Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. 19. jaanuaril 1944 arreteeriti Moskva hotellis metropol hüks Nõukogude armee polkovnik tegelikult Eesti Vabariiki kolonel. Teda süüdistati Nõukogude-vastases kihutustöös. Et ta seda teinud polnud, siis mees protesteeris, kuid asjatult, sest prokurör ütles omavahel olles nii. Fakte meil mingeid küll pole, aga te olite kodanliku võimu usaldusmees ja nii kõrgel kohal sai olla ainult kontra Don Fred Albreist riigi ringhäälingudirektorist. Tema arreteerimise tasemest räägib fakt, et sellega tegeles ei keegi muu kui kaitse, rahvakomissariaadi, vastuluure peavalitsus, Smers. Smirnov on lühend sõnadest surm spioonidele Smart, Pyonam ja nii kõrgelt hinnati siis Albresid kui isiksust. Teda peeti le Fortova vanglas Moskvas kinni ligi seitse kuud. Talle püüti kaela määrida. Spionaažisüüdistus jäi siiski tõestamata. Ta ja ülekuulaja kahtlustas, et miks ikkagi Olbri käis Ringhäälingujuhina korduvalt välismaal ja ei uskunud, et Tallinnas võis jaama kassast osta pileti niisama lihtsalt näiteks Berliini kui kus tahes. Valetad, lurjus ja käiku lasti rusikad. Kõigil kurioosne lugu on see. 35. aastal oli free tolvrey käinud Moskvas ja kohtunud NSV Liidu raadiokomitee esimehe kergentseriga, kes oli tuntud diplomaat ja kunstikriitik. Kõne all oli programmi vahetamine Vene ja Eesti Ringhäälingu vahel. Sellest ei tulnud küll midagi välja, kuid Olbri rääkis väga avameelselt kõigest. Ta nägi Nõukogude Venemaal ja siis kaitsepolitsei kirjutas tema kohta raporti Dolbree liialt idameelselt meelestatud ja teda peaks rohkem kontrollima. Noh, see ettekanne jäigi kaante vahele, aga nüüd mees, kes oli tuntud oma äärmise objektiivsuse ja laia silmaringiga, mõisteti kaheksaks aastaks kinni, oli algul Kuiboshevis, siis poliitvangide erilaagris Mordvas. Kuigi tema paragrahv oli selline, mis amnestiat ette ei näinud, pääses Fredolbrei koonduslaagrist pärast seitsme pooleaastast istumist minema. Tal vedas, füüsilist tööd ei tulnud teha, volikogu aeg röntgeniaparaatide peal, muide vangide tase oli selline, et velskriteks olid aina professorid. Aga tulge nüüd tagasi ikkagi algusesse, kuidas üks eesti mees jõudis nii kõrgele ja oli punaste poolt nii kardetud. Alustame otsast peale tema ise, kui lindistasin teda peaaegu 40 aastat tagasi, rääkis oma noorpõlvest ja side ning raadioga sõbrustamisest niis. Rada oli see niisugune, tutvusin ma siis, kui ma sõjaväkke astusin, mõnda teist ja 16. aastal Peterburis ja seal sattusin ma siis raadiotelegraafiklassi, tol korral aga tegeles ju raadio ainuüksi Morsiga raadiotelefonist ja ringhäälingust ei olnud neil sel aastal 1000 916017 mingisugust aim juba peale sõja lõppemise ja määrati mind raadiosideülemaks Eesti sõjaväe staabi juures. Nii et ma juhtisin tervet raadioside asendust niikaua, kuni sattusin Prantsusmaale ülikooli 1000 922. aastal duma haridust lõpetada ja siit tagasi tulles 25. aasta lõpul, siis oli siin juba ringhäälingu asendus lollide alusid pandud. Tagasihoidlikkusest jättis Fredolbree mainimata, et temast sai üks Eesti kaitseväe organiseerijaid vabadussõja päevil ja tema teeneid hinnata esimese liigi kolmanda järgu vabadusristiga. Aga tulge nüüd selle