Halloo, siin Tallinn, Tartu ja Türi. Vello Lään hakkab nüüd üht võlga lunastama. Neljas saade rahvusringhäälingu 75. aastapäeva veel jõuab kohe-kohe teieni. Ometi on seni vaid vilksamisi rääkinud mehest, kes esimesed 15 aastat oli lausa elusaks raadio sümboliks ja see on Felix Moor. Osaühisus. Raadio Ringhääling vedas juba 10. nädalal, pärast avasaadet õnnestus sõlmida leping. Andeka Felix Moriga, kes valdas võõrkeeli oli draamanäitlejana ideaalse häälduse ja kadestusväärt emakeelevaistuga. Morris sai esimene reporter, esimene kuuldemängude lavastaja, esimene lastesaadete tegija, esimene kirjandussaadete kokkupanija ja mida kõike veel, ei pidanud ta esimesena Eestis ära tegema, sest ringhäälingus aina leiutati jalgratast. Kui hakkame ikkagi otsast peale, et poleks liigselt minu sooloesinemisi, palusin Feliks moorist kõnelema ajaloolase Hillar Palametsa, kes meenutab kõigepealt Aleksander Janssoni kirjutatud kõige lühemat raadioainelist kirjandusteost. Epigrammi nimega Felix Moor. Üksainuke on Felix Moor, kuid kõrri tonni kasakate koor. Selles raamatust esimesed 70. Vello Lään on teinud olematu intervjuu Felix Moriga kus on võetud Moore'i mälestustest katkendid ja moor kirjutab järgmist. Olin varem juba kaheksa aastat esinenud näit Leana ja deklamaatorina. Öeldi, et mul on selge kõlav hääl ja puhas diktsioon. Seega nõutavad tingimused ringhäälingus esinemiseks ja siis jõudis kätte aeg, mil ma pidin esimest korda astuma mikrofoni ette. Mida lähemale see moment saabus, seda suuremaks läks ärevus. Õhetasin üleni. Pulss lõi vist üle 120 löögi minutis. Sõda oli nagu kurgus, aga imelik, niipea, kui olin lausunud esimesed sõnad. Saavutasin rahu ja enesekindluse lugemine läks ladusalt. Ettekande lõppedes sain stuudios viibijad väikese aplausi. Vanahärra, kelleks osutus kuldsuu Aleksander Tamm. Muide ajaõpetaja nõmmelt tegi mulle ettepaneku hakata Ringhäälingu esimeseks palgaliseks Konthereerijaks ja nii sai minust kuuendal veebruaril 1927. aastal halloo-mees. Kui alustasin, polnud mul mingeid raadiokogemusi ega olnud ka kedagi, kes oleks õpetanud. Õnneks oli saatekava nii tagasihoidlik kolm tundi päevas et ei tekitanud raskusi. Keset stuudiot seisis suur kapp grammofon, mille abil täideti suurem osa programmist. Mikrofon pandi grammofoni juurde ja mina pidin plaadi mängimise ajal täiesti vaikselt istuma. Kui juhtused grammofon läks katki, siis teadvustasin 15 minutit vaheaega. Jooksen lähedal olevasse kauplusse ja tõin uue grammofoni. Üleskeeramine kuulus enesestmõistetavalt minu tööülesannete hulka. Siis ta ronis 31. aasta suvel Oleviste kirikus torni, mis oli äsja põlenud ja hakati taastama. Marssis koos tehnikuga röörik ees appi ka 400 trepiastet üles tippu kogu aeg teekonda kirjeldades ja 125 meetri kõrgusel vestlesin töömeestega. Andsin edasi Tallinna vaate ja sammusin kõneledes taas alla. Ma leidsin ülikooli heliarhiivist haruldase lindistuse Felix moorist kui ta käis ülikooli kartseris reportaaži tegemast. Kartseri olnud enam kasutusel, aga ta võttis ülikooli, Schweitzeri lindistus oli tehtud plaadile ja plaadil oli keegi hea mees löönud mõra sisse, need ilusasti klõpsub. Aga see annab