Tere tulemast stuudiosse, Imbi Paju, meie jutuajamise teema täna on sinu dokumentaalfilm, mille pealkiri on tõrjutud mälestused. See on sinu esimene film, sarid selles stsenarist ja režissöör Kasoni. Alustame, räägime faktidest. Paljud inimesed seda filmi ei ole veel näinud. See räägib sinu emast Ainost ja tema kaksikõest Vaikest. Kas sellel oli mingisugune tõukejõud, miks see film sündis? Jaa, absoluutselt, kui Eesti iseseisvus, ma läksin Helsingi ülikooli õppima ja Helsingis olles nii-öelda mul oli see naiivne ettekujutus, et kõik meie naabrid teavad, mis juhtus teise maailmasõja ajal stalinismi ajal nõukogude okupatsiooni ajal Eestiga ja kui ma seal õppima hakkasin hiljem oli juba ajakirjanik, siis mind vapustas see, kui tugevalt on ka põhjanaabrite juures elab Nõukogude narratiiv. Kõik see, mis juhtus teise maailmasõja ajal, see oli nagu eestlaste enda süü või sellest ei teatud üldse. Tähendab Moskva oli suutnud nii tugeva propaganda luua, et, et õieti oli nii, et mis ilmnes hiljuti ilmunud uurimusest millelegi turu Uscali see oli vist Turu ülikoolist selle raamatu nimi, uurimuse nimi oli ära kirjuta ennast välja Venemaalt ja seal raamatus toodi ära, et oli kolm teemat, millest ei tohtinud üldse soome korrespondendid kirjutada, oli talvesõda juutide väljarändamine Nõukogude Liidust ja Balti riigid ja kui nendest kirjutatud, siis range KGB kontrolli all ja praktiliselt välja nägi. Sellest on nüüd Soome korrespondendid julgemad ja ausamad ise ka kirjutanud. See oli nii, et kui nad läksid Moskvasse, siis alustasin seal oma tööd, siis muidugi KGB mees võttis neid vastu. Nad muidugi algul ei saanud aru, et see on KGB mees, sest see oli väga haritud ja intelligentne ja avaldas mõju. Ja siis oli nii, et, et neile tehti kohe selgeks need piirid, millest võib kirjutada ja millest ei või kirjutada ja kui nad näiteks ületasid, tegid midagi omapead. Siis oli nii, et kõigepealt kutsuti neid uuesti välja tuli hoiatus. Ja kõige viimane oli see, et tuli ähvardusi ja öeldi, et teil on perekond. Et nad võivad kaduda ja see on olnud hästi jõhker mäng, aga siis teine asi muidugi. Kuna paljud hakkasid kalduma külma sõja ajal olid hiline nähtus nagu soometumine, siis lihtsalt ajakirjanikud, Soometusid, paljud võtsid vastu näiteks KGB raha, nad elasid lausa nende kulul Moskva korterites, nii et et seal on ka nagu hästi palju nagu nii pimedat poolt, mida, mida nad ei ole veel rääkinud ja noh, need ajakirjanikud hakkavad kohe-kohe ju juba on pensionil. Nüüd vaikselt hakkame neid uurimusi tulema, et turuuscali on intervjueerinud, palju neid kirja saadi, mõned on julgenud ennast avada. Nii et, et see on mitte midagi imestada, et oli vaikus Eesti ajaloo suhtes ja mulle rääkis hiljuti Helsingi ülikooli üks õppejõud rootsikeelsest kateedrist. Ta on praegu 53 aastane, kui ta oli laps, käis koolis, õpetaja rääkis natukene ka geograafia tunnis Balti riikidest rääkis pinnapealsed ja ütles, et tegelikult nüüd on aeg selline, et meie ei tohi nendest riikidest rääkida. Et see on niisugune tabuteema. Ja see on väga humoorikas õppejõud, ta ütles, et ja siis neil oli paralleelselt perekonnaõpetus, kus räägiti seksist ja seksuaalsusest ja siis õpetaja ütles, et Nendes teemades ei sobi nagu kõvasti rääkida. See oli veel selline aeg Soomes ja siis õppejõud ütles, et oli kaks tabuteemat, Balti riigid ja seksuaalsus, seda neile koolis õpetati ja tõesti, me naersime, et väga humoorikas rinnastus. Nii et, et kui ma läksin sinna, no see mind jahmatas, sest et tegelikult me ju mäletame kõik, kui Eesti hakkas iseseisvuma ja see laulev revolutsioon ja pidised, tunded meil olid seoses selle iseseisvusprotsessi kõik need rituaalid, mida me siin lauldes läbi käisime, et mul oli niisugune ettekujutus, et tõesti tõesti kõik Soomes teavad, mis juhtus. Et