juurde, mismoodi ikkagi raadiot tehti, sellal kui Fred Olbri hakkas kaasa lööma esialgu osaühisus Raadio Ringhääling ja hiljem juba riigi ringhäälingu teretada. Katariina kõik need kõnede ja muusika registreerimise aparaadid, mis tol korral üldse mitte ainult meil, vaid terves Euroopas kasutas kasutusel hoiuvad piiriliselt harilikult kolme tüübiga, üks oli vahaplaatide peale kirjutamise meetod. No see oli niivõrd raskepärane, olgugi ta kõige kõrgema kvaliteediga oli. Et sarnase muretsemist ei olnud võti juttu selle pärast nüüd vaha plaadid pidid saama spetsiaalse termostaadiga piss teatava temperatuuri juures hoidnud ja siis oli võimalik vaheplaadi on kaks kuni kolm korda mängida, siis ta muutus kõlbmatuks veel üks meetrit, mis paljudes Ringhäälingute soli taritsemiseli valguse kiirega üles kirjutama, nii nagu filmilindi peal see oli ka võrdlemisi keeruline Toursi nõudis ilmutamise masinad ja kõik niisugused kaela jäi siis võimalus ainult kasutada seda lakkplaatidega. Süsteemi töötamise kestvus oli umbes üks viis minutit oli kirjutada pikema kestvuse, kõnelesid ülesse topeltplaatidega aparaadi peal. Eelmise plaadi lõpp ja järgmise plaadi algus võeti korraga kahe plaadi peale ja pärast mahamängimisel jälle niukse kahe kettaga ja sünkliseeritav aparaadi peal võis üle kanda ka kõne. Ühe plaadi pealt teise peale ilma ütles kuulajaskonnale, millel oleks arusaadav olnud, kasutusel sameetodianud, sarnaseid juhtumisi saatekavasse sisse võetud ettekanne või kõne mingisugusel põhjusel ei võinud toimuda, kas sel teel, et see lektor pidi ära sõitma või nii edasi, siis me võtsime tema kõneplaadi peale ülesse ja andsime edasi, nii nagu seda praegu Stalis nii reeglipäraselt tehakse. Viimasel lõpul kasutasime siis ka enne magnetfondide saamist juba natuke laiemal ulatuses lakk plaadi pealevõtmise, kas oli väga tülikas ja sellepärast sai teda rakendatud tööd on siiski mööda pääsemate vältimatu. Kalender näitas 36. aasta märtsikuud lisaks välismaa muusikale sai teoks ka kodumaise loomingu plaadistamine aga laiem avalikkus ei olnud uue agregaadi saabumisest veel teadlik ja nii otsustati maikuu lõpul 36 kuulajaid üllatada. Eesti-Läti jalgpalli maavõistlused valmistada 55 minutit heliplaadireportaaž. Isegi kogenud reporterid närvitsesid teadmisest, et võid pärast end kuulata, kontrollida ja arvustada. See mõjus esialgu kammitsevalt. Ja kiiresti, kiiresti laaditi kogu aparatuur veokisse. Pärast jalgpalli mängi kihutati stuudiosse ja juba kõlaski eetris siin Tallinn ja Tartu Kuulete reportaaži Kadrioru staadionilt. Ei möödunud minutitki, kui helises telefon ja ärevad hääled hakkasid pärima, mida ometi tehakse. Mäng on ju ammu läbi, võistlejad hotellis ja küll oli suur siis pärijad üllatus, kui kuulis, et saade antakse edasi heliplaatidelt. Lugu kordus võiduka laskurmeeskonna vastuvõtutseremoonia ajal jällegi süüdistati ringhäälingut pettuses. Sportlased olevat saabunud Helsingist juba ammu. No see tähendas paari tunni eest ja raadiorahva seletusi heliplaatidest ei usutud, polevat kuulda plaatide vahetamise pause. Aga neid tõepoolest ei olnud, sest kasutati niinimetatud sünkroniseerimisseadet. Ja seetõttu oligi võimalik teha niinimetatud raadiokokteili