tunnistust, et tegemist on ehtsa raadioajaloolise dokumendiga. Vast kuulame nüüd seda. Kui ta oli siiski elu ja oluga või ütleme näiteks pile kartari oli seal ööpäev läbi voodi hiilgu viidisega vahelt välja Äiti oli ainult öösel voodi magamiseks, pommiks. Meil on poodi välja viidud ja selle asemel toodud sisse väiksema taburetid. Liiga ei tee. Aga valges kartseris valges karteris seda ei olnud, seal oli nii palju Woodsid sisse, kui palgiruum mahutas ja oli päevalteesing öösel, mis oli siis üliõpilastele valgete karterisse lubatud kaasa võtta? Nad võisid kaasa võtta seda mina, nutta, raamatuid ühtegi täita ja isegi isegi duell, püstolid on meil kaasas olnud. Ahaa. Kuulge, kas need seal inimlike tarvete jaoks määratud ukse peal olevad augud ei olegi viimati toll, püstolite kuulilaugud oleksin täielikult Belgiat enam moodutavad märgi laud ja tol ajal oli kahevõistlusmoodi ja kõik nad on Sintrineerinuvad muidugi teatud kaupade üle õla lasta, väetid pöidlaga lahti lasta, siis on näha, et kuulide joognevatele märgid allapoole. Aga kuidas raamatute korigas näitleja kaasa võtta ja tugevad isegi väsivad nad eksamil ette valmistada? Dividendideks? Kaks on selle kohta ka mingisuguseid teateid un ülipõrgedenditsiin eksamiks ettevalmistav ja seda olevat väga kenake kevadel, kui eksamite eel juhtinud keegid ees istuma siis olevat tema aja jooksul õppinud oma ülesande täielikult pähe, on eksamile, läheb nagu praegu üliõpilasi aitab ilge prorektor mõnes asjas küsimustega, kuid tol ajal seda ei ole olnud lapsed üliõpilastele rääkida nii palju, kui tema teadnud ja piht professor küsinud lõpuks et kas te olete karteris istunud, vastanud selle peale jah? Seal mingisugusel kujul oma otstarbe täitis, kui siin isegi tugevasti õppetööd tehti, sellel sulgemise ajal ma palju tänu avaldan teile vaatepilt, head kuulajad veel neid pealkirju, mis seintel näeme. Siin kohe üks pealkiri, slaivohtan taas on diviison kyll tersburioodus, et Kataris tähendab kaks nädalat istus seal laua ääres tudeng etc Karpory. Aastaarv on kaduv, antud 19 kuni 29. veebruar 1900. Usutavasti see salvestis on pärit aastast 1936, mil Felix Moor käis mööda Eestimaad ringi tolle aja kohta uudse tehnikavärgiga plaadistamis masinaga. Aga läki nüüd ühele kohtumisele teatri- ja muusikamuuseumis sinna küll palju aastakümneid tagasi olin siis alles tudeng ja kuulasin, mida räägitakse seediks moorile pühendatud õhtul näitlejate poolt, kes temaga ju koos mõnda aega üht leiba söönud. Selle õhtu lindistas Eesti raadio jaoks Ivar Trikkel ja tema abiga lähemegi nüüd edasi. SUUR lummaja sisemine kõike muud sõnaga kütkestaja häälega ainult kuulama sundi. Näitlejaks ta ennast koolitaski oma eluloos, mis on dateeritud 26. septembril 1904. aastal kirjutas Felix Moor. Olen sündinud raudtee lase pojana Hagudi raudteejaamas. Elan 1904.-st aastast alates selt Tallinnasse. 