tänaseks ma võin öelda, et, et rahvas tõesti teab, et, et inimesed ikkagi lugude kaudu ja enne sõda oli soomlaste vahel palju kontakte, et, et ütleme, rohujuure tasandil teataks üsna palju, aga mis puudutab nagu ajakirjandust ja intelligentne seltskonda, seal on, on hästi palju niisugust ajupesu toimunud. Tähendab, see Eesti ajalugu lihtsalt kõndis mulle vastu ja oli kaks võimalust, kas ma istun ka nendes seltskondades, ma hakkasin ka seal Soomes kirjutama, kas ma istun ka ja räägin sedasama, räägin oma riiki taga, räägin ja eestlased olid fašistid ja räägin seda, kasutan selle Nõukogude narr Divi väljendeid või teine asi ka selliseid asju juhtus. Soomes on mitmed eestlased, kes läksid selle seltskonnaga kaasa, siis nad said sealt heakskiidu, aga mul ei olnud nagu niisugust odavat heakskiitu vaja. Ja siiski saama vaba maa ja ka teistsuguseid sõpru ja tuttavaid ajakirjanike hulgas, kes ütlesid, et tegelikult see Eesti lugu huvitab kõiki väga, aga ei ole olnud kedagi, kes räägiks. Kas niisugune asja külg niisugune asja tahk? Teise maailmasõja ajal akadeemiline Karjala selts, mis oli tegelikult tugev ja võimas organisatsioon, ta oli hoopis midagi muud kui mingi tavaline akadeemiline selts et selle ridades, mis oli suhteliselt radikaalne selle ridades, küpses mõte koos sakslastega Baltikum tühjaks teha ja eestlased viia Karjala metsadesse. Ja ma arvan, et Soomes on ka hästi palju niisugusi lahti, rääkimata asju, et, et sellest samast faktist, millest räägid, saab ju lugeda Erika viirsalu mälestusteraamatus. Eerika viirsalu oli enne sõda üks esimesi naisdiktoreid ja siis propagandaosakonnas ta töötas. Tähendab, et see tema ülesanne oli nagu mööda Eestit sõita ja tutvustada eesti rahvale eesti kultuuri, viia see kultuur nagu rohujuure tasandil kirjandus ja nii edasi. Aga ta abiellus soomlasega ta enne sõda oma ülikoolikaaslasega ja, ja siis rajal ta siis jäigi Soome ja siis ta kirjeldab sellist olukorda, kuidas ta läheb sinna akadeemilise Karjala seltsi koosolekule ja, ja ta on täiesti jahmunud. Seinal on suur kaart ja kaardi ees seisab mees, kes siis kepiga seal niimoodi näitab, et kui me sakslastega võidame teise maailmasõja, et siis eestlased küüditanud ära Karjala metsadesse ja siis valitseme kogu seda, seda maad. Aga meil on ka kombeks nagu autoritaarsuse, nagu alistuda. Aga seal olid ikka veel väga ilus kommentaar. Ärge muretsege, meie väiksemad, nooremad vennad küll meeldid kaitsemisel Karjala. Jah, jah, jah, jah, täpselt nii, et tähendab, need, need asjad on, mis toimus Soomes ka nagu sakslased Real ja pärast sõda koos venelastega me räägime küll nagu Kekkoneni instrid, seal ju väga tore, avati laevaliin ja ta tuli Eestisse. Aga tegelikult selle soometumise protsessiga ikkagi hakkas kaasas käima ka see, et baltlastest ei tohtinud rääkida üks väliseestlastega, Soome teadlased ei tohtinud enam koos teha, et siin on nagu palju-palju selliseid hästi dramaatilisi asju. Aga tänaseks ma võin öelda, et, et kui mu tegelikult film valmis Soome esilinastus oli esimene november ja nüüd ma lihtsalt nüüd ta on festivalidel ja ja tähendab tegelikult on nii, et peaaegu iga nädal siiamaani mingi Soome ajaleht või ajakiri või televisioon kutsutakse kogu aeg rääkima, mis eestlastega juhtus ja samal ajal ma märkan, et nad nagu kuidagimoodi otsivad seda oma identiteedi, sest mu film on tegelikult psühholoogiline. Et hiljuti ma olin selle filmiga New Yorgis ja diplomaatidele ja ÜRO inimõigus inimestele ja seal oli Soome peakonsul, kes on Soome endise peaministri ja praegu parlamendi spiikri. Paavo Lipponen, vend ja tema pärast filmi ütles, et see emotsionaalne jõud, mis sealt tuleb ja see, see rääkimise raskus, et see on tegelikult meie soomlaste lugu ka, et me võime väga-väga lihtsalt sellega samastuda ja tavaline tagasiside