Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Vello Lään kutsub teid kuulama järjekordset saadet, mis pühendatud rahvusringhäälingu 75.-le aastapäevale. Meenutagem 24. aasta kaubandus-tööstusnäitusel demonstreeritud D-raadiovastuvõtjaid. Need avaldasid helgimatele peadele tugevat muljet. Näiteks reisibüroo ametnik Hans Oll-Reinson ja Nõmme Koolmeister. Aleksander Tamm ostsid ühe ja hakkasid korraldama demonstratsioone. Tulemuseks oli muidugi üldise huvi kamine uue imeasja vastu ja siis tulidki Olli Reinson ja tammmehed sootuks teiselt alalt välja mõttega luua oma ringhääling. Eks oli juttu ka riigitüüri pöörajatega, aga need ei osanud mõista selle ürituse tähtsust. Riiklikust ringhäälingust küll räägiti, peeti lõputult aru, aga ei miskit. Õnneks leidus õigel ajal eraettevõtted ja mõte sai varsti Teoks. Reisibüroo meeste kõrvale tuli tehnilise jõuna riigiraadiojaamade ülem Jeans Laurman kes oli saanud tuntuks Haapsalust esimeste saatekatsete korraldajatena. Ja täna siis vaatamegi pikemalt, mismoodi seda raadiot tollal tehti ja kes olid need hulljulged mehed, kes panid oma raha nii ebamäärasesse ettevõttesse, nagu seda oli osaühisus Raadio Ringhääling. Et hilisem riigi ringhäälingu direktor Fred Olbri nooli asjaga päris algusest peale seotud, siis anname kõigepealt sõna talle. Raadioamatöörid, kes peamiselt välismaise kirjanduse alal meisterdasid omale väikeseid vastavate aparaate juba sellepärast, et müügil peaaegu mingisuguseid detalisi aparaadi ehitamiseks vajalik oli, ei leidunud ja enamasti oli siis need aparaadid olid kombineeritud mitmesuguste keeruliste juhuslikul teel saadud osalt ka enda valmistatud tükkidest asutati siis siin osalisis raadioringhääling. Kui sirvida selle osaühisuse asutajaliikmete nimekirja hilisemat juhatust, siis teie nime seal kuskil ei ole, mille pärast sellepärast, et meil nende ringkondadega olin võrdlemisi pealiskaudselt tuttav, mind ei palutud sinna juurde ja Isamaatükki ma ei läinud ja see on päris loomulik, et ma siis jäin kõrvale. Ma olin hästi tuttav nende postide, ametkonna inimestega, kes ka ringhäälingu seotud oli, muuseas insener Laurmaniga ja teistega ja siis ma nende niideta kõnelusi ka nendest sain siis ette kutsugu, kaugel see asi neil oli, võib olla üks põhjus oli ka selles, et mind ei kutsutud, kasvõi asjatundjad nägi nende küsimuste arutamisel juurde, sest seal oli ta ärilised, huvid olid ühenduses. Nimelt nagu ma aru sain, hiljemalt oli seal võistlus nüüd mitmesuguse firmade vahel ja lõppude lõpuks sai siis selle tellimise enda pääsetele Frumkini firma, tolleaegne esite Tartu telefonivabriku kõva, kes pärast oli üks osaühisus Ringhäälingu asutajaid juba 26. aasta lõpupoole siis aga juba mind kutsuma kõigepealt esinema sinna mikrofoni ette Malgasin oma raadiovestluste seeriat, mis terve rida aastaid läbi kestis iga esmaspäeval siis hakkas juba sisemiste vastuolude tõttu Ringhäälingu juhatuses endas häälete tõusma. Terves juhatusjadele selles asutuses ei ole ühtegi spetsialisti, kes tehnilise ala eest oleks huvitatud olnud ja sel kombel sattusin ma siis osa ühisringhäälingu juhatusse, see oli juba 1000 927. aasta teise poole siis lõpupoole. Ja sellest ajast saadik olen ma vahetpidamata olnud need Eesti ringhäälingus jõutud. Osalises ringhäälingus olin ma tehniline juhataja kohakaasluse alusel, sest et ma olin, tegin sõjaväes võite lühidalt iseloomustada ka teisi osaühisuse tegelasi. Aktiivsemad olid seal veel näiteks ühelt poolt kapsi ja teiselt poolt tamm. Need on ühe ja selle sama asja kaks vastupidist poolsust. Ühelt poolt küljest on rahamees