erilised aparaadid. Varustatud numbrilise valgusskaalaga valisid vajaliku koha täpselt välja. Et esimesed magnetofonid ilmusid peale Berliini olümpia lagunemist ja seal olid veel tahvlit võti plastmassist plaatide peale, nüüd erilised niuksed, pehmed roosakat värvi, plastmassid, mis samasuguste käsitlemisega olin nagu lakk, plaadiki ja kõik olümpiaadi reportaažid tehti nende plaatide peale. Siis oli juba see magnetofon oli väljatöötamisel, kuid ei olnud Vils valmistamisküps, nii et esimesed magnetofonid, mida juba tööstusvälja lasi, oli Kavil väikse seeriana Berliini ringhäälingus oli minul isiklikult rahvusvahelisel konverentsil tuntud kuulus väga nimekas akustika. Doktor von Braun, meil väga sümpaatne ja kena inimene. Ja sellepärast siis iga kord, kui mul temaga kokkupuutumise oli, oli meil ju väga pikalt ja huvitavad jutuajamised, kus ta väga palju väga kasuliku näpunäiteid mulle andis, eriti, kui meie uus ringhäälingu hoone projekti tegime, siis oli suurema osa neist kasvatatud näpunäitest ütleme, pärast ära kasutasime, oli just tema, Bolton. Ja muuseas nägin ma esimest korda magnetofoni tema juures seal ja 36. aasta teise poole peal. Ja ma olin muidugi väga huvitatud sellest ja küsisin, kus magnetofoni oleks võimalik saada. Ta ütleb, et ei diaat, eestlased, nüüd hakkab laskma väljaost alles tuleva aasta-i keel on see üle antud, aga meile tehti esimene prooviseeria ja mõtlesin, kas kuidagimoodi võimalik saada. Ta ütles, et teate mis? Meil on praegu üks uus tellimine Medellimisel just nimelt vist 15 või 16 aparaadi, ma panen kaks aparaadi, uurija metsate kaks apartsat omale. Maksame sellesamase hinna, mida Saksa ringhääling maksis ja kuidas ta seda asja nii omavahel, seda ma muidugi ei tea. Aga siis teised neli magnetofoni, mida me juba hiljemalt saime, seda me saime juba Aegi firma kaudu. Nendest oli siis stuudiosse oli üles seatud kaks kiki, kaks ikka oli Tartus siis selle suure hõbehalli pääl, see oli esimene reportaaž auto, mis Balti riikides spetsiaalselt selleks otstarbeks sai, ehitad, Medelisime ameeriklast ainult Tšassiiv, selle internatsionaal autobussis asi, aga kuna meil Eestis ei olnud selle karosrii ehitamise töökodasid, tellisime Soomest ja sellepärast saatsime meie sel resotsi Soome ja Soomes ehitati siis meie joonisti ja andmete järele see kere peale siin juba seadsime sisse aparatuuri, seal seisis kaks magnetofoni, siis olid kaks lakk plaadilõikamisaparaadi, mida me pärast siis juba välja viskasime. Siis oli seal võimenduse seadet ja võimendaja reportaažid üleandmiseks ühesõnaga varustus täielikult, nii nagu üks moodne ja korralik reportaaže. Auto peab olema reportaaž autoga, siis sai Eesti risti ja põiki läbisõidetud isegi nende pisikeste laevadega, mis tol korral Hiiu, Saaremaa ja Mandermaavgel liikluses sai isegi sõidetud sele hõbehalliga Saaremaale reportaažid ja tegemiseks. Ja nüüd see oli määratu suur panus meie saatekava rikastamiseks. Riigi ringhäälingu esimene reportaaži auto, mille tema värvi tõttu rahvas ristis hõbehalliks teenis ringhäälingut sõna otseses mõttes täieliku lõpuni. Nimelt osa Ringhäälingu arhiivi viidi teise maailmasõja puhkedes otse Leningradi liiklussaginas märkasid teda viivuks