Ben avameelselt ütlema, et lapsepõlves ma muusikat ei sallinud, kuid minu isa oli muusik. Ja ühelgi lääneriike siis umbes nii aitab hullamisest. Nüüd lähme kooli. Laszonussechtnikov õpetab sind laulma. Radiansse triin viidi Moskva koori keskkooli Sersnikule kuulsasse poistekoori. Koorikeskkooli viidi mind vastu minu tahtmist. Mul oli küll võrdlemisi hea hääl, teine Alt, kuid laulda meeldis mul peamiselt niisama, naljaviluks. Koorikeskkoolis aga tuli tõsist tööd teha, isegi häälemurde ajal ei vabastatud meid kooriproovist. Tuli poolteist tundi seista väikselt toetametavaste seina või tooli tuli mõttes kaasa laulda, tohtimata siiski häält teha. Häälemurre poistele muidugi nuhtluseks välja mõeldud. Kunagi ei ole teada, mis sel ajal sinu häälepaeltega toimub. Võib juhtuda, et pärast häälemurret õige hääl just ilmubki. Aga võib ka juhtuda, et ilus, hele diskand muutub passiks, millega vaid kõnelda kõlbab. Koorikeskkoolis oli sellele mõeldud. Meid õpetati mängima ka viiulit ja klaverit ning noote kirjutama. Mäletan, kuidas me pidime ilusti ümber kirjutama Händeli kantaataja, Orlando di lasso mõtete. Arenes noodikiri ja ühtlasi oskus kuulata muusikat silmadega. Olid ka solfedžo ja harmooniatunnid. Kuid ma ei saa öelda, et ma oleksin nende vastu erilist huvi tundnud. Ja siiski juhtus just koorikeskkoolis see, mis juhtuma pidi. Ühel päeval laulmise ajal tundis poiss nimega rotioon, et muusika siiski midagi väga ilusat. Mäletan, et me laulsime Haydeni neljahäälset huugat G-duur, millel oli venekeelne tekst, kevad on tulnud. Muide, see oli väga Virtoosne teos paljude jubilatsioonidega. Võib-olla et just sel momendil, kui me seda teost laulsime, ma tajusin esmakordselt muusika, külgetõmbejõudu, tema salahõimu. Me esinesime üldse sageli nii haka, bella kui ka sümfooniaorkestri saatel. Repertuaar oli meil mitmekesine. See ulatus showskeen deprest kuni Prokofjevi Šostakovitši. Moskva koori keskkoolist on tulnud õige mitmed nimekad muusikud. Sosnikovi poistekooris alustasid oma muusikuteed, sellised tuntud koorijuhi nagu Jurlov kaslow ja filmin Leningradi noor sümfooniaorkestri dirigent Serov heliloojaks ärkovski. Carodyanšegreeni esimesed teosed on loodud koorikeskkoolis. Minu esimesed ülinaiivsed, üliebatäiuslikud ja katastroofiliselt nõrgad teosed olid, koorilaulud hakkab veel, see oli grafomaania, mul lihtsalt meeldis määrida noodipaberit. Meenutan tänuga professor Swašnikovi, kes vaatamata nende lapseteoste ebatäiuslikkusele neid ometi ei keeldunud esitamast. Me ise kirjutasime poistega ümber koori hääled ja juba järgmisel või ülejärgmisel päeval laulis koor seda noodist. Kõige puhtamat rõõmu ja vaimustust oma teose kuulamisest elavas ettekandes tuntakse küllap just lapsepõlves. Ma pean ütlema, et üldse vabamuusikat kuulata ei armasta. Alati märkan oma teostes suure hulga puudusi ja tekib soov kõik teisiti teha. Kuna ma ka niikuinii midagi uuesti ei tee, siis on õigem mitte kuulata, see ei anna rahuldust. Vastupidi, see ärritab ja viib mingisuguse enda analüüsi ja hinnangute maailma, kus ei ole mõnus olla. Aga kui ma kuulsin oma esimest teost koorilaulu Solmi nooris, sõnad rääkisid noortest kaardiväelastest, Krasnodoni lastest, kes hukkusid teise