kapsi ja sellega kaasas ka veel Tartu telefonivabriku omanik kõva. Need olid kõik rahamehed, kellel ainukene huvi oli ringhäälingust nüüd kasu saada, materiaalset kasu. Aga Aleksander Tamm oli puhtal kujul rahvamees Kaljo juba võrdlemisi suure populaarsuse omandanud, ammugi enne ringhäälingut, esindades kõne teatega igasugustel rahvalduslikutel pidupäevadel ja kokkutulekutel. Ja sellepärast oli tema üks neist enerilisemaid ja edukamaid ringhäälingu idee propageerijaid. Kuna temal kapitali ei olnud Ringhäälingu aktsiate muretsemiseks, siis töötas ta esialgu seal palgalisena ja pärast vist oli tal ka minimaalne arv aktsiaid, mis vajalik oli selleks, et juhatuse liikmena tegutseda. Aga igatahes rahaline külg tamme juures ei mänginud kunagi mingisugust osa, tema olija jäid eeliseks võitlejaks ja niisugusena taga lahkus ringhäälingust ja nisuke lendaga. Suri. Eks see jalgratta leiutamine andis ikkagi kvaliteedis tunda. Saate ruumi pikalt tänavalt ühendas koplirannajaamaga täiesti harilik telefoniliin. Sakslaste kahe kilovatine saatja, kuigi reklaamkuulutused kõige uuem raadiotehnika leiutis oli tegelikult tunduvalt ettenähtust nõrgem ja algusest peale polnud tehnikamehed rahul, et saatja asub üldse Koplis. Sitsi üsna küsitava kõrgusega mäel jutumärkides see oli maismaa poole kiirgamiseks enam kui sobimatu. Kuigi kasutati vägevaid saate lampe, mis ainuüksi kütteks õgisid 18 amplist voolu ja vajasid pingeks 4300 volti kiirgas saatja 38 meetri kõrgune antenn paraku peamiselt merele meie kuulajate jaoks täiesti tarbetu suunas. Ja annan nüüd sõna ajaloolase Hillar Palametsale, et kuidas ikkagi avalikkus oli rahul sellega, mis ta sai. Sain neid raadio Allani poolteist aastat eetris. Algas laialdane pahandamine pealkirja praadio, lehes, nõrgaa raadio, pahased kuulajad. Tallinna ringhäälingut on halvasti kuulda juba 100 kilomeetri kaugusel saatjast isegi nelja-viie lambiliste aparaatidega. Tallinn on küll kõige halvemini kuuldav jaam kogu Euroopas. Maal on kaugelt rohkem elanikke kui Tallinnas. Just siin oleks raadiot vaja, sest linnas on palju muidki lõbustusi. Aga seal me Tallinna jaama ei kuule. Raadio on eestlastele oma tehnilise uudsuse võlu kaotanud. Nüüd tahetakse midagi tuumakamad. Ainult etteütleja Feliks moori kõne on arusaadav. Teistel on see mingi pommil. Et ütleja, see oli diktor, jälle ilus nimi oleks Eesti raadio. Eteetlejad. Aastane raadiomaks on Eestis kõrgeima, et kogu maailmas seal 1800 marka. Hilisemas rahas 18 krooni ja eestikeelseid laule on raadios vähe ja maarahvas tahab rohkem õpetlikke kõnesid. Kaks tundi muusikat päevas on liiast, on vaja koolitada raadios kõnede pidajaid. Mitte iga kirjanik ei sobi oma teoseid ette kandma. Mõnda esinejat paneb mikrofoni nägemine kogelema, teist minestama. Prooviesinemisi on vaja mikrofonile. Sobivaid hääli tuleb otsida, hinnata ja treenida. Need on rahvuslik väärtus. Elo Tuglas, kelle päevik Tartu päevik hiljuti avaldati, et me saime alles möödunud aastal oma korterisse mäe tänaval elektri sisse, seni ajasime läbi õlilambiga. Niipea kui tuli elekter tuliga raadiota kirjutab, kuulan raadiost puruvanake, nagu mu ema teda kutsub, räägib tõlkekirjandusest. Seda kõne on lausa hauatagune. Nii veniv, aeglane, enne kui ta lausega lõpule jõuab. Oled alguse juba ammu unustanud. Meie ringhääling on allpool kriitikat, ütleb kurjalt proua Tuglas. Talts oli kaunis terava ütlemisega daam. Nii et eestimaal valitsesid vastandlikud tunded, ühelt poolt rõõm, et on olemas oma ringhääling aga teiselt poolt üpris algeline kogu see asi, no kasvõi meelelahutussaated tänapäeva mõistes ei kannataks kriitikat. No toon näiteks 28.