Tere, kevad on hoogu sisse saamas ja me kõik oleme kevadpühadele kutsutud. Nagu jõulude ajal, nii ka seekord on meil külas lastekirjanikud Helvi Jürisson ja Eno raud. Ja nüüd räägivad nad oma lapsepõlve mälestusi lihavõttepühadest. Minul oli varasemas lapsepõlves kolm suurt soovi, kolm niisugust unistust. Ma tahtsin väga saada endale kanaarilindu. Ma tahtsin saada väikest viiulit ja tahtsin saada kodujäneseid küülikuid ma päris kanaarilindu endale saanud. Aga ükskord jõulude ajal ilmusid mulle traatpuuris kääbuspapagoid, kas senine üks roheline, kellele koos Helviga panime nimeks hiljem piiba ja Paap ka Päikese viiuli, sain ma endale. See oli kuulsa viljan, tema viiulimeistri tarhiivani tehtud väike veerand viiul ja sellega ma õppisin siis ka viiulit mängima. Esimest õpetust andis isa. Hiljem käisin viiuli tunnis härra Volmer juures kes oli meie kooliorkestri juhtkivimäel peale selle ka õppisise Tallinna konservatooriumis viiulimängu. Aga kodujänestega oli lugu niisugune. Vanemad ei tahtnud meist eriti rääkida ja tõrjusid mind oma kodujänesejuttudega ikka nagu eemale endast. Kuni ühel kevadel. Just mõni aeg enne lihavõtteid hakkas mulle tundma, et nüüd hakkab jää sulama. Otseselt mulle midagi ei luba. Aga juba ema näoilmest ja isa kelmikatest märkustest tundus mulle, et et nüüd on asi nagu lootuslikas. Siis aga juhtus nii, et meile tuli külla hälve isa, onu kolla peatus meie juures nõmmel, seal, kus ma elasin Hiiu ja Kivimäe vahel pikas tänavas, aeguses Sihi tänavas. See nüüd, enne, kui ta hakkas sõitma tagasi Saaremaale Kuressaarde ütles ta mulle, et kuule, no kas sina ei taha kaasa tulla, tule kaasa, tule helbit vaatama. Mina muidugi tahtsin minna. Aga need oma ema ja isaga rääkides, kus olukord niisuguseks, et mõlemat head. Ma siiski ei saa. Kas lubatakse mul minna Saaremaale onu kollaga koos? Või siis saan ma kodujänesed ja mulle anti nüüd võimalus valida. No ja mina helistasin Helvi juurde sõitu. Kujutasin ette, Talvil võiks ka hea meel olla, kui mina lihavõttepühade eel just ilusal ja pidulikul ajal tol ajal Saaremaale külla lähen. No mul on see hina saabumine väga hästi meeles, tegelikult päris saabumine mitte. Sest ja Eno tulid üsna hilisel ajal ja mina juba magasin. Hommikul, kui ma siis üles tõusin, olid ema ja isa väga salapäraste nägudega ja ütlesid, et sind ootab suur üllatus, tus, mine suurde tuppa. Kuna lihavõtted olid just ukse ees, siis ma esialgu mõtlesin, et võib-olla isa tõi mulle kingi suurelt maalt. Läksin siis suurde tuppa pidžaamas sussidega ja vaatasin, et suure toa sohva peal magab minu kallis sõber NO. Vaatlesin Eno üles ja meie rõõm oli väga suur, sest me olime kõige nii-öelda noh, lähedasemad sugulased, meil polnud ju kummalgi ei õde ega venda. Ja e-sood näitas ju kõik see lihavõttemunade värvimine, pajuudude Padoomine ja kohuse lihavõtteilus külg. Nii et Eno oli siis nagu üks peidetud lihavate kingitus. No umbes nii tuleb välja, sest need lihavõtted on mulle jäänud väga hästi meelde, need olid väga rõõmsad, ilusad lihavõtted olid muidugi üldse, kui kevadpühad olid nad väga ilusad aga minu jaoks oli lihavõtted nagu kahestunud pühad kus ühel pool oli siis see suur õnnetu sündmus. See ilmsüüta noore mehe hukkamine risti peal ja, ja teiselt poolt ühekorraga ka