kohaliku raadiokomitee insenerid. Nad olid aasta varem seda bussi näinud. Tallinnas Eesti raadiokomitees. Algasid otsingud hõbehalli leidmiseks. Varsti tehtigi selgeks, et lahingute keerises on sõiduk sattunud ühe väeosa kätte. Nüüd anti ta üle Leningradi raadio töötajatele. Mitu aastat oli meie hõbehall rindeteenistuses? Ta sai 127-st kohast pihta, kuid töötas edasi. Raadio auto langes rivist välja alles Volhovi rindel, kus ta pommitati sõna otseses mõttes puruks. Aga aparatuuri õnnestus päästa. Muide ka need maketta rolli, millest härra order rääkis, pakkusid venelastele suurt tuvi. Üleliidulise raadiokomitee esimees Polic Karpov laskis ühe neist tuua Moskvasse, demonstreeris magnetofoni Kremlis ning üks instituut hakkas neid kopeerima. Mõlgise väikeses Eestis oli neid pool tosinat suurel Venemaal. Sõja puhkedes polnud ühtegi alles, nüüd hakati neid järgi tegema. Aga üks asi läheb veel. Free Dolbreid plusspoole peale. See on Euroopa moodsaima raadiomasti ehitamine. Mida seoses tüliga veel tasub meenutada, seda juba ajaloolase Hillar Palametsa suu läbi. Montaaž algas 37. aasta mais, kohale olid tulnud kaks inglise inseneri ja eestlased, töömehed, montaaž kestis ainult 19 tööpäeva. Siis monteeriti viimane sektsioon ja eestimaa Eifel oli valmis. Esimest korda lülitati uus saatja sisse 15. oktoobril 1930 70 11 25. Mängid Raimond kullimarssi kodumaa, aga kohe juhtus tehniline rike ja siis ilmnes, et inglased olid liigselt kiirustanud. Ago Pajur, Türi poiss, meil noor ajaloolane, on oma artiklis toob esile järgmised põhjused. Tegemist oli uut tüüpi saatega, mis nõudis pikemaajalist katsetamist, täiustamist ja häälestamist. Seda inglased ei teinud. Marconi firma oli ülekoormatud valitsuse kiirete sõjaliste tellimistega arusaadav, ka sõda lähenes. Ja lõpuks inglaste suhtumine Fred Olbrei olevat hiljem öelnud, et inglased pidasid Eestit mingiks koloniaalmaaks, kus on kerge tellimusi täita. Aga Olbri oli muretsenud Ameerika ühendriikidest eksaktseid mõõteriistu ja avastas kohe kõrvalekaldeid, kui Jaan tööd alustas. Tülisaated olid kuuldaval kogu Eestis, paraku jaama saatus kujunes kurvaks. 41. aasta juulis jäi Türi ja selle ümbrus lahingute tallermaaks. Rinne peatus linna lähedal pikemat aega. Ja 11. juulil kell 11 päeval kostis võimas plahvatus. Raadiojaama 100 üheksakümnemeetriline antennimast kerkis nagu vastu tahtmist aeglaselt maast lahti. Ja seejärel olitavaid hunnik vanarauda. Veidi hiljem tabas sama saatus ka saatejaamahoonet, millest ei jõutud ära vedada juba varem demonteeritud ja kokkupakitud aparatuuri. Saatejaama aparatuuri termiliselt sai tellitud Markooni käest, see on üks maailmafirmasid, kes on väga kõrgekvaliteedilise saatjat teinud ja sellepärast riskin tulla. Ta saab olema antenni tellis, jääb meie Ameerikast ja see oli teatud mõttes kahjuks riskantne samm, sest Euroopas ühtegi sarnast antenni ei olnud haruldase omaduste kapten ja sellega lahendasime otsekohe kuuldavus ja küsimustele ise Laatrite bernet, terve antenn omast rikkuses moodustas enesest kiirgava süsteemi, mingisugused taati, temal enam ei olnud terve antenni seitseks elavhõbedaavaldaja, Donpoweri, šveitsi aparaat, küttemasinat ja siis lisapingemasinad, need