-st või 29.-st aastast. Kahekõne Hugolarija Felix. Arrow kuu, kas ka uudiseid on? Oleti kurask, naise elas sellega kolm nädalat juba lahutusprotsess käib, kes võttis naisi ja kes protsessid, no nagu te ise ei teaks, S tähega algab see juba 57 aastat vana, no kus, mispärast lahku läheb naisega ja no mis pärast? Härra kaasa, kas siis see asjaolu kahtjaks lahutuseks põhjust andma kassa, kui sulle tosin maja sõpra abiellu kaasa tuuakse, no mis siis pead ütlema, sisaldada nas värgi niigi natuke palju, palju, jah, no ütleme, paar siis veel kuidagi. No nagu muidugi teade täis rapsnast pärikes ess, Ahu õigus, ja muidugi ta Burascropslasper. No ja onunaine, õigemini öeldes endine naine oli täpne. Ma tean. Ega te siin Apubsnamist ei tuld. Enn ahmikseid tun jumal, naine kaupleb komplekkidekse sama jobu. Fonoteegis oli tollal vaid 300 plaati, mis kulusid ruttu pähe ja, ja mõni ime, et kolmekümnendad aastate algulgi kuulati Eestis rohkem kui teistes riikides. Välisraadiojaamu. No loengud ja sõnavõtud olid pikad, pool tundi, kuni tund moodustasid saatekavast kuni 12 protsenti ja tänapäeva vaatevinklist mõistagi ei õigustanud pikad sooloesinemised kuid nii täideti tollal pool sõnalisest kavast. Aga eraringhäälingu tegevust hinnates ei tohi sattuda kritiseerimisega äärmusse, isegi sellisena oli ta rahvaülikooliks. Ja tsiteerin 33. aasta raadiolehte võiks mainida igasuguseid üld, teaduslikke selgitusi, loenguid, majandused, tehnika, raadiofilosoofia, ajaloo, kasvatusteaduse, õigusteaduse ja paljudelt teistelt aladelt. Kõigi nende pärast oleks enda harimine raadiota palju, palju raskem ja ka suuremate kuludega seotud. Eks selle raadiotegemise käigus juhtus humoristlikkugi. Sellepärast kutsusin taas appi muljeid vahetama ajaloolase Hillar Palamets. Seal anti esimest korda ülestõusmispühade öine jumalateenistus Tallinnas Aleksander Nevski katedraalis Toompealt. Ja teenistus toimus õige mitmes kohas, koorid laulsid ja tuli neli mikrofoni üles panna, aga kunagi teatud, kust parajasti see helitulekusse teenistus toimub, olid kõik mikrofonid lahti. Saade läks ilusti, kuni korraga kostus altaritagusest mikrofonist, seal olid kaks diakonit, siis laulsid, issand, heida armu, issand, heida armu. Kosbody pomile, issand, heida armu, võta muna peale ka, muidu jääd liiga täis, issand, heida armu, issand armu. Need olid seal siis napsitanud. Aga tas teisele ära lange välja. Nüüd muide moori lahtilaskmise järel hakati otsima uusi diktoreid ja tehti konkurss, 150 meest ja naist tulid, katsed toimusid ringhäälinguruumides, iga päev esines kuni 20 kandidaati. Nad rääkisid teises ruumis mikrofoni, komisjon, neid ei näe teadvaid numbrit ja selle kuue seitsme minutiga tuleb neil ette lugeda lühiuudiseid, luuletus, arvude rida, tehnilisi termineid, konfereerida muusikapala ja pisut improviseerida. Ja alla kirjutanud erapooletu pealtkuulaja, see oli Postimees teade. Paneb imestama, kuivõrd nõrkade teadmiste, kehva hääle ja võimetega inimesed tulevad katsele. Nende keskharidus jätab rohkem küll alghariduse, mulli võõrnimesid ei osata hääldada näiteks Stalin, Molotov, ka prantsuse, soome ja ungari nimetan kõvaks pähkliks. Ei teata dollari ega inglise naela märke. On ka pudikeelseid, kelle juttu üldse ei saa aru. Es Ko-ja-l on peamiseks probleemiks ellimullieeritakse. Tarbetult s-i asemel öeldakse šahh. Näiteks Stockholm oleks õige. Nad, ütlevad Stockholm. Ega neid helinäiteid pole teieni eriti tuua, sellepärast et ringhäälingu arhiiv hävis koos punalennuväerünnakuga märtsist 1944, kui Estonia teatrimajast jäi vaid varemed järgi. Aga hiljem on üritatud mõnd saadet nii-öelda järgi teha ja olemegi seni tõsiselt seda asja võtad. Pakun vaheldust Heino mandri koos teiste draamateatri näitlejatega. Lavastasid Eesti Raadio 60.