ongi olnud, et me võime samastuda ka meil on olnud raske rääkida välispoliitilise suuna tõttu. Paljud inimesed ei ole seda filmi veel näinud. Lühidalt selle tegelane on sinu ema ja tema õde. Sa tegid seda filmi mitu aastat. Niisugune tehniline ja materiaalne ja rahaline tugi tuli pigem Soomest kui Eestist. Kas Sa võid öelda? EDC küpses sinus läbi niisuguste valude ja pinget. Ja täpselt nagu ma ütlesin enne, et Eesti ajalugu kõndis Soomes mulle vastu kui Eesti iseseisvus, ma arvasin nii et nüüd me oleme kõik õnnelikud, me oleme iseseisvad, me ei pea selle minevikuga tegelema ja me peame vaatame ainult tulevikku. Ja see oli täiesti üllatav, et ma ise hakkasin uurima, sest sest ma olin mitmed küsimuste ees ja see filmi rahastamine, et kõigepealt tõesti ma läksin Soome üles raadiosse TV2 dokumentaalfilmi projekti juhataja Iigaawehka lahti juurde, kes on rahvusvaheliselt tuntud ja hinnatud inimene. Ja ma olin kirjutanud valgele paberile oma nägemuse sellest filmist ja ta ütles kohe, et see on huvitav, et, et hakka tootjaid otsivad üles radio, tuleb sellega kaasa ja ja leidub ka rahastust. Ma leidsin küll need tootjad, aga siis ükskord mingil hetkel ma pidin ka ükskord vahetama, sellepärast et seal tuli ka vastu see see usked või niisugust nõukogude liidus ei juhtunud, millest ma tahtsin rääkida. Tähendab, et sa oled tendenslik parem kui me seda filmi. Ja, ja, ja, ja, ja siis oli nii, et ma tõesti võtsin riske, Nad ütlesid nii, et selle teeb Soome režissöör ainult üks tegelane seal sees, kui mul juba käsikiri kõik valmis ja ma ütlesin, ei tule kõne allagi ja ütlesin selle lepingu üles ja ma olen väga tänulik Eegaawehka lahtile, sest sest tegelikult praktiliselt ma olin esmategija, kuigi ma ja öelda, et ma ma olin ju hästi-hästi palju televisioonile juba kokku puutunud ja kunagi oli TV1, ma olen teinud igasuguseid, näiteks vene vanausulistest ja Sangaste loss ja krahv Berg ja ja mida ma kõik olen teinud, et, et sellist rahvusvahelist sügavat dokumentaalfilmi. Et võib-olla selles mõttes see oli esimene, aga, aga üldiselt noh, päris esimene Ta ei olnud kaameraga kokku puutunud kogu aeg absoluutselt, et. Siis sinu ema Aino, millest algas tema lugu, millal tekkisid tema jaoks probleemid? Ma lähen läbi oma perekonna loo üldise Eesti ajaloo juurde ja jälle ma tahan öelda, et, et ma pean nüüd olema väga tänulik ikka vehka lahti, kui me analüüsisime seda stsenaariumi, ta ütles, et sa pead ise selles filmis sees olema, see isiklikus on tähtis, et siin on tegelikult Eesti ja Soome ühiskonna vahel on konflikt, et kui Soome dokumentaalfilmi tippasjatundja ütleb, et läbi isikliku üldisele, siis näiteks Eestis on mõnikord öelnud see on isiklik emotsionaalne, kommentaal film, et see ei oleks nagu päris professionaalne, sest me oleme siiani harjunud oma isikliku elu varjama ja tegelikult minus endas toimus täpselt samasugune protsess, hakkasin talle vastu ja ma ütlesin, et ma ise ei taha seal olla ja, ja oma pere lugu Khani eriti avada. Aga tänaseks olen ääretult tänulik, sellepärast et tänu sellele ma olen ise kasvanud. Ma olen võtnud vastutuse, ma annan oma loo, mis julgustab ka tegelikult teisi eestlasi avanema. Ma arvan, nii et see, mis puudutab mu ema lugu, et mis mind nagu vapustas, et ega ma siis on tema intervjuu, ma olengi intervjuud Eestis üle 100 inimese. Ja mu filmis on näiteks paljud teised naised ju täiendavad seda lugu, siis on ka tegija poolelt Arnold Meri näiteks see, mis mind nagu huvitas, oli see, et, et mu ema, ta kaksikud on sündinud 1930 ja Eesti kõik see okupatsioon baasis loomine algas 39, et kuidas algasse naiseks kujunemine ja mind nagu vapustas see, et näiteks terrori tingimustes ja lõpuks nad ju viidi laagrisse Venemaa koonduslaagrisse, aga 41 Nad elasid Tartumaal Peipsi lähedal ja kui venelased