis nii Hursa kui, kui Eiseni rahvaluulekogudes ja varasemalt siis 1887.-st aastast kokku on rahvalt, et seda üles kirjutatud või, või fikseeritud sadakond kirjapanekut. Huvitav on, et see vanasõna ei esine kordagi varasemaid trükistes, et me ei leia teda näiteks tavapärastes baltisaksa autorite sõnaraamatut võttes või grammatikates, nagu, nagu selliseid tuntuid vanasõnu võiks leida ei ole näiteks Friedemannil ja kogu esinemus lähtub ilmselt hoopis Friedrich Reinhold Kreutzwaldi Kalevipojast mis siis esmakordselt ilmus trükist siis 1000 861. aastal. Ja kus see selline imperatiivne ütlus esineb lausa kahes kohas kahes paralleelses sellises sõnastus vormis. Et näiteks üheksateistkümnendas lugulaulus on öeldud, et ära hõiska enne õhtut kiida varem päeva käiki kuni päike puhkama aia videviku läinud veeru õnnemunal õrna koore, kaheksateistkümnendas lugulaulus on see siis öeldud veidi teisiti, eriti siin siis manitsevad põrgupoisid kalevipoega, et ära hõiska hoobellikult enne õhtut päeva on Koidul laulja kiidukukke, ehk saab õhtu lohkamaie, omaaegne kirjandus ja, ja rahvaluuleteadlane August Annist on, on küll väitnud, et see ära hõiska enne õhtut. Selline rahvatarkus õnnemunal õrnakoor, mis siis olemad on, kalevipojast on siis rahvalikud vanasõnad, mida, ütleme siis Kreutzwald on, on edasi arendanud, aga hilisem tuntud vanasõnade väga hea asjatundja, akadeemik Arvo Krikmann on selles arvamuses pigem kahtleval seisukohal, miski ei kinnita, et säärane Eesti vanasõna oleks, oleks siis olemas olnud või Kreutzwald võis küll kasutada oma värsi jaoks selliseid olemasolevaid vanasõnu ütleme varasemad ära kiida päeva enne õhtut või, või ära kiida ilma enne õhtut või, või see vanasõna, et ära hõiska enne kui õlu pähe või ei ole või ära hõiska enneaegu. Aga et Kreutzwald on aforisme ja selliseid tarkusi sadade kaupa omast peast välja mõelnud või saksakeelsete ütluste eeskujul eesti vanasõnade pähe kirja pannud siis siis tundub seegi juhtum küllalt samasugune, et see sõnastus ära hõiska enne õhtut võtad ikkagi võib-olla temalt lahti läinud küll aga teamegi, et, et mitmed muudki kalevipojast lähtuvad tsitaadid on, on muutunud rahvaluuleks ja no raadiokuulajale on kindlasti tuntud näiteks ütlus tänaseid toimetusi ära viska homse varna või siis ülemaks kui hõbevara kallimaks kui kullakoormat tuleb tarkus tunnistada. Aga siis kalevipojast lähtuvad ka sellised tuntud rahvatarkused nagu meest sõnast, härga sarvest jällegi hästi tuntud võlg on võõra oma või veri nõuab vere hinda. Ja kui nüüd naasta sellesama vanasõna ära hõiska enne õhtut juurde siis tähendus on ju küllaltki üheplaaniline. Ära kiida midagi enne kui asi päriselt selge on või pole mõtet sündmustest ette rutata, võid ära sõnuda ja oodatu ei lähegi täide. Ja see toetab ka sellist stereotüüpset uskumust, et liiga vara rõõmustamine pöörab asjad tagurpidi käima või või rõõmustamist väljendavad muud variandid. Papa, ära hoople ära kiida. Nüüd huvitav on ka märkida, et eesti vanasõnade hulgas tegelikult sama sisu või lähedase tähendusega on lausa paarkümmend vanasõna. No näiteks ära rõõmusta, kui sa veel katuse otsas ei ole. Või kitse või enne rõõmustada, kui katuse otsas on. Või ära hüüa enne, kui sa üle mere saad. Ära kiitla, enne kui üle aia saad ära hõiska, enne kui üle mäe oled saanud. Või ära enne hurjuta, kui hunti kuskil ei ole. Ja näiteks ka selline elu ei tohi enne õnnelikuks kiita, kui alles lõpul. Ja, ja selliste vanasõnade rohkust võibki naljaka pooleks pidada tõsiasjaks, miks? Viimasel ajal ÜRO õnnelike riikide edetabelis on Eesti küllalt tagaotsas ja mille järgi Eesti õnnelikkuse tase on siis näiteks madalam kui kõigis meie naaberriikides. Aga see võiks muidugi olla tõde sellisel juhul, kui meie naaberriikides seda vanasõna poleks. Aga õnnest ei räägita valjusti ja, ja äärmuslik, selline kõva häälega hooplemine, hõiskamine on olnud meie kultuuriruumis ju üldse pigem taunitav ja õnnemunal on õrn kooria õnne kõval häälel ja liiga vara kuulutada pole lihtsalt, et lihtsalt siis viisakas. Tihtipeale näiteks lahutatakse selle vanasõnaga tänapäeval ka ajakirjanikke, kes, ütleme, sportlaste kuldmedali ootuses liiga vara, näiteks neile siis ajakirjanduses medalid kaela panevad. Siin võib nagu näha seda sellist väikese rahva kartust. Et kui ikkagi ära Sõrud, siis asjad täide ei lähe ja kui tavaliselt ei ole vanasõnad mitte sellised elujuhised vaid, vaid pigem mingite olukordade situatsioonide kogemuslikud ja kokkuvõtvad tähelepanekud siis see käsu vormis vanasõna sobib küll tihtipeale järgimiseks. Ja, ja näib, et meie kultuuriruumis saavad palju vähem haiget need, kes siis joonduvad tarkuse tee enne ja kiida pärast või enne mune siis kaaguta järgi. Suurepärane aitäh, pire sooleid, täna.