1920. aasta sügisel astusin Tallinnas asutatud draamastuudio teatrikunstikooli, mille lõpetasin 1924. aasta juunis. Olen koos praeguse draama ja töölisteatri direktori Priit Põldroosiga ja Vanemuise teatri direktori Kaarli Aluojaga draamastuudio teatri praeguse draamateatri asutajaliige. Siit edasi viib meid juba helidokument Felix moori. Kujunemisaastate kaaslaseks oli Leo Kalmet. Morris samas intervjuus märgib ja nimetab mind selleks peasüüdlaseks. Kuna ma olin juba natuke vanem ja tema oli, esialgu oli väga huvitav spordist ja muust niisugusest harrastusest koolipõlves. Ta märgib niiviisi olin noorelt õige kõva laulumees, mul oli õige hele hääl. Järjekordsel esinemisel Anjagades vahetunnis juhtus mind kuulama Leo Kalmet, kes juba tollal kandis verest teatri pisilast. Ja tema kutsus mentalia koolinoorte draamaringi kaasa mängima. Mängis esimest korda Lutsu paunveres, siis siin ärkaski minu lavakunstihuvi teatrikoolis. Siin hakkab uus periood moori teatrielus. Siin äratas tema otsekohe tähelepanu oma eriliste omadustega. Eeskätt oli temal väga suur improviseerimisanne. Ta otse pillas oma annet. Felix Moor on üle mõtlemist ja järelemõtlemist vääriv nähtus isiksus eesti kultuuriloos. Tema töömehe aastaid lühikeseks läinud manalateele 52 aastase mehena siis parimas, loome eas suhtelist ometi jätta endast jälje Eesti kultuuriloo paga erinevatele lehekülgedele. Ants Lauter. Moor tegi oma eluajal nii palju ära, kui üks keskmine inimene kaks kord pikema loe jooksul oleks suutnud ära teha. Väga paljud teist siin kindlasti mäletavad mooriumil mitmetes osades, mis ta esitas Estonia teatris. Siis mul hakkab niisugune operatsioon, nii nagu üks töö, mis maal on teinud peale kõige muu nii nagu varrukast küllusesarvest, raputades annused kõigele sellele suurele ja küllasele mis ta muidu andis. Kõigepealt isiksust isiksus formeerub elu jooksul moori iseloomus juba see kui me ütleme sageli, et vaat ta kuulas, kõrvad kikkis. Ma tahaksin Mori kohta ütelda niiviisi, et moor ei kuulanud ja ei vaadanud ümbrust mitte kõrvad kikkis, vaid tal olid alati silmad kikkis, tema suured, need väga nii elavad haruldased silmad. Vaat need need näisid nii nagu endas otse imevad, kõike, mis ümberringi toimus, julgeks öelda küll, et Moore kuulub kindlasti Eesti inimeste kunstiharrastajate kunstiarmastajate, nende suurte Ilusate annete hulka kelle kaudu meie rahvas on nii palju head õpetlikku, väärtuslikku ja püsivat saanud, et seda maksab alati ja kaua meelde tuletada. Ja see tuleb meile alati värskenduseks kasuks ja innustuseks meie tulevikutöödes. Näitekunst kõnepedagoogitöö ja Ringhääling, mis ei lase enda käest lahti andnud kord sõrme võtatasinu jäägitult elu lõpuni. Felix Moor oli esimene Eesti raadioreporter, kes raadio populaarseks rääkis ja nii ka ise maa tuntuks sai. See oli ühe mehe raadioaeg. Teha tuli kõike nii, nagu meenutab ta ise. 1947. aastal Linda tuima neile antud intervjuus. Hallo mehena esinesin pidevalt üheksa aastat, kuni 1935. aastani. Sel ajal tuli teha, võiks ütelda kõike, olla teadustaja reporter, saatekava korraldaja, millest oli tingitud, et teie nii mitmeid kohustusi pidite kantne arvesse võtta, et ringhääling oli tol korral ärimeeste, ettevõtte osaühisus ringhäälingusse mahutatud kapital pigineeriga midagi käskisse tooma. Selle tõttu rikka koosseisud väga väikesed ja ühelt inimeselt võeti mitu lasta. Kuid pärast ringhäälingu riigistalist suurenesid ka koosseisud. Ringhäälingu pere kasvas