põgenesid, sakslased tulid siis kõigepealt venelased röövisid nende küla paljaks, kas tädi ema rääkisid, et isegi nagu rohuliblesid ei olnud, et nad tulid nende hobustega ja marssisin nii, et kõik maoli ära tallatud, kõik võeti ja, ja siis nad vahepeal käisid seal mingeid oma riideid toomas, nadolid keskuses, seal kuskil keldris peidus, et see vene sõdurid olid niivõrd naljas, et nad tädi oli näinud, kuidas nad lihtsalt kuiva jahu sõid, kõik loomad tapeti. No kõik, kõik tehti paljaks ja siis, et venelasi kätte saada, sakslased tulid ja hakkasid pommitama, aga kui see perekond ja külarahvas põgenes, need sakslased pommitasid, põgenevad külarahvast ka mingil põhjusel. Ja lõpuks nad ei saanud lihtsalt neid venelasi kätte, sest venelased lasid üle Peipsi ära põgeneda. Et nad panid terve küla põlema, nii et mu ema küla jäi nagu Armee vahele sakslaste venelaste ja siin toimus esimene katastroof, et laps peab sügisel kooli minema, sul on kodu ära võetud, sul on riidu ära põlenud kahe okupatsiooni vahel isaline surnud ehitas õue väikse maja, aga siis oli ju varsti tuli jälle vene okupatsioon tagasi ja see, mis mind on vapustanud, et noh, et siis hakati inimesi karistama Nõukogude Liidu massilise reetmise eest ja mis on mind veel vapustanud ka see, et Nõukogude Liidu kriminaalkoodeks, millest on, on nüüd ilmunud ka maailmas üsna palju uurimusi, kui tendentslik Ta oli, ta oli näiline, nagu nõukogude süsteemis oleks mingisugune õigus ja see tegi võimalikuks inimesi hakata süüdistama, esitama süüdistusi panditismis, terrorismis, riigivara röövimises, see tähendas see, et taluomanikud ei suutnud maksta oma makse. Me harva teavet, näiteks 49.-ks aastaks oli juba 3000, kui ma ei eksi, talu omaniku põhiliselt olid naised, sest mehed olid sõjas või metsas kuskil oli juba maksu võlgnikena vangi pandud, et tähendab, see terror oli tohutu ja siis sellest erraris. Mu ema 44 oli 14 aastane ja kuna olid maakoht metsaküla, siis hakkad ja metsavendi otsima. Ja see on igal pool maailmas, et, et naised jäävad nagu sinna kõige kaitsetumas olukorda. Sest naiste kaudu püütakse saada kätte neid vastupanu liikujaid ja siin ei anta mitte mingisugust armu ja ma arvan nii, et tavaliselt kõik asjad, mis on seotud vägivallaga, on tabuteemad ja kui ma hakkasin filmi tegema, hakkasin tabusid murdma esimest korda. Mu ema rääkis sellest, et kuidas nende maja oli kogu aeg ümber piirata, kuidas NKVD mehed käisid läbi otsimas. See terror oli tohutu, kuidas öösel nende ema viidi ülekuulamisele? See ei ole ainult mu ema lugu, ma olen väga paljude asjatundjatega, kogu aeg konsulteerisin ajaloolaste ka eluloouurijatega. Kaitsepolitsei on ka väga põhjalikku uurimustööd teinud inimesi intervjueerimas käinud. Nii et, et kõigi nendega ma konsulteerisin, kui seda filmi tegin. Selles tingimuses ma jälgisin seda kasvamist siis, kui ta oli 14, siis hakkasid kõik kuulamised ja läbiotsimised ja kui ta seal 18, siis nad arreteeriti ja mingi seletus või põhjendus oli ka ja no seletuse põhjendus oli koostöö metsavendadega metsavendade abistamine. Aga ma tahan öelda, et kui lugeda näiteks neide, toimikuid, mis mind nagu vapustanud, mida, mida me võib-olla ei mõtle iga päev Sid oma elus, et näiteks aastal 1936. Ma loodan, ma eksi aastaarvuga, tuli Venemaal jõusse Venemaa peaprokuröri Võšinski doktriini, see tähendas seda, et süüdistatav pidi ise tõendama, et ta ei ole süüdi ja see toimus kõik läbi piinamise. Teinekord oli kas psühholoogiline piinamine, hirmutamine väga rafineeritult näiteks üks kuuma ema kinni ja tal hammas oli hakanud valutama ja siis ta oli Tartu KGB keldris kinni, ta oli öelnud, et tal hammas valutab ja ta viidi hambaarsti juurde, aga noh, kogu aeg muidugi oli, ülekuulamine käis ka siis hambaarst võttis suured tangid, nii-öelda hambaarsti hakkas hammast