Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Tänases saates rahvusringhäälingu 75. aastapäeva, veel teeb Vello Lään teid tuttavaks veel teiste raadiohäältega peale Felix moori juhuks kui mõni kuulaja tuleb alles täna. Meie seltsi meenutan, Felix Moor pidi olema pioneeriks kõigile raadio žanridele. See oli otsingute ja leidude ajajärk. Ei maksa imestada, et esimene reportaaž toimus ilma reporterit. Ta nimelt Vabaduse väljakul asetati mikrofon ja mis selle kaudu kuulda oli, sellega pidi kuulajaga leppima ja kõik asjaosalised said aru, et nonii, seda asja küll teha ei või. Nii siis Felix Moor leiutas aina jalgratast ja iseloom oli tal küll selline. Kui amet selgemaks sai, hakkas ikka otsima keerukamaid ülesandeid. 31. aasta suvel näiteks põles Oleviste kiriku torn. Seda hakati sügisel taastama ja moor võttis ette otsesaate. Marssis koos lastesaadete tegija harjurik Esopiga 400 trepiastet üles. Puhub kogu aeg teekonda, keeldudes 125 meetri kõrgusel, vestles ta töömeestega, andis edasi Tallinna vaataja sammust kõneldes jälle allaandjad, et tollal polnud mitte mikrofon selline, mis mahtus peopessa, vaid niinimetatud kristall mikrofon, igavene pirakas ja rask. Juba üheksas reportaaž. Felix Moril oli rahvusvaheline, kirjeldades Rootsi kuninga Gustav viienda viibimist Tallinnas. Selline üritus oli raadioringhäälingule esmakordne ja peaaegu kõigisse kohtadesse, mida kuningas pidi külastama tõmmati, hajutisid juhtmed kogeti sedagi, et mikrofonide tuleb puudu, rääkimata vilunud kaastöölistest. Sadamasse sõiduks üriti taksos Estringhäälingule omal ju autot ei olnud, Kuningalaev paistis. Felix Moor hakkas saatega pihta. Järsku märkas ta, et sadama seljal seisjad on vallanud mingi rahutus. Reporter võttis tempo maha, et säästa veel tagavaraks olevat materjali. Samal ajal püüdis raadiomees selgitada, milles on asi, sest mikrofoni eest ära minna ei saanud Polnud kedagi asemele panna. Ise kogu aeg kõneldes kirjutas ta märkmikulehele küsimuse, andis juhuslikule möödujale ja see kirjutas vastuseks. Laev jäi muuli taha kinni. Õnneks oli Moor varustanud end rohkem materjaliga. Laskis need kõik käiku ja ühtlasi sündis esimene õppetund. Otse reportaaži võib alati tekkida niinimetatud tühje kohti, mille täitmiseks peab reporteril olema alati tagavaramaterjali. No pool tundi hiljem jõudis kõrge külaline randa, tutvustati kõiki nimepidi, raadiokuulajatest tekkis tasse imestust, kust neid ikkagi teatakse. No Moor jättis targu ütlemata. Ta oli varem varunud saatjaskonna fotod ja nii oli asjaosalisi kerge ära tunda, kui kuningas oli autos, paniga ringhäälingumeeskond, ruttu-ruttu oma varad, kui kihutas kõige otsemat teed Kadrioru poole enne külaliste kohalejõudmist olla stardivalmis. Talle pidi ju kõigega toime tulema üks reporter, seepärast olid kuulajad sunnitud kannatlikult ootama. Stuudios polnud isegi inimest, kes oleks pausi täitnud heliplaadimuusikaga. Niisiis väga raske tööpäev. Riigikogu toomkirik jälle Kadrioru loss, muide, reportaaž raekojast tundus lapsemänguna pärast seda kõike, ehkki see nõudis omajagu akrobaatikat. Moor lamas kõhuli kabineti kellajal aknalaual. Pea ja mikrofoni hoidvad käed olid õhuaknast väljas ja mulku lasti keelel käik, kuidas iseloomustada ikkagi moori kui reporterit, laskem kõnelda tema heakaaslasel teatrimehel Leogalmetil. Tema reportaažid, kuid andis sündmusi edasi kunagi tekkinud pausi, tema mitte kunagi ei kopeerinud, nähtus, ütled, vot see sedasi seisab viiulise, liigub sinna või ütles seda vaid, tema andis mingi omapoolse hinnangu, mõtlesin ju, tahtsid näha nagu ise ka, kuidas vetise lasi, on aktiviseeris vaateid. Nii et tema reportaažid, töötjate kunstiloomingut, mid alati oodati väga suure põnevusega. 