ja siis olin juba peamiselt kuuldemängude lavastajaks, tarbe korral aga tuli siiski täita ka muid ülesandeid. Eriti õllereporteriks. Sugune reportaaž oli teie esimene serv esimesel raadionäituse avamisel 1928. aastal ja sealt edasi juba üheksas üldlaulupidu, sama aastasu keel. Missugused olid Mori eeldused reporteritööks? Leo Kalmet on meenutanud. Ja nii tema reportaažid, kuid andis sündmus edasi kunagi tekkinud pausi, tema mitte kunagi ei kopeerinud, nähtus, ütled, vot see sedasi seisab Viivese liigub sinna või ütles seda vaid, tema andis omapoolse hinnangu ja mõtlesin, aju tahtsid näha nagu ise ka, kuidas väetiselasi on aktiviseeris vaateid. Nii et tema reportaažid, tõetide kunstiloomingut, meid alati oodati väga suure põnevusega. Felix Moor pidi olema universaalne inimene ühes isikus, kõik toimetaja report teadustaja näitleja avalikel raadioõhtutel, masinakirjutaja kongi, lööja päevauudiste vaja signaaliks ja ei tea, kes veel isegi kuller, nimelt hommiku tõi ta värsked telegrammid etast ja koostas neist siis esimese päeva uudistesaated. Telegraafi agentuuri välisuks oli tavaliselt lahti, kui see aga juhuslikult kinni oli, siis alles andis helistada ja mõnikord isegi Telefoneerida enne kui moor Telegrami vastavast laekast kätte sai. Tal tuli kontrollida, kas kõigile esinejaile teatatud nende esinemisaeg pidi olema sidemeheks tehnilise personali ning saatekava koostajate vahel. Kui mõni asi äpardus ikka, kutsuti teda ja kõige selle pooltehnilise töö kõrval jõudis ta 22 aasta jooksul olla eetris 2400 korda. Julgen seda arvu sellepärast öelda, et töötasin Toompeal keskarhiivist läbi kõik moori puudutav, tema isiklikud toimikud. Ja sellest siis Arv sündiski. Aga ikkagi moor kui inimene. Mees, kes temaga enam, kuid tosin aastat koos töötas, oli ringhäälingu direktor Fred Olbri. Ma võin päris puhtast südamest sobivamat inimest. Teadustaja koha peal, kui Felix Moor ei ole ma siia maale kohanud ja peab ütlema, et kõik teised teadvustakis siiamaani mikrofoni esineda püüdnud moori jäljendada niimoodi et neitsiks Holm, kes temaga paralleelselt töötas, omandas tanud moori kõneviisi vaid ka tema hääletooni ja vähem mooritud. Ja inimesed ja ringhäälingu vähem kul ei saanud iialgi vahetaja, kummas rääkis, kas noor või kolm. Tema oli äärmiselt intelligentne inimene ja laialise silmaringidega ja andekas igatpidi andekas mees. Ja Peab ütlema, et Ringhäälingu edule saatekava edule on igatahes tema väga palju kaasa aidanud. Kahjuks aga oli temal üks nõrkus mis kunstlik indlikude ringkondades sageli ette tuleb. Selle nõrkuse all kannatas mitte ainult tema ise, vaid ka ringhääling, see, kus, mis sassi sõiti üleliigses alkoholi tarvitamises rikkus väga paljude tema tööd, nii et ükskord ütles pahameelega Jaan Rummo. Kui jällegi oli tekkinud suur pahandus, sellepärast et see Felix on nagu hea piimalehm, mis java common lüpsiku ümber lööb. Veti pärivus oli temale alkohoolik, juua isa kaudu, isa oli tal väga tugev alkoholiga ja ta oli väga nõrga iseloomuga. Ja tema äärmine populaarsus oli üheks põhjuseks, miks pärast ta haavati libastas juhtus tavaliselt vajadus minema kusagilt alt Estonia valgest saalist või