välja tirima, siis emase äkki aru, et see ei ole üldse hambaarst, sest kasutati ka näiteks Eesti vanglatest vabastatud kriminaalvange inimeste ülekuulamise juures eestlasi. Ja, ja see oligi mingi kriminaalvang, kes tiris ja tiris kida selle hamba välja, siin oli juba ühe noore tüdruku peaaegu lapse esimene šokk või siis näiteks tädi on rääkinud, kuidas teises toas, kui teda üle kuulati, oli kasta naise kisa, appikarjeid, et teises toas piinati, et sa pead üles tunnistama, et ma arvan, et see, et need asjad toimusid keldrites, pimedas maa all, see räägib selle süsteemi, mustast südametunnistusest, seda musta südametunnistust ma olen püüdnud uurida ja mis mind veel on vapustanud, mis muidugi filmis võib-olla otseselt välja ei tule, sest on ju ainult mul on tund aega aega, need on niisugused rahvuse standardid. No näiteks Boris kummikäskkirjaga tuli välja, et näiteks levitada laimukampaania neide arreteeritud inimeste kohta metsavendade perekondade kohta. Et kuidas, nagu laim ja õigusetus käisid käsikäes ja näiline ja tõeline segati ära, et, et need on niisugused asjad on mind huvitanud ja nagu ma ütlen, et mul on 40 tundi materjali, viljon ainult tund pikk, aga õnne. Kas see, mis on nagu filmi eelis, on see, et et sa saad nagu jäädvustada seda rääkimise raskust, saad jäädvustada ilmeid, sa saad jäädvustada seda valu. Detsembris oli see film ka esitelevisioonis ja see sai 100000 vaatajat, mis on, nagu ma olen kuulnud eestipoolset produtsendile, et et see on nagu väga palju, see on praktiliselt 10 protsenti eestikeelsest elanikkonnast. Kogu filmi jooksul on tunda, et nendel õdedel on raske rääkida, üks on natukene tagasihoidlikum, teine natukene avatum ja nad lõpetavad ka oma juttu, et rohkem ma rääkida ei taha. Ühesõnaga, nad käisid ära laagrites, nad käisid ära asumisel, jah. Asumisena ei käinud siis pärast Stalini surma nad lihtsalt said amnestiat. Kuna süüdistus oli koostöös metsavendadega, oli esitatud siis, kui nad olid lapsed. Aga. Pärast nad tulid siia tagasi, kuidas läks siis, kas nad tundsid pidevalt niisugust survet, psühholoogilist survet, piiranguid? Ja jälle on see, et ma lähen tõesti, olen võtnud riski, et ma lähen oma perekonna loo kaudu üldisele, sest ja sellest on ka filmi filmi lõpus, kui ma küsin, et kas keegi küsis, kuidas ta seal laagris oli, esimene ütlevad, et ei et nagu vaikus oli ümberringi inimesed ei rääkinud üksteisega ja inimesed olid paljaks röövitud ju suurte maksudega inimestel omand ära võetud, kodu ei olnud, kodu ei olnud enam ja ka üleüldse inimesed olid hirmu all, inimesed olid šoki läbi elanud ja see mula väga meeldinud, nagu et kui ma seda materjali ema intervjuusid läbi käisin, siis ma vaatasin, et millised asjad sinna kõige paremini sobiks. Mind vapustas see nagu see mõistmine, et tegelikult mu ema võiks ka väga kibestunud olla ja öelda, näed, need inimesed ei olnudki huvitatud, mis kaasmaalastega juhtus, kuskil seal Venemaal. Aga mu emal jätkub veel mõistmist, ütleb, aga inimesed olid paljaks röövitud ja nad olid ära hirmutatud. Et nad ei jaksanudki enam. Nad ei jaksanudki küsida, siis neil oli endaga tegemist ja muidugi ka see, et inimesed ei julgenudki küsida, sest elati kogu aeg uute karistamise hirmus. Ma olen vähemalt sadat inimest intervjuu reisinud ja lugenud elulugusid ja, ja see ei ole ainult kahe õe lugu, meil on ju praegu ka raske rääkida, meil on praegu ka usaldamatus ühiskonnas ja sellel on oma juured. Usaldamatus on kas või see, et me oleme jaotatud õiged ja valed, meie ja teised seal on stalinismiaja tähendab nagu ajaloolane haigi Rahi. Tamm ütleb selles filmis, et nõukogude süsteemist oli hismi eesmärk oli inimesed omavahel tülli ja stigmatiseerida ehk tembeldada panna inimestele logo peale näiteks nagu minu ema või epandid või terrorist või küüditatu