jänesed ja värvitud munad ja paju, Urvad ja tibupojad. Ja tõesti, kui see suur reede see mööda noh, siis oli nagu hinge pealt midagi väga koledat ära langenud ja võiks nagu pühendada ennast siis selle ilusamale poolele. Mehisus tõusis üles ja ma ei saanud aru, et see oleks olnud mingisugune niisugune väga suur rõõm selles mõttes, et kui ta läks ära sellest maailmast, mis minu meelest oli ikkagi ju nii väga ilus ja sellest maailmast äraminemine, siis ma ikkagi ei saanud aru, et see oleks niisugune suur rõõm olnud nüüd kasvõi Jeesusele eneselegi. Nii et ma olin, ma ei tea, võib-olla mingil määral, väike pagan. Aga kui nüüd tagasi vaadata neile lihavõttepühadele, just mida minu kodus peeti siis siin muidugi tuleb jälle kõigepealt meelde lihavõttejänes keda ma küll ei näinud, aga kes andis endast märku kingitustega, mis ta oli mulla esimese päeva hommikuks toonud ja hoolega ära täitnud. Et mul oli hulk tegemist, et need kingitusi leida. Harilikult oli nii, et üks kingitus oli nagu kõige tähtsam või niisugune põhikingitus. Ja see oli kõige hoolsamalt ära peidetud. Kas kuskile kanga Tiina tahab tugitooli taha mööbli vahele kuskile mujale. Ja väga raske oli seda leida sinna põhikingituse juust, tähesena peidukohta teis sageli nisugune tee, mille jänes oli selguse mõttes minu jaoks teinud. Näiteks kompveki tastega natukese maa taha oli pandud maha üks kompvek väikeste ühesuuruste vahedega komfakkida rida siis lõpes seal. Või veel midagi muud, võib-olla kreeka pähklid või midagi niisugust. Ja ükskord tuleb praegu meelde, läks rada suurema kingituse juurde mööda vaipa, seal selliseid revas malendid läbisegi, nii mustad kui valged. Seekord sain ma kingituseks malelaua ja malendite karbi. Samal hommikul kohe peale hommikusööki peale munade koksimist ja munade kullahtamist hakkas isa mulle malemängu õpetama. Ja õpetas nii hästi. Mulle tuleb praeguse seis malelaual isegi meelde et ühes partiis Pidas suutsin juba isale mati teha ja mul on niisugune tore pidulik köhadena tunne veel siiamaani meeles. Sellest võidust ei saa üle, kes väga armastas malet mängida. Ma mäletan näiteks, ta sai tänaval mõnikord Kätu, minu viiuliõpetaja, aga Holmi kutsus enda poole malet mängima. Kõks. Vahe käis näiteks meie juures sageli helilooja Evald Aav, kellega nad mängisid. Meie perekonnas ei olnud kingituste peitmise kommet. Meil oli niimoodi, et sellel esimesel pühal, mis ju alati on püha päevane päev, kus kõik perekond on kodus kaeti pidulikult laud. Ja, ja kingitused pandi laua peal igaühe kohale, kus ta istus. Aga see esimene püha hakkas niimoodi peale. Hommikul voodisse toodi need eelmisel päeval värvitud munad suure kausiga ja siis algas nõndanimetatud munade kuller, Herdamine. See oli minu isakodust pärit ja isa oli pärit Sindist. Ma ei tea, võib-olla see komme ongi ainult selle kandile omane, aga see kullerdamine oli üks niisugune. Voodis pandi padjad niimoodi ülestiku, et nad moodustasid niisuguse kaldpinna. Ja siis see esimene mängija veeretas oma muna sealt mööda seda padjavirna alla. Ja siis tuli teine ja veeretas oma muna ka niisuguse arvestusega, et see pidi neid tabama seda muna, mis oli valla veerenud. Kui ta tabas seda muna, see muna tegi kokstivasse teist muna siis võitis ta selle teise muna. Ja, ja