puhvetist läbi, siis olid seal alati kümned inimesed distada, kutsed ikka. Felix, tule siia, tule silmapilk, et võtaks klaasi ja Felix võttis selle klaasikese ja ja sellist oli siis juba küllalt, et pärast libastuda. Selle halva asja pärast tulin minul seitse korda teda vallandada, ringhäälingust ja seitse korda jälle tagasi võtta, sest tema kohale tõepoolest ei olnud, olgugi siiamaale on kehtiv niisugune arvamine. Asendamatuid inimesi ei ole, kuid siiski peab selles suhteliselt mõningaid järeldusi tegema. On täiesti inimesi, keda Raskonnas leida, muidugi tema oli tema nõrkuse pärast, oli sageli ka saatekavasse väga mitmesuguseid. Äparpasid tuli väljadelt Ta numbreid ja väljakuulutatud kavadest teha muudatusi ja ja see muidugi oli ringhäälingutegevusele väga suureks raskuseks mul meeles veel üks juhus, mis Narvas oli Gustav Adolfi ausamba avamine ja moor läks terve brigaadiga sinna ja tema määrati sinna brigaadi juhatajaks, vanemaks, sinna tehnikutega Jäneda abilistega. Ja kui tabamise protseduur hakkas Tallinnas, kuulasin pealses 60 oli niivõrd joobnud, et et ta ei saanud kolme sõna välja, rääkida korralikult. No see oli siis hirmuskandaal peale sellele küsimusele isegi valitsuses oli arutluse all ja mina sain sellist märkuse ja nii edasi, no siis pidime teda. Ta teadis nii lõplikult ringhäälingust vallandama, aga ka see vallandamine oli ainult ajutine, sellepärast et ta tuli järgmisel päeval tuli sinna juurde ja pisarad silmis ütles, et mina ei saa sinna mitte midagi parata, see on minule juba loomupärane puudus, millest mina üle ei saa, et mu no iseloomu nõrkus on niivõrd tugev, et ta vallata ei saa. Me saatsime ta ravimisele, kuid sellest ei olnud suurt midagi. Avid. Meenutades seda õnnetut juhtumit Narvas, kus võeti vastu Rootsi kroonprintsi jäi moorile paraku liiga palju enne saadet vaba aega. Nii et peatselt kuulsid kogu Eestimaa raadiokuulajad, kuidas onu moor, luksus, kurat, ok, hoia kinni ja olevat langenud tulevasele Rootsi kuningale kaela. Noor raadiotehnik pidi reportaaži kuidagiviisi lõpuni viima, aga süüdlane ise pihtis hiljem. Narva lahingu kaotasid nii Peeter Suur kui Felix Moor. Aga morist tulevikus jõuame veel rääkida, kui jõuame 40.-te aastateni, aga saate lõppema, võtame sellega. Heidame pilgu jällegi Eesti ajakirjandusele. Kui palju seal võiks ringhäälingust jutt, dolla? Ei tuhkagi, ei moorist, ei teistest veel Eestimaa jaoks ringhäälingut olemas ei olnud. Küllaga pajatati, palju sellest, milline ilm oli täna 75 aastat tagasi öösel veidi külma Päeval kevadist sooja, kerge läänekaarte tuul, muutlik pilvisus, väga tuttav ilmateade Eestimaa kohta. Aga mainiti, et laevaliiklus elavneb Emajõel. Peipsile juba pääseb, aga mitte kõigisse sadamatesse. Jääolud takistavad randumist ja Tartu supilinnas oodatakse üleujutust kõrgeid kaitsevalle, mis praegu silma hakkavad, siis veel ju polnud, nii et küll oleks põnev olnud teha sellest üleujutusest alllinnas ka raadioreportaaž ega paraku raadiot kui sellist veel ei olnud, aga ta oli tulemas. Tulematada jäänud Vello Lään kutsub järgmist saadet rahvusringhäälingu 75.-ks aastapäevaks kuulama täpselt täna nädala pärast. Kohtumiseni.