maailmasõja ajal. Selle koorilaulmise ajal sain ühe oma elu suurima naudingu osaliseks võib-olla koguni ületamatuks jäänud naudingu osaliseks. Ma laulsin ka ise kaasa, kuid ma ei pööranud tähelepanu oma partii le. Minu tähelepanu oli neelanud see enda vaimustus, mida ma tundsin koori üldisest kõlast Koroni üldse väga koloriitne ja huvitav asi. Lihtne tooma soorne akord, mis kõlab kooris 30 sekundit. Võib anda suure naudingu. Orkestrisse, ei saa see kunagi kõlada nii täishäälselt ja nii hulgaliste ülemtoonidega. Aga minu esimeses koorilaulus oli pealika veidi häälte liikumist ja koloriitsed akordide vastandamisest. Need soli erakordseks elamuseks. Siitki adradianšetriinil meelde jäänud ka muid erakordseid elamusi koori keskkooli päevilt. Üheks selliseks Šostakovitši üheksanda sümfoonia esiettekanne. Me käisime siis poistega konservatooriumi suure saali Kaljorcal. Ma mäletan, kui Dmitri Dmitrijevi dž tuli lavale kummardama, siis meie skandeerisid talle Kaljorcalt hästi seatud häältega. 10-st tuleb ka 10-st tuleb ka. Muide, sellest sümfooniast oli juures tugev, et aasta-paar hiljem, kui seda teost meie ajakirjanduses nahutati formalismil pärast siis püüdis triid teost päästa sellega, et valmistas sellest omal jõul seade klaverile. Juhtus nii, et koorikeskkoolis osutus kõige suuremaks formalistiks Rodion tšev Trindise. Koorikeskkooli aastail ma kirjutasin mingisugusele konkursile klaveripoeemi. See oli pühendatud marjamöll kaite mälestuseks. Just sel ajal ilmus temast film, mida ma väga elavalt tajusin. Žürii esimeheks oli Aram Hatšhaturjan. See oli 1947. aasta lõpp. Ma sain esimese preemia. Aga minu teoses mängis üks käsi faadi Esmarroris ja teine tooma sooris. Nii sain ma pärast veebruari otsust formolisti kuulsuse, seda enam, et mind oli toetanud selline suur formalist nagu Äram Hatšhaturjan. Nüüd ma meenutan seda aega naeratusega, aga siis ei olnud minu elamused mitte meeldivate seast. Siiski oli see just looming, mis radianš triinile 1950. aastal avas Moskva konservatooriumi ukse. Tegelikult oli ta kavatses astuda konservatooriumi klaveriklassi selle kavatsusega seotud kõige kummalisem elamus radianšedrinjeelus. Koorikeskkooli viimastel aastatel hakkas mind eriti köitma klaverimäng. Meil oli hea pedagoog dinor. Ta andis meile mängimiseks ebaharilikult raskeid teoseid. Need ei olnud jõukohased, kuid äratasid mingi sportlikku hasarti. Viimasel aastal laskis ta mul flirile ette mängida flyer üle ainult hea muusik, vaid ka vastutulelik inimene. Ma mängisin talle üliraskeid teoseid häbiväärselt halvasti. Ma sain aru, et iga noodiga lähenevad mu šansid nullile. Seda märkas ka nii noor. Siis kasutas ta viimast päästerõngast. Kui ma olin rappa ajanud Brahmsi variatsioonid paneeli teemale, ütles dinovor. Ta lõhub ka hästi kasvatatud flyer, kes oli kaotanud juba ligi tunni, ütles. Hea küll, las mängib. Ja ma esitasin oma etüüdi korraga, ma tundsin, et minu aktsiad hakkavad tõusma. Pleier laskis mul ikka veel ja veel mängida ja kui ma olin lõpetanud viienda või kuuenda tiidi, ütles ta. Hea küll, ma võtan ta. Nii viis helilooming seitsmeteistaastasest Cheutriini 1950. aastal flaierid klaveriklassi, õpingud jätkusid aga kompositsiooni alal. Heliloojana