olid rootsi asiaat, diiseljõule oli Saksamaalt tellitud, osa tegime me siin, kodumasinaid sai ehitud siin Krulli juures Krulli vabrikus, meie enda arvestuste jälle. Nii et kui lõppude lõpuks see jaama avamine oli, siis tuli tänu avaldada mitte ainult ühele firmale, vaid tervele reale firmale, kes Antsivad omalt poolt kordaminekuks kaasa. Ja peab ütlema, et see jaam töötas, töötas tõesti hästi Euroopa saatejaamade muu hulgas oli ta üks paremini kuulda vaid üle terve Euroopa. Ma isiklikult kuulsin teda terves reas Euroopa linnades Prahas siis Berliinis, Berliinis kostis ta peaaegu niisama nagu kohalik ja Pariisis Brüsselis, et välismaalt lõpmata palju meile kirjasse sisse. Jällegi nii kummaline kui see, kui see ka ei ole, oli kurioosum selleks põhjuseks, nimelt riigiringhääling hakkas ka neljapäeval andma lühikesed teated esperanto keeles ja tõmbas sellega kaasa raadiokuulajad, kes ka esperanto keele harrastajad olid. Ja entusiastid on harilikult kõige täpsemad, kõige korralikumalt vahetusepidajad. Ja sellepärast siis tuli välja, et peaasendisse spirantistide kaudu nende entusiastidega aulus saime teada, et sealt, kus me ei osanudki neid oodata väga palju tuli Tšehhoslovakkias tantsis kirjusi siis isegi üksikud kirjad tulid Kanadas, mida ütlesid nõukogude insenerid, kui 1940-l Türi raadiojaam liideti Nõukogude Hiiu Ringhäälinguvõrku hakkasid siia ilmuma ekskursioonid. Nüüd tuli väga palju neid igasugustelt aladelt, spetsialiste, teadusemehi, siis konstruktorisi, Kominterni kombinaadist, raadiojaamas ehitusi tuli seal mitu ekskursiooni, nad olid kõik väga huvitatud ja üllatatud selle jaama kõrgest kvaliteedist oli ka mõnes mõttes natukene kummalisi. Ta avaldas siis meil oli tema, see jaam oli ehitatud ja väga avarana õhukülaline suurena, aga nõukogude liidus nähtavasti selle arenemise perioodi esimesel järgul, kui kõik asjad nii kitsad olid, olid need ruumide suhteliselt oli veel väga piiratud. Minul oli juhus näha Moskva külje all olevat suurt 1000 kilovatist saatejaama. Ja siis esimene asi, mis nii masendavalt mõjus, oli see liik. Selle määratu võimsuse peale olid need ruumid liiga kitsad ja sellepärast on ka arusaadav, mis pärast need niisugune mulje jäi nagu oleksid pilliga pillavalt ruumide ümber käidud. Aga mis puutub kvaliteedi kohta, siis sain ma selle kohta ainult kiitvaid arvamusi kuulda. Fredolbri oli nii tugev tehnikatundja, need Türi raadiojaam oli oma ajast selgelt ees, temast tasub veel rääkida. Oleme harjunud tänapäeval, et raadiotelejaamadesse eriti tehnikapoolele inimesi võõraid eriti ei lasta, kuid Türi ringhäälingujaam oli kõikidele ekskursiooniks avatud milles tunnistas ka paljukeelne külalisraamat. Muide, esimene asi, mis NKVD 1904. aastal tegi, et konfiskeeris selle raamatu toodi kohale rood, sõdureid valveks, nii et isegi Fredo Albradi lastud saatejaama juurde, vaid valveinsener veidi enne tulema taevasse ja tõendama tema isikut. Nõukogude liidus olid kõik raadiojaamad lahterdatud oma headuse järgi ja kurioosum oli selles, et kui Moskvasse jõudsid andmed Türi raadiojaama tehnilise seisukorra kohta siseneed ei mahtunud ühtegi lahtrisse niivõrd kõrgetasemeline, niivõrd kvaliteetne olid Jüri Saar. Sellepärast