-ks aastapäevaks instseneeringu, mismoodi võis sündida üks saade. Raadioringhäälingus. Hallo hallo siin Tallinn lainel 296,15 meetrit ja Tartul lainel 285 meetrit. Palun lugupeetud raadiokuulajaid, jälgida populaarteaduslikku loengut kartuli kasvatamine Eestis. Lektor, professor, doktor tohmer. Lugupeetud raadiokuulajad, minu daamid ja minu härrad. Enne kui ma üles seatud teemale lähenen, lubate mul öelda mõni sõna kartulist. Üldises mõttes. Kõige vanem kartulinimetus on olnud Tartul hiljemini, hakati teda maaõunaks, kama, pirniks man, Tohvliks ning isegi kuradi õunaks hüüdma. Jaburdus kartulit edasi kestab virutama avadest vektori vastu seina, niieteid, kõrvad kõmiseval. Midagi ei luba. Ma ei kasvata kartuleid. Käega töised läbistiku sisaldab 80 21 protsenti ther jaa, palun. Üks protsent tselluloosiga kuulad praegu huvitavad loengud kartuli üle süü, kas ei oleks võimalik seda kirjalikult saada? Kuulge, kes see on, kes teil seda ennekuulmata lora Solanum tuberosumi ajab? Sel mehel pole ju kartulist aimugi. Mina olen asjatundja ning kinnitan teile, et mitte rool või progray vait Kollo, kartulileidja. Madalmaade Burgundia siia Itaaliasse tuvad 584. aastal ja talu. Jätke meid rahule, oma kartuliga, suurepärane loeng, väga huvitav. Õpetlik jaburus ega potipõllumehed pole. Kuulge midagi tarvid, asi kipub minema kadis vintage parema Edrale mikrofoni ots prožektori, enne kui sugeda tulite ja tõmmake kordistik suusaliidu ja muud küll ei aita. Seoses raadio kuulamisega sai nalja moodi. Juba pool aastat enne ametlikku ringhäälingu algust andis Eesti teedeminister välja seaduse, mis nõudis kuulajatelt raadiomaksu tasumist. Ainuüksi Tartus tabati 27. aasta algusest 14 loata kuulajat, kelle rahvas ristis raadiganesteks. Maks oli ju kõrge ning publiku ja ajakirjanike sümpaatia kuulus raadiokuulajatele, olgu nad loaga või ilma. 32. aastal saatsid loata kuulajad jälle Tartust teedeministrile avaliku kirja kus paluti luba oma organisatsiooni loomiseks ja esitati isegi põhikiri. Säärase ülbuse peale järgnes muidugi suur läbikammimine. Muide üks kiri raadiolehele kandis koguni allkirja raadiojänes number 107728 huumorit. Rahval jätkus teadmiseks, tol ajal oli registreeritud kuulajaid kogu Eestis alla 20000. Ja lõpetuseks Sirvime jällegi postimeest täna 75 aastat tagasi. Endiselt ei ühtki sõna raadiotegemisest. Küll aga sellest, et eile oli esimene soe ilm lõuna ajal vilus pluss 10 kraadi, päikese käes koguni 20 ja vesi voolab igal pool suure kolinaga. Järgmiseks päevaks ennustati sooja kuni 15 kraadi. Muutlik pilditus, õhurõhk tõuseb, Emajõel oli aga suurvesi jõgi nii kõrgele, et laevad ei pääsenud enam Jänese raudtee silla alt läbi. Reisijad toodi Tartusse, sealt mootorpaatidega. Kardeti, et korduvalt 23. ja 24. aasta suured üleujutused, supilinn ja pärmivabriku kant olid juba osalt tulvavee all. Ajutised tammid ei suutnud vett kinni pidada. Inimesed käisid pukkidele pandud laudu mööda. Puuaias ujusid halud voogudel ja inimesed tundsid muret, et kuidas küll nendega hiljem kütta saab. Milline harukordne materjal raadioreportaaži teeks. Paraku sellist raadiot tol ajal veel polnud, andis oodata ümmarguselt pool aastat ja kõigest sellest, mis kuue kuu jooksul juhtus. Jõuame teile rääkida oma saatesarjas, mille toob Vello Lään teeni igal nädalal täpselt samal praegusel ajal niisiis kuulmiseni.