Asso Stinata loomisaastal 1960. Neoklassitsistliku passovski Natoga algas pika sujuva modulatsiooni taoline murrang radianssedriini loomingus võib-olla salgas isegi varem viimastel õppeaastatel, kui neoklassitsistlikus joones triini teostes alles hakkasid ilmnema. Kuid passosti Natoga pääses neoklassitsism triini loomingus mõneks ajaks domineerima. Nii ajaliselt kui ka stiililt on Tassostinaatorile lähedased ka 12 prelüüdi ja fuuga, et mida see Triin ise peab oma kõige paremaks teoseks üldse. Mitte sellepärast, nagu oleksin ma seal püüdnud lahendada mingisuguseid probleeme vaid lihtsalt sellepärast, et need prelüüdi Diafuugad mul kuidagi iseenesest tervikuna hästi õnnestusid. Kuuekümnendatel aastatel anš triin oma loomingus võtetelt ja väljenduslaadilt samm-sammult lähenenud uudsetele suundadele. Viimaste aastate vältel on ta mõndagi omandanud isegi avandardismilt ja korduvalt kasutanud seeriatehnika. Sageli toovad taolised nihked kaasaga sisulise ümbersünni. Mõnikord on see sügav nagu päeva ilu taandumine öö ilu ees. Elurõõmu asemel asud Cruz, üksindusmeeleolude väljendus meeleheite või kord raevuka kortigedagi protestitundepursked. Seepärast on huvitav märkida, et tšetšeeni muusika on muutunud peamiselt oma välispinnalt nagu oleksin püüdnud vaid omandada moodsamaid käitumisnorme. Emotsioonide põhitonaalsus on aga säilinud, on jäänud eluhoog, ülemeelikus, liikumisjoovastus ja isegi romantilised tundepuhangud viimaste aastate huvitavamaks kammerteoseks Anžedrini loomingus. Kolmeosaline solfedžo. No ma tahtsin ammu kirjutada midagi, Saara Aleksandrov Natolohanova selle suure kultuuriga lauljatari. Doosi jaoks, pealegi andis ta ka ise mulle mõned tekstid ja avaldas soovi, et ma neid kasutaksin. Kuid ikka ei tulnud mul midagi välja. Kas kujunesid muusikalised kujundid Lutvadeks või jälle ei meeldinud tekst. Siis tuli mul hea mõte kirjutada see teos lihtsalt solfedžeerimisena. Nii et teksti asendaksid noodinimetused. Minu sooviks oli, et lauljad, tarneid, noote lauldes ja hääldades ikkagi mingisugust emotsiooni väljendaks. Oleks kord vihane, võib-olla isegi sõimaks kottidega siis nendega naeraks, seletaks lobiseks, rõõmustaks nukruktseks õrnutseks ja nii edasi. Truhanova teeb seda suurepäraselt, ta on selle teose fenomenaalselt omandanud ja esitab hiilgavalt. 60.-te aastate suurteostest Anžetriinil huvitavamateks teine sümfoonia ja eriti teine klaverikontsert. Viimane tuleb Eesti raadios esiettekandele 22. detsembril kell kuus. Täna tutvume lähemalt teise sümfoonia, kan. Nüüd on möödunud juba mitu aastat selle sümfoonia lõpetamisest. Ja nüüd ma mõistan isegi, et see on monstrum. Ma tahtsin haarata haaramatut. Hiljuti, kui mulle teatati, et seda sümfooniat kavatsetakse esitada välismaal, tegin ma selle suure kupüüri. Lõikasin kuus prelüüdi välja. Kas ei olnud see mitte pääl Sakk, kes ütles, et meistriks saamiseks on vaja omandada kärpini soskust aga tervelt kuuest preliidist võib ju ka teha uue teose üldse Ashetriini sümfooniast algselt 25 prelüüdi. Nii et ei mingisugust traditsioonilist sümfooniavormisonaat-allegro ka vaid tsükkel prelinide, mis mingipärast nimetatud sümfoonia jääks. Prelüüd ide omavahelised suhted, erilaadsed, kohati kõlab eelnev prelüüd edasi ja sellele asetub järgmine. Eelnev aga kõlab edasi isegi pärast selle lõppemist. Nii on see teises osas ja kolmandas ja viiendas. Mulle näib, et praegu omistatakse liiga suurt tähtsust vahenditele kuidas kostüüm on õmmeldud. On see 12-st helist või seitsmest on Aleiatuuriline või graafiline muusika. Ja vähim tähtsust omistatakse vormi kujundusele. Ometi on just kõik need vormid, mida me oleme tundma õppinud, lastemuusikakoolist alates kõige enam vananenud. Mitte selles ei ole probleem, kas seitse või 12 heli vaid selles, kas sonaadivorm või midagi uut. Nii jällegi oleme jõudnud