olin ma suurepärase vene vanema põlvkonna muusiku Šafooriumi klassis. Peab ütlema, et õpetajatega on mul vedanud. Kui ma elus mingisugust väikest edu olen saavutanud, siis esmajoones tänu oma õpetajatele. Käele lühipalade ja rakendusliku muusika on siin kaks keelpillikvartett d klaverikvintett ja kontsert, kaks sümfoonilise poeemi jutustus tõelisest inimesest ja 28 pandfyylor lastest veel esimene sümfoonia, isegi ballett, küürselg sällg, kuulakem sellest mustlastantsu. Siiski peab nõustuma autoriga valdav enamus tema õppeaastate loomingust on nüüd lootusetult aegunud. Tundub liialt traditsioonilisena, vaid üksikute lõikude osade järgi võib aimata seda Rudioosse triini, kelle muusika võib kuulajad kaasa kiskuda oma erilise hooga säästouškaliku ulakusega, kontrastide, tämplittemaatilatsioonide kukerpallidega. Midagi sellest on juba diplomitöös esimeses klaverikontserdis, eriti selle finaalis, mis rangelt akadeemilise maitsega muusikuid omal ajal tõsiselt šokeeris. Nimelt kasvatas Tšetriinsin džässi uska viise. Finaalivormiks on rondo teema, mis siin refräänina kordub, on kaasaegne, Sibergiastuskaviis, kõlab balalaika. Ka teised finaali viisid kuuluvad samasse vene rahvalaulu žanri. Osa lõpulaga ühineb charstuška viisiga laialt laulev teema kontserdi esimesest osast. 1955. aastal esitasime oma klaverikontserti Varssavis noortefestivalil dirigeeris prostestranski. See oli muidugi ka unustamatu sündmus mu elus. Muide, Shevaliin oli alul väga sallimatu nende suuskade vastu ja nõudis, et mulle pandaks hindeks kolm. Tõsises muusikas ei saa olla kohta sellisele hulikaalsusele, ütles ta. Seal tänavu žargoon. Kuid mul on alati olnud huvi jastuska vastu. Vene lüüriline rahva laulan küllaltki põhjalikult ära kasutatud tuska, on säilitanud suurema värskuse ja on uudne ning pakub palju võimalusi oma nurgelisuse. Nii asümmeetrilisuse, Kuiga sümmeetrilisusega. Praegu huvitavad mind aga esmajoones vene rahvalaulude teised kihistused. Väga vanad viisid vana noodikirja aegadest samuti jätkud. Võib-olla, et see huvi rahvamuusika vastu on tingitud sellest, et minu soontes isa poolt voolab maamehe veri. Ma armastan külaelu, armastan jahti ja kalapüüki. Viimane on mu eriliseks nõrkuseks. Kalama püüan igal aastaajal kõikvõimalike vahenditega. Ja mulle meeldivad küla hääled üldse. Ma pean tunnistama, et minule avaldavad eriti tugevat otsest mõju kolm muusikaliiki head jazz, vene rahvalaul, järsk Reabini muusika. Maale olen maarahvaviise kuulnud deformeerunuina kaugusest üle põllu läbi metsa. Neile lisandub metsakohilehtede sahin, mitmesugused muud kõrval hääled, kas või sammud kurgede Pluutamisetkonnade krooksun. Kui ma kõike seda kuulen, siis see mõjub mulle nii tugevalt, et ma unustan, et olen muusik. Kõik see võib ju kajastuda ka muusikas, mitte tingimata teadlikult. Olen ma püüdnud seda kajastada. Mitte seal, seal oli mul sihiks luua omapärast orkestrit, Tokaatat, millele Chast uskad, süsticsipensiini põletusainet seal loodud variatsioonidena ja nii et teemad esinevad juba variatsioonidena. Ma eeldasin, et kuulajad tunnevad metsast uskasid ainult ühte. Ma kasutasin autentselt selle, ma sain luuletaja Victor Võkovilt, kes on ka suurepärane balalaikamängija.