või või noh, mis tahes ja siis laimudega üle valada. Psühholoog Heino noor räägib selles filmis räägib pantvangisündroomist, kuidas pantvangiks võetud inimene hakkabki pikkamööda samastuma röövliga. Filmis on öeldud, siin me lõpetame, rohkem ei räägi. Mis oli see punkt, kus jutt jäi pooleli? Praegu sa võid seda rääkida. Üldiselt mul on see materjal olemas, me oleme ikkagi kõik põhimõtteliselt ära rääkinud, et võib-olla noh, filmi kokku Monteerides võib-olla see viimane sõnum, mis on need istumisel perekonna keskel ja loeme neid teiste elulugusid ja räägime nendest asjadest, et et kõige tähtsam on rääkimine ja ka perekonna sees, et näiteks seal lõpus ma ütlen ju tegelikult, et isa ei ole teadnud ema lugu ja isa lugu rääkimata, et loomulikult ma olen teadnud ema lugu ja ema ja isa on teada see lugu, aga nad ei ole rääkinud nagu eestlane on, et ta ei ole nagu emotsionaalseid ennast avanud, võib olla lahti rääkimata lapse sõja hirmud, kõik niisugune jagamine, et selles mõttes on nelja aasta jooksul meie peres küll toimunud ka selline teraapiline protsess, et me olime lugenud ja arutanud ja minu ema, isa mulle tundub, et nagu palju lähedasemad kui varem, et see on ka terve Eesti ühiskonna nagu niisugune asi mingil hetkel mulle tundus, et ma olen ise ka nagu hästi avatud inimene, et et inimestel oli nii suur vajadus rääkida kõige valusamatest asjadest, mida nad ei olnud kunagi ka oma lähedastele rääkinud, et tegelikult ma nagu jälgin oma pere loo kaudu seda kogu Eesti ühiskonna lugu ja kas sul mõnel hetkel on tundunud, et ma tahaksin veel filmima oma ema ja tädi? Ei, tähendab ei ole teda, mulle tundub, et me oleme selle asja selgeks rääkinud, ma olen ühe teosega hakkama saanud, aga siis. Püüdnud ka vastaspoolt jäädvustada, sa oled otsinud üles NKVD mehi, neid, kes teostasid neid operatsioone ja nüüd repressioone ja ainult üks mees nendest ekraanil, milles on põhjust, teised keeldusid. Ja ma olen käinud ju paljudel nendel varematel aastatel hetkel või paar aastat tagasi, kui olid need kohtuprotsessid NKVD meeste üle. Tavaline kohtuprotsess nägi välja nii, et Vene saatkond istub saalis. Nad kaitsevad seda, kes on inimsusevastast kuritegu toime pannud, kas ta on eestlane või venelane, ükskõik kes kuulus sinna NKVD-d hulka ja seis on Moskvas advokaat, neil alati kaitsja. Ja tavaliselt on nii, et advokaat keelab rääkida nendel kohtualustel. Nii palju kui ma otsisin neid ja mu produtsent samamoodi, Eesti produtsent kõik keeldusid rääkimast ja siis lõpuks helistas, mõtlesin, et võiks proovida, et Arnold Merile, et võib olla. Ta on nõus ja siis Arnold Meri ütles, et ta tahab nagu kõigepealt mind näha ja vaatab, et kuidas meil nagu keemia toimib, et et võib-olla ta annab intervjuu ja võib-olla ei, nii et me sõitsime sinna kohale, rühm oli aia taga, ma läksin sisse. Ja muidugi noh, keemia, meil toimis. Ma tulen just Tartus kirjandusmuuseumis oli seminar, elulugu ja trauma ja siis näidati ka film ja inimesed küsisid ja olid andnud vihased, et näed, et, et ta nagu õigustab seal küüditamist ja nii edasi, siis mina omalt poolt ütlen, et ja ütlesin seal seminaril ka, et et ma annan au, et ta tuli sinna saatesse. Muidugi ta harjunud ühtemoodi kogu aeg rääkima, sest Stahli politruk ta oli ka süsteemimängukann. Aga ma annan au selles mõttes, et kui tuleb üks võib-olla, kes on veel elus, võib-olla keegi julgeb veel rääkida, et see, kes julgeb rääkida, ega Arnold Meril me, see suhtlemine läks niivõrd intensiivseks, et ega ta ei ole filmis päris tüüpiline Arnold Meri see rääkimisraskus näha, Žushitud avada ja, ja kui kõik hästi läheb, ta on nõusoleku andnud ka, nii et et ma loodan sellel kevadel, et kui see meie suuline kokkulepe veel jätkub, siis ma tahaks teha temast täieliku filmi juurde ka või on sul materjal? Mul on osa