niisugune kullerdamine kestis siis niikaua, kui need munad olid nii-öelda maha mängitud kõik. Aga mis nüüd minu kingitustesse puutub, siis minul oli suur unistus, mis haaras nii mu sünnipäeva kui jõulusid, kui lihavõtteid. See suur unistus oli suur nukk. Vanasti eesti aeg oli müügil niisuguseid suuri lugusid, mis olid peaaegu väikese lapse suurused. No suurem osa neist hütis näiteks. Ma silmad käisid neil kinni lahti. Mul oli ka küll üks Nukte nimi oli Maiedel, käisid silmad kinni aga ta ei teinud häält ja üleüldse oli ta ikkagi küllaltki pisike. Ma tahtsin väga suurt nukku ja kui ma olin juba päris suur tüdruk no nukkudega mängimise hea, ütleme viimasel piiril kuskil, kas, kas üheksa aastane või sisi enne lihavõtted küsiti mu käest, et mida ma siis soovin ja mina ikkagi ütlesin sellesama suurt nukku. Ja siis oligi niisugune asi, et esimese püha hommikul oli minu taldriku peal üks kaart ütleksin, mitte nii suur nagu suur nukk, kui oleks seda eeldanud, aga ikkagi millegipärast tundsin end seal nukk. Ja kui ma selle karbi lahti tegin, siis oli seal tõesti nukk, tuli pisem, isegi mu minu Maie. Aga ta oli väga-väga ilusa näoga ja nii kui ma seda nukku nägin, siis ma panin ta nimeks adki. Ja tema oligi minu viimane nupp, mis ma üldse sain. Ja ta mul praegugi veel alles. Aga üldiselt, Ta oli meil kingitused lihavõtteks, niisugused tagasihoidlikud, enamasti maiustused. Kusjuures ma mäleta, Ta on hästi veel seda, et paar korda sain ma lihavõtteks suure šokolaadist muna, mis oli ümbritsetud hõbepaberiga sellise ilusa läikiva kassis rohelisega või osaga või vanad olid seest tühjad. Ja kui seda muna niimoodi liigutada. Ja kui ta kõrises, siis oli teada, et selle muna sees on üllatus. Ja ükskord ma saingi niisuguse kõrisema muna. Seda tuli mõnda aega hoida, ei tahtnud teda ära lõhkuda, ta oli niivõrd ilus, ta seisis tükk aega laua peal, no nii kaua kui ma suutsin teda hoida, võib olla päeva, siis ma tegin ta lahti. Ja selle muna sees oli pisikene nisuke kullavärvi süda, mille peal oli veel pisikene punane kivi. Ja see oli mõeldud kaela riputamiseks. Niisamuti nagu Helvisena nuku igatsesid Me, samuti igatsesin mina üksvahemängu bussi, autobussi või omnibussi, nagu tol ajal rääkisite. Vanemad teadsid seda ka ja lihavõttelähenedes mul õieti muid mõtteid enam pähe ei mahtunud. Bussi mõtted. Esimese hommikul hakkasin ma siis seda bussi otsima. Otsisin kõik toad läbi, ei olnud teda kuskil. Aga siis läksin siiski veel aeda välja, mõtlesime, et võib olla ei toonud seda tuppa, aga ehk on kuskil aias. Otse trepi kõrvalt leidsin ma viimaks tõukeratta- ja tõukeratta. Küljas oli klopkaga väike kiri kuhu oli kirjutatud järgmised read. May toonsul omnibussi, omnibuss läheb Tubussi. Aga vaata nüüd sul võitu, et võite haarata sõitu. Ja mingit pettumust mul ei olnud, sest tõepoolest vaata, sõit oli ka tore. Tõukeratast mul ei olnud ja nüüd hakkasin ma selle tõukerattaga siis mööda pikka tänavat tuttavate laste pool külas käima ja vahel ka niisama edasi-tagasi mööda kõnniteed seal kihutama. Aga ma mäletan veel üht-teist korda, kus jänese toonud oma kingituse, mitte tuppa. Faid, jättes nad välja. Ja see oli niimoodi, et ühel aastal meie perekond sõitis lihavõttepühadeks külla vanaisa juurde, vanaisa tallu Viljandimaale, talu