29. aastal tuli Feliks moorile pillimees, kes pärast sõda vaikiti teenimatult maha seepärast, et Vardo Holm oli sügavalt usklik inimene. Kolleeg Hubert Velderman lindistas Vardoholmi 10 aastat tagasi, mil tallinlane pidas oma 80 aasta juubelit. Ma mängin selle helilindi algused täies ulatuses, sest Altermann on valinud ebatavalise tee. Neljas stuudio meil lahti paremaga tuled põlema ja. Kuhu te soovite istuda, võib-olla kõige auväärsem koht selles praegu vanas raadiomajas. Kas midagi tuttavlikku on, kui mikrofon on ees ikka mikrofoni hõng? Mikrofoni atmosfäär? Päris kindlasti, aga kuna nüüd nii kaua sellest on möödas üle 50 aasta, kui ma viimati mikrofonis olin, siis muidugi see tekitab mikrofoni palaviku. No see on niivõrd loomulik, vist väike palavik on vajalik igal alal, igal esinejal on vajalik, see annab värskust juurde küll, kui ta ületab teatud piiri, siis enam ei ole kasuks. Felix Moor kutsus mind siin stuudios, siis tegime mikrofoni proovi, aga muidugi kohe saatesse, mitte mitte kuskil, proovi aga lindi peale ka midagi neist asju ei olnud üldse. Ega esialgu vist ei oskagi vist karta mikrofoni ei, siiski, ikka oli närv sees, ma nüüd jutustan teile sellest. Kõigepealt ta kutsus mind stuudios ja lasi siis heliplaate konfigureerida, tähendab, seal iga hälli plaadi juures, siis tuli teadvustada enne seda, mis palaja, kes mängib ja laulab minu kätte sattus teadvustan esimeseks teadvustamiseks esimeseks heliks mikrofoni ja ühtlase ringhäälingusse. Üks plaat, mille esitaja oli tol ajal Itaalia kuulus bariton Ricardo stratsiaari kunagises ja teadvustama, siis ütlesin. Järgmiseks laulab Ricardo, strats, jäi pooleli sõna siin uuesti, ütleme Ricardo tratsiaari. Mis teid tõmbas siis tegema pärastama raamatupidaja tööd veel? Veel seda ringhäälingutööd, mis küll algaastatel oli üsna kohmakas, aga siiski põnejev, nagu ta täpselt ütlete, põnev, see oligi huvitav niisugune erisugune ära tähendab sait laia kuulajaskonnaga nähtamatut kontakti luua, see oli huvitamisse kindlasti, igat noort inimest oleks huvitanud. Muuseas ma olin siis kaheksateistaastane ainult ja sel ajal oli nagu arvamine, et ma olevat üle maailma kõige noorem diktor või kõige noorem teadustaja. Tuleb meelde ikka seen. Kui käis üks insener Villem Vaher käis esperantokeelset uudiseid jagamas seal 10 minutit saade siis teadustaja pidi eskaanto keelist teadvustama. Radio tallinkaid, tartu Barrolos, siin joro Villem Vaher. See oli algus ja lõpus siis parollis, minevikus pidite keeli oskama, siis meil oli tol ajal raamat eesti keeles välja antud 20 võõrkeelt või 20 võõrkeele hääldamine, seal olid põhilised reeglid sees ja sealt pesi suuri. Uurisime, rääkisime. Itaalia keel mul ei teinud raskusi, kuna ma olin itaalia keelt ka natukene õppinud, konstoriast, aga teistegi prantsuse keelt õppisin, keskkoolis nendega raskusi ei olnud. Ja ma tahaks ainult rääkida, Felix Morris. Tema oli minust kaheksa aastat vanem, aga me saime väga headeks sõpradeks. Ja kui ma temale tagasi mõtlen, siis ma pean tunnistama, et