materjali, aga ma lihtsalt tahan juurde, intervjueeris, ma olen nüüd palju targem, ma oskan seda aega palju paremini näha, et see filmitegemisega nii ja praegu ma kirjutan raamatus ka, mida rohkem sa materjaliga töötajad, et see on nagu üks vesipilt, sa hakkad seda niimoodi. Ma ei tea, kas tänapäeval on vesipilte enam. Et seal ei ole näinud. Et sa nagu hakkad seda seal niimoodi hõõruma ja sealt kogu aeg pilt selgineb, et, et tegelikult, mida rohkem sa teed, seda rohkem sa näed. Nii et kui nüüd Arnold Meril on muidugi tervist, siis ma loodan sellel kevadel, mais või juunis intervjuud ära teha nende asjadega, nii et alati peab katsuma mõista asju ei pea andestama. Aga kui sa mõistad, püüad mõista ja kui keegi tegijatest oleks nii julge, see, mis Eesti ühiskonnas praegu on, et kõik need tegijad on kohtu ees või on olnud, nad kõik eitavad seda, kui üks nendest ütleks. Mul on nii kahju, ma palun vabandust. Seal oleks tohutu jõud. Tartus läks hästi kirjandusmuuseumis, nagu ma aru saan, aga sa käisid oma filme ka kõigepealt New Yorgis ÜRO-s, räägid tähelepanekuid, sa vaatasid seda rahvas kindlasti väga tähelepanelikult seal, mis olid puhtsubjektiivsed, muljed. Ma läksin sinna New Yorki, see oli esises päevaga seotud. New Yorgi Eesti peakonsulaat, korraldas selle ja selle linastuse, sinna olid kutsutud ÜRO inimõiguste inimesed, kõik diplomaadid, suursaadikud, New Yorgi kultuuriinimesi ja siis osa pagulasi, aga pagulastega meil oli järgmine päev eraldi õhtu ja niisugune jutuajamine pikalt poole ööni ja ma võin öelda, et ma tõesti närveerisin, seal oli ka juudiorganisatsioonide inimesi, sest ma ju ei teadnud, et ma lähen nüüd sellise looga, kuidas see vastu võetakse. Ja tegelikult oli ka konsul Signe Matteus ütles mulle, et Taani konsulaadi talt küsinud, et kas seal mingi propagandafilm, et tal on nii raske nädal olnud, sest sest oli konflikt taanil moslemitega, niiet laeval toimuv filmi linastus seal. Moslemid käisid Taani konsulaadi ees palvetama, siis oli olnud talle väga raske protsess. Ja nüüd, kui film lõppes ära manarveerisin tõesti kohutavalt siis oli tagasiside oli niisugune. See oli väga inimlik. Seesama Taani konsul näiteks tuli esimesena oli meesterahvas, tulija nagu kallistas mind, ta ütles, et ta nagu esimest korda saab aru, mis eestlastega juhtus ja tema. Ja siis oli üks juudiprofessor, ühe juudiorganisatsiooni esindaja. Ta ütles, et ta võib täielikult samastuda selle valutundega, mida ta mu ema näost välja loeb, sest Tal on mingid holokausti kogemused, kõik tulid midagi ütlema, tähendab kõik samastasid. Peakonsul Peeter rezinski ütles mulle nii, et nagu, et nagu midagi niisugust ei ole varem kunagi toimuv tähendab neil ole kaalud materjali, mille abil Eesti ajalugu tutvustada, sest keegi ei jaksa lugeda suuri pakse uurimusi. Aga see, et viia nende suurte paksude uurimuste juurde nii palju, kui meil just üks äsja sai valmis inglise keele, selleks on vaja. Ja ma arvan, et see film pani inimesed mõtlema ja ma olen väga paljude inimestega kirjavahetuses. Nüüd ma sain hiljuti kutse, Margaret meed filmifestivalile ja ka mingi teine organisatsioon, mingi vähemuste organisatsioon. Ka sealt tuli kiri, et nad plaanivad mingit festival, et kas nad saaks seda filmi näha. Nii et et tagasiside ja, ja need ÜRO inimesed tähendab, tegelikult oli nii, et kõik tulid, ütlesid, et nüüd me mõistame, mis eestlastega on juhtunud. Kas oli ka vääritimõistmist, kas oli ka negatiivseid hinnanguid reageerinud? Ei, absoluutselt mitte, ja see tagasiside ja, ja emailid, mida konsulaati on saadetud, nüüd on olnud kõik väga positiivsed ja näiteks see, mis on mulle öeldud ja mis nagu välisministeeriumi kaudu on sõnu tulnud, et et see filmi tugevus on selles, et see ole propagandafilm, et see nagu kaardistab valu, inimesse, terrorit, kogenud