nimi oli kähriku ja esimese püha, hommikul olime siis vanaisa külalised juba eelmisel õhtul. Isa ja ema rääkisid mulle, et homme pead sa vist küll oma kingitusi otsima väljast. Et me oleme siin ikkagi keset loodust. Vaevalt et, et siin maal need lihavõttejänes tuppa tuleb. Pealegi ta kardab koeri, koertel oli kombeks ukse ees trepil magada, seal siis esimese püha hommikul üles ärganud. Rutasin mardiuksest välja. Kõigepealt käisin ma aidas, võtsin köögi seina pealt tohutult suure ja raske aida võtma. Läksin Aid ajumataja, tegin ukse lukust lahti, seal oli väike tühi kamber. Seal oli viljakuivati. Seal olid salved. Ma vaatasin igal pool ka ringi, kuid ei näinud seal mitte midagi niisugust, mis oleks võinud mulle kuuluda. Siis käisin kuuridas. Käisin puukuuris ja käisin ka põhukuuris, mida nimetati kõlguseks. Käisin ka talliees ruumis, lauta lausa ei läinud, aga kõik muud mõeldavad kohad käisin hoolega läbi. Aga kuskilt kingitusi ei leidnud. Jäin siis lõpuks nõutult seisma keset Kääriku taluõue ja lasksin silmadel ringi käia. Mu pilk libises alla mööda karja tanumat karjamaa poole. Korraga nägin seal midagi õige ootamatut, mis mu südame kohe rõõmsaks tegi. See vanaisa karjamaa oli niisugune puisniitu, natuke meenutab väga ilus mets. Ja seal karjama tanuma. Lõpus kohe kasvas mitu ilusat rohelist noort kuuske. Ja nüüd nägin ma, et ühe kuuse latva oli seotud kollane elus õhupall. Nii nagu ma seda nägin, ütles mulle mingi sisemine hääl, et ma pean sinna õhupalliga kuuse juurde minema. Hakkasin jooksma, jooksin suure hooga mööda tanumat alla ja nii palju üle karjamaa, kuni ma selle õhupalliga kuuse juurde jõudsin. Seal siis lõpuks peatusin jäätmeid, nägin, et kuuse alumiste okste all on pakid. Võtsin need pakid sealt ära, nüüd ma ei kahelnud enam, et need on lihavõttejänese poolt minule kingituseks toodud. Jahutasin pakkidega siis tuppa. Mis seal pakkides oli, seda ma enam ei mäleta. Küll aga mäletan seda toredat teiseks ilust nagu lõbusat kollast õhupalli liha vaata jänesemärguannet. Kuulus lihavõttepühadetegevuste hulka munade värvimine ja kuigi lastejutud lasteraamatutes rääkisid sellest, et munade värvimisega tegelevad selikult jänesed. Mul on meeles üks jutt laste maailmast, see oli taluperenaise kaasa, me seal oli kirjeldatud, kuidas jänestel on oma niisuguses maa-aluses koopas pas terve munade värvimise niisugune tehas sinna tulid kanad. Pilt oli ka olemas, kuidas kanad tulid, korvid nokas, tõid sinna oma munad, jänesed võtsid need munad siis sealt ära ja asusid neid värvima ja kandsid need hiljem lastele laiali. See oli kõik väga ilus. Aga munade värvimine toimus ikkagi meil kodus. Aga meil oli veel üks niisugune minu meelest hästi tore komme, mis minu jaoks nagu kustutas selle koleda suure reede. Ja asi läks ikkagi kevadepühade peale talle juba lõpuks. Meil pandi juba tükk aega, enne ülestõusmispühi pandi köögilaua peale niisuguse suure kausi sisse idanema terad. Ma ei tea, kas nad olid rukkiterad või mõned muud. Aga igatahes see oras, see ütleme lihtsalt nagu roheline rohi oli tärganud juba ülestõusmise pühadeks. Ja need värvitud munad pandi siis selle suure vaagna peal selle rohelise rohu vahele. Ja siis oli veel meil niisugune komme, et käidi otsiti metsa alt, kui ikkagi