me talle ka nii palju aega pühendasime ja nagu öeldud, see oli Fredo Olbri laps. Aga mida nüüd temast kui inimesest rääkida? Ega neid, kes kolmekümnendatel aastatel talvega koostööd tegid, palju pole elavate kirjas, aga üks on raadiotädi pilvi pildi Domendi tegi lastesaateid ja Olbri võttis teda noorusele vaatamata kahel käel tööle. Ta oli väga lahke ja väga tähelepanelik inimene. Küsis Richard, kas on meid ahju mureliku kõhes, kas selle töö juures on midagi, mis, mis võiks natuke teistmoodi olla? Uuris kohe, kutsus oma juurde ja siis sõbralikult rääkis. Väga meeldiv inimene, oli haruldane direktor. Pärast vangis istumist pidi Free Dolbri jääma kuni 56. aastani asumisele Siberisse, alles siis õnnestus tal naasta Tallinnasse. Ja seal me kohtusimegi mäletan. Wiiralti tänav üheksa. Mina Vello Lään, uurisin 60.-te aastate alguses rahvusringhäälingu sünni ja ajalugu kavatsusega paberile panna sellest väitekiri. Olbri ei tundnud teadnud minust midagi, ometi kulus tal vähem kui tund, kui hakkas usaldama ja oma mälestusi magnetlindile rääkima. Tõsi, aeg oli selleni, et mõnedki asjad kirjutasin vaid paberile ja raadioarhiivi ei julgenud edasi anda. Kolbre oli harukordse mäluga inimene ja nõnda aus niisuguse autoriteediga, et kui 40. aastal Eesti okupeeriti ning ringhääling võeti kommunistide poolt üle, siis Olbri jäi sisuliselt ametisse. Aga sellest hiljem pikemalt. Holbriku inimest aitab paremini mõista ka tema oskus võtta raadiosse tööle häid spetsialiste. Neid selleks v. Felix Moor, kes rummud hästi tunnis ja juba ammugi rääkis mulle, et tema tahaks küll Rummot kangist saada, et seal on üks haruldane mees, kes kooliasjadest rassi tunneb ja noorsookasvatust ja nii edasi, aga tema ei taha ära tulla? Ei, ma kutsusin Siskut Rummo enda juurde talvel ennem juba Moriga olid seal teatud suhted, kirjutas seal lastenäidendit ja tõlkis neid ja 400 palusin ta oma juure sisse, hakkasin temaga juttu ajama ja ütlesin, et kuulge, et me oleme väga huvitatud sellest, kas ei tahaks ringhäälingule tööringhäälingust öeldud, ütleb, et teate, ma olen elukutse poolest pedagoog ja mul on see elukutsel nii südame ligi kasvanud, et ei oska omale ette kujutada seda tundmust. Ja sa üleolevad ja hea meel, kui sa näed, kuidas inimene või kujuneb välja sugeda Deal esimesest klassist peale, kuni lõpuklassini, kus ma teiste väärtuslike kodanikena ellu saadab. No mina panin siis temale niukse motiivi selle vastu kompleksset not, kui paljudelt klassis õpilasi oli. No mul on klassis 30 inimest, 35, ma ütlen, aga kui te tulite siia, hakkate sedasama tööd tegema, aga siis ei ole teil kuulajaskond, mitte enam 30 inimest, võib-olla 30000. Ta jäi natukene mõtlema ja lugu oli kevadel just ja mõtlesin, et kuule sa oled ju vaba aeg, tuldi nalja pärast siia, et ma maksan teile siin, ütleme 200 krooni kuus. Millegiks ei kohustu, ta mõtles natukene ja hea küll, ja see oli ikkagi teine balt. Ja tulemus oli siis see sügise juba koolitunnid hakkavad peale ja jaan rookeanistublitiselt sealt meie ringhäälingusse. Järgmises saates tõmbame joone alla 30.-te aastateringhäälingule ja ja saame tuttavaks ka teiste raadiohäältega peale seeliks mooli. Niisiis kohtumiseni nädala pärast.