rahvuse valu ja sellega on tegelikult väga lihtne samastuda, sest seda teise maailmasõjajärgset valu on ju tegelikult Euroopa täis ja seda neid lahti, rääkimata asja, sest ega kõik asjad ei ole räägitud, näiteks nüüd ma olen paljude juutidega rääkinud Euroopast ja Ameerikast ka, et see, et juudiorganisatsioonid on tegelenud, see ei tähenda seda, et perekondades need valusad asjad lahti räägitud. Et, et siin on ka veel mitmeid asju. Järgnes filmi linastus Brüsselis, see oli siis Euroopa liidul liinist kuidagi. Kõik on tegelikult juhuse asi, see, et ma sattusin Yorki, oli see, et lihtsalt konsul Signe Matteus otsis midagi huvitavat, et noh google Eesti filmi midagi festivalile viia ja need, mis talle välja pakuti, need ei sobinud ja siis ta luges sirbist. Jürgen Rooste artiklid, Eesti esimene holokaust, film ja siis ta oli helistanud välisministeeriumist, tahab seda filmi ja siis välisministeerium nagu avastasime, korraldasid eraldi linastuse ja nüüd tänaseks nad on tellinud mingit 10 teeveedeed ja nad on tahtnud saatkonda edasi saata. Aga mis juhtus detsembris, kui film oli televiisoris, nägi seda Toomas Hendrik Ilves ja ta võttis minuga ühendust ja ta ütles niimoodi, et tead, Imbi, et see vill val, see, mille kaudu võiks Eesti lugu avada Euroopa Parlamendis ja ta hakkas kohe korraldama, otsis sobivat päeva, millega seoses korraldada seda, seda filmi linastust ja siis tuli naistepäev. Siis oli ju väga hea võimalus see, mis mind tegelikult Euroopa Parlamendis vapustas, kui vähe teatakse tõesti, Eesti lugu kumas rääkisin ka siis ma ütlesin, et me räägime majandusest, aga me ei tunne üksteise lugusid, kuidas me oleme siis inimestena Euroopa liidus empaatilised ja mõistvad, sest Euroopa Liit on ju loodud eelkõige, aga selleks see sai alguse sellest, et ei korduks enam niisugust sõjakatastroofid, nagu oli teine maailmasõda ja ma ütlesin ja nüüd meil on raske rääkida oma lugu, sest keegi ei taha uskuda, sest siin on moskva kaovad töö teinud. Nii et Toomas Hendrik Ilves korraldas selle linastusest, ta ise kuulub ju sotside parteisse, aga see oli siis saadeti mingi 800 kutset laiali, 200 inimest oli seal ja see saal oli täis ja ma siiani ja kõiki neid inimesi, aga küsimusi tuli hästi palju. Üks inglise Mep, kes tegeleb ka balti riikidega hästi-hästi palju küsimusi esitas ja pärast ta tuli ütlema, ütles nii, et see on esimest korda, kui baltlased on suutnud oma ajaloo avamiseks tõeliselt midagi teha ja kõik see tagasiside, mis on nüüd tulnud aga samas ka muidugi, kuna Siim Kallase abikaasa rääkis ka oma küüditamise kogemust, oli kuuekuune laps David ja ta oli 10 aastat seal, siis see tõi veel lähemale selle kogemuse. See näitas, et see ei ole tõesti üksiklugu, vaid et siin on konkreetne näide veel jah. Ja nüüd on niimoodi, et, et komisjoni Euroopa komisjoni kaudu, kus nagu Siim Kallas on, sealtkaudu on ka palju küsimusi toonud, näiteks alarollis, kes on Euroopa komisjonis osakonna juhataja, Kanada eestlane ja Toomas Hendrik Ilvese, Siim Kallas ja Andres Tarand ja võib-olla mingid meie teised Mepid ka nad on korraldamas mingit, et ilmselt 14-l juunil, küüditamise aastapäeval mingit suuremat üritust, kus jälle filmi näidatakse ka siis ilmselt koos teiste baltlastega ja mina võin öelda, et nii New Yorgis kui Euroopa Parlamendis see tagasiside, mis tuli mul, mul tuli, selline uhke eestlase tunne, kuigi rääkisime ilusatest asjadest. Ja kui ma vaatasin meie ametnikke, kes neid asju korraldasid, kes olid nii väärikad, kes kandsid endas nagu eesti identiteeti, mul oli riigitunne. Selle ütlemisega on hea lõpetada, aitäh Imbi Paju, et sa tulid stuudiosse, et sa oled niisukese filmi teinud ja soovin sulle edu, sul on tulemas raamat ja on, paistab, et on tulemas veel ka filme. Maailmapildi saate toimetaja Martin Viirand.