lumi oli läinud ja kui oli võimalik leida sinililli siis kaevasime sealt mõned sinilillepõõsad üles ja istutasime nad potti ja ka sinna sinilille kõrvale pandi mune. Munade värvimine oli meil tavaliselt kahte moodi, värviti lakiga. Värviti ka sibulakoortega, kusjuures sinna sibulakoorte vahele pandi tangu, nii et jäi nagu munad rähniline. Vahel seoti sinna kas värvilist lõnga või või värvilisi riideribasid. Need munad jäid niisugused nagu mingite suure suure linnumunad. Ja kui munad olid värvitud siis minu ülesanne oli hõõrudenad üle pikki kamaraga. Nii et nad said sellised ilusad läikivad. Mina kasvatasin jälle niisugust rohelist kraami, kasvatasin lihtsalt lillepottides aga mitte seoses lihavõttepühade lähenemisega, vaid hoopistükkis majanduslikel kaalutlustel. Mina kodus toimetasin niisugust pereajakirja, selle ajakirja nimi oli ikel. Ja seda ma andsin vanematele lugeda siis lugemismaksu eest, see oli vist ühe ajalehenumbri läbilugemine maksis neli senti, alguses vist viis senti, pärast lasin hinna veidikene alla. Ja selles ajakirjas ilmus sageli niisugune kuulutus, pik Ta on 111, kas müüa rediseid, salateid, tilli, seda redist, salatit ja tilli. Ma siis müüsin vanaemale, et vanaema saaks seda toiduvalmistamise juures kasutada. Puhtpraktiline oli siis minu eesmärk selle rohelise kraami kasvatamise juures. Kas lihavõtte ajal olid mingisugused erilised söögid ka? Munad olid muidugi põhilised. Avaldajatele oma näo andsid paša magus kohupiimasöök. Tundub, et vist oli sageli esimesel püha lõunaks meil laual vasikapraad. No meil oli samuti vasikapraad ja vasikaprae kõige huvitavam osa oli see nisugune pruunikas kaller. Mis sind ümber tekkis? See oli minu lemmik Apasa tehti ju ka pasa jaoks oli niisugune eriline vorm puust tehtud ja sinna oli sisse lõigata tud roosikujutised ja mingid tähed. Ja siis oli veel üks niisugune söök, mis, mille nimi oli. Žigulit oli tegelikult kui söök, kaunis, igav, sellepärast et ta oli lihtsalt üks niisugune magus sai. Aga ta oli niisugune kõrge nagu mingisugune türgi müts. Ja tema peale torgata tee paberist roos. Kuna Eno ja minu vanaema oli vene usku siis ma mäletan, et ükskord, kui ta oli Kuressaares lihavõttepühade ajal, siis läksime me selle kulidži ja selle pasaga Vene kirikusse. Seisime seal ilmatu pikas sabas, kõigil olid kaasas needsamad Kulitsid ja pastad ja seisime seal sabas, niikaua kui jõudsime siis selle vene preestri juurde, kes midagi sinna luges peale ja vibutas oma sedasama viirukipanni. Ja sellega oli siis see söök nagu omandanud mingisuguse erilise väärtuse, ta oli nagu pühaks tunnistatud, pühade ajal saadeti ka häid soove. Ja pühade aeg saime me väga palju kaarte kõik. Ja need kaardid ei meenutanud enam millegagi seda, et siin on mingi usupühaga tegemist, vaid need olid pühendatud kõik kas jänes, tele või kollasteleti puudele või siis olid seal mingid suured munad, näiteks üks Ta oli niisugune, kus oli suur suur punane muna ja sellel oli aken sees, sealt vaates välja kolla netipuu. Siis oli üks kaart, mul on see siiamaani meeles, kus oli niisugune Essouv. Kõigepealt oli muidugi rõõmsaid lihavõttepühi ja siis oli niisugune silm eluäärt kand, sõber, kuuled vabamalt ju, sõudvad tuuled. Rõõmsaid pühi. Naatsul toogu kurvatu juut rõõmsaks loogu.