Rooma. Ikka jõuab jutt täna vormi probleemini. Erinevad heliloojad lähenevad sellele probleemile erinevalt, kuid probleem jääb samaks. Ühed suhtuvad tõdecafooniasse skeptiliselt, sest ta ei võimaldavat luua suurvormi teoseid. Teised kinnitavad, et on vaja suurvorm tuletada uuene just seeriatehnikast. Kolmandad arvavad, et vormi ja helikeele vahel puudub seos ja uut vorme on võimalik luua ka oma alustelt vana helikeele pinnal. Ja tekib nõiaringvormid, mida eitatakse on välja kasvanud just nimelt näälsest helikeelest vormides tahetakse lahti saada, tonaalsusest mitte. Kuid raadiokuulaja võib nüüd muidugi küsida, miks küll heliloojad nii palju tegelevad vormi küsimusega ega räägi sisust. Olgu siis arusaamatuste vältimiseks öeldud, et vähemalt muusikas ei ole võimalik otsida ainult vormi siis nüüd üle pika ka kaasa. Uue vormi otsimine tähendab pikka ikka ka uue sisu otsimist. Ja uues suurvormi otsimine tähendab suuremate sisuliste süvenemis võimaluste otsimist võib-olla sellest kergem aru saada isegi kirjanduse kaudu. Võtame näiteks niisuguse harukordse juhuse kui kirjanik oma loomult kriiti mitte kunstikriitik, vaid elukriitik elu kriitilises lühivormis. Satiirilise jutustuses. Luuletuses lühinäidendis on elu kriitikul võimalik mingisugust elu nähtust ja selle esindajaid näidata. Neid korrigeerida, öeldes sellega Santa. Millega elu kriitikud rahustavad kunstikriitikas solvunud enesetunne ja kõige paremal juhul leidub ruumi veel mõne elusa, ammu ripakil ja kõikidele teadaoleva terava küsimuse väljakuulutamiseks. Näib, et see on ka kõik. Kujutleme nüüd, et sa kirikut hakkab lühivorm lihtsalt tüütama ja ta saab endale näiliselt puhtformaalse ülesande luua uudne satiiriline, suur vormiteos. Kindlasti märkad neid satiirik, et suurvormi ainult ülalöelduga ei täida. On vaja oma mõtete põhjalikku argumenteerimist ja on tingimata vaja negatiivsete nähtuste põhjuste analüüsi. Analoogiline protsess toimub ka suurvormi otsingul, muusikas ei rahuldata enam ainult mõtete avaldamisega, vaid tuntakse vajadust nendes süvenenud analüüsiarenduse ja põhjenduse järele. Pöördume nüüd tagasi Trini teise sümfoonia juurde. Siin ei ole küll üle parda visatud traditsioonilist vormi millegi lausa uuega asendatud kuid mõnes mõttes on see siiski huvitav teos. Ja venitan me, kuid selle teose idee on mulle kalliks jäänud. Selle sümfoonia loomisel oli mul üks eriline puhtmuusikaline kavatsus. Ma tahtsin anda kuulajale võimaluse teravalt tajuda kontrasti rahulikku ja sõjaaegse elu külalise külje vahel. Meid ümbritsevad hääled 24 tundi ööpäevas. Hääled, mida me ei ole enam võimelised tajuma. Kui ma taon rusikatega klaviatuuri või teen eksperimente, magab ta liikumatult. Viimane võtte, millele ta veel reageerib, on klissando üle terve klaviatuuri. Selle peale ärkab ta ja vaatab mulle laisalt otsa. Midagi sellist toimub ka inimestega. Nad ei kuule enam elu oma ümber. Ometi on need hääled ja kõlad, mis neid argipäevas ümbritsevad. Imetlusväärselt ilusad ja ka tähendusrikkad on selline vanasõna omades ei oska hoida, kaotades nutame taga. Sõja ajal olin ma veel poisike, kuid sellest ajast jälitab mind pommilennukite kohutav hääl, mis tapab kõik teised hääled. Näis, et pomm kukub otse sinu pähe. Ja öösel näed seda unes. Oma sümfooniast ma tahtsin kahe häälte maailma kõrvutamisega rõhutatult tunda anda seda, et isegi rahulik argielu on ka oma kõlalt ilus. Ma püüdsin neid hääli kajastada peaaegu konkreetse muusika tasemel. Ainult et kõiki neid hääli esitab siiski sümfooniaorkester. Ja kui sümfoonia sai valmis, otsis Triin talle luule motot, mis ennetaks muusikat. Ta leidis Vardovski luuletusest sel päeval, kui lõppes sõda. Teie poole, kes te langesite ülemaailmses lahingus meie õnne eest siin karmil maapinnal teie poole võrdselt elavatega pöördub mu hääl igas uues laulus.