ta oli väga erudeeritud, vitaalne, emotsionaalne, energiline, tööjõudu, niisugune inimene aga selle juures väga avara südamega ja ta arendas ennast kogu aeg edasi. Ma mäletan, kui tol ajal käis meil eesti keele lektoriks eesti keele loenguid pidamas mikrofonis tolleaegne keeleteadlane Richard Kress. Et huvitav, mõned nimed on veel meeles selle viie 10 aasta järel. Siis iga kord pärast tema loengut moor temaga vestles ja tungis siis eesti keele, ütleme, grammatikalistesse ja kõigisse saladustesse ja arendas sellega oma eesti keelt, nii et ma võin kindlasti öelda, et ta valdas eesti keelt väga perfektselt, väga korralikult ja väga täpselt. Aga Felix Moor oli olemuselt näitleja, too oli saanud ju näitlejakooli lõpetajast rahastatud. Teil seda ei olnud, ei olnud. Kuidas te selle kõne kultuuri saite, sest tuleb tõele au anda rekord ja väga täpselt. Aga Felix Moor oli oma olemuselt näitleja. Ta oli saanud ju näitlejakooliaasta lõppedes rahastatud ja teil seda ei olnud. Ei olnud. Kuidas te selle kõne kultuuri saite, sest tuleb tõele au anda. Ja päris kadedaks teeb kõne. Kõnekultuur on väga hea, kuni siiamaani, et astume kohe tööle ja mikrofoni ees, Al, püüdsin ise kontrollida. See, mis ma ütlen, oleks selgesti hääldatud ja et lauselõpud kaduma ei läheks. Seda ma tundsin, oli mikrofonist tähele pannud, et mõned mikrofoni eeskõnelejad lasid hääle liiga intonatsiooni liiga alla ja lause lõpp kadus peaga ära. Tol ajal sündis palju põnevaid asju ringhäälingus, kõik, mida teie seal tegite? Kõik oli ju esimene oli küll, tähendab, teaduste põit pidid kõik ise tegema. Klaveri juurde läheb Vardo Holm. Siit edasi on vahepalad juubilarilt. Nüüd on loogiline jätkata juttu esimesest naisteadustajast, seni oli see meeste päralt ja saatejuht, kolleeg. Ka teadustajana alustanud Kaja Kärner leidis üles põnevat lindid. Ta ise peategelasega ei kohtunud, aga olemasolevate helilintide põhjal sündis väga huvitav saade. Kuulame katkendeid sellest. Põhirääkijaks on Eesti esimene hallo naine, nagu tema kohta, siis öeldi Eerika Veiden Baum pärast eestistamist Erika viirsalu pärast abiellumist Soome Erican Ivanka. Nende lintide kuulamine tekitab kummalise tunde. Nagu alati, kui võtan raadio heliarhiivist lindi ja hakkan kuulama selle inimese hääl, keda meie keskel enam ei ole. See on nagu kauge tähe valgus. Täht ise on ammu kustunud, aga pimedal augustiööl on näha tema valgus, mis mitmeid valgusaastaid hiljem meieni jõuab. Helilintide eest oleme tänu võlgu Soome Tuglase seltsile ja proua Viive Tarole, kes salvestas 80.-te aastate teisel poolel 10 kassetitäit siis ligemale 15 tundi Erika mälestusi ja sealhulgas ka riigiringhäälingust. Õigupoolest minust pidi saama õpetajanna, seletab preile Weidebaum, aga nagu näete, olen nüüd sattunud sootuks teistsugusele alale. Ma ei oska endale üldse ette kujutada meelepärasemat elukutset, kui see siin juba üsna varasest noorusest peale olen huvi tundnud. Deklamatsioone ja kõne vastu. Õppisin Tartus emakeelt. Suurima huviga aga kuulsin proua suitsu loenguid deklaratsioonist. Ja kuna vahepeal toimetasin üliõpilaslehte, sain vee lõhe nõrkuse võrra rikkamaks. Kui aga läinud sügisel kuulsin, et ringhäälingus vajatakse naishalloo meest, oli mu otsus kindel. Tööringhäälingus on väga mitmekesine ja vaheldusrikas. Eriti kütkestab mind teadmine, et alatasa on takt suure kuulajaskonnaga suurenägematu, puhuti salapärase kummitusena tunduva kuulajaskonnaga. Pean tunnistama, samuti kui igaüks, kes esmakordselt kõneleb raadios ei päästnud ka mina mikrofoni palavikust. Otse kohutavalt raske oli stuudio haudvaikuses öelda esimesi sõnu ja nüüd olen mikrofoni ees sama hästi kui kodu. Ainult üks päev lasti mul vaadata pealt, kuidas seda kõike siin tehakse. Järgmisel õhtul juba pidin konfereerima heliplaate. Kolmandal õhtul lugesin juba taevauudiseid ja nii see läks. Kuna mikrofoni ees kogu aeg tuleb olla pingul, siis ei tohi kunagi olla väsinud ega halvas tujus. Nii on siis kirjas ajalehes kaja jõulureedel 1934 60 aastat hiljem räägib Eerika oma esimestest elamustest ringhäälingus. Väga väikse palgaga peale selle kuulus minu ülesannetesse tõlkida raadiokava iga nädal masinalt kirjutada puhtaks inglise keelde ja saksa keelde. Mis puutub raadiosse, siis seal oli muidugi kuningas, oli Felix Moor Theatre tehniline punase peaga väiksevõitu kõhnavõitu mees, siis välimuselt mitte midagi ütlev. Tal oli inglihääl tõesti. Tal oli nii ilus hääl, et ei võinud kuulamata olla. Taoli onu moor, klasse tunnid olid tema pidada, kõik teda kuulasid ja kõik teda austasid, tema oli võrdlemisi kõrge palgaga ja siis oli veel üks konservatooriumi käinud mees teise teise diktorina. Holm olid ja me saime omavahel hästi läbi läbi. Seal oli mõningaid toredaid viperusi. Nimelt kui ma ei olnud veel vilunud, andsin kellaaega, kellaaja jaoks, kang maas ja sedapidi haamriga või niukse pehme naabriga lööma. No mina siis teatasin ükskord jälle, et et nüüd on kell miine nii palju ja andsin üsna hea põmmakasid. Kusjuures kui veeres üle korrata hirmsa kolinaga. Ma kohkusin ära, ma ei osanud mikrofonis sulg, kogu rahvas, eks kuulda. Ennist vihjati siint palkadele ja asja räägib nüüd selgeks riigi ringhäälingu direktor Fred Olbri. Kormoranid olid suhteliselt väiksed, nii palju, kui ma mäletan, oli osalises ringhäälingus vis sellele maksimaalne tasu, mida maksti esimese järgu kunstnikud olid vist 10 krooni piirides, aga teisel tunduvalt väiksem ja honorari makstud tavaliselt nii nagu seepärast ka juba riigi ringhäälinguajal jäi kergelt juba otsekohe peale esinemise vastav summa oli juba pandud ümbriku sisse ja siis võis kunstnik teda kohe kätte saada peale seda, kui esinemine oli lõppenud. Storkest fant oli ka üks niisugune kunstimaailma proletariaadi, kes alati peost suhu elasivad ja sellepärast muidugi haarasid igast võimalusest kinni, rohkem teenida ja Ringhäälingu palgad olid keskmiselt 15 kuni 20 protsenti kõrgemad kui diaatris õige kusagil mujal meil olid, muidu vedas, sõbralikud vahekorrad olid Estonia teatri juhatusega, sest me olime seal allüürnikud ja Bolt toetasime väga tugevate summadega ka teatri. Aga iga kord kevadine orkestri palkamine oli, siis oli meil ikkagi väikesed omavahelised kokkulepped, kus siis teatri juhatas, ütles meile, et kuulge, ärge meilgi seda meest ära meelita ja ja meie omalt poolt ütlesin, tead, me tahaks seda meest, kes teil seal mängib, jällegi ei ole, annaksite meile üle ja üks väga hea tööjõud, keda jälle ringhäälingu süle meelitasime. See oli eesti kooperatiivide keskühisusest pearaamatupidaja Savinkis pärast, mil riigi ringhäälingusse jäi majanduse juhataja, eks see oli ka üks nihukesest raamatupidamise fenomiinlast. Mingil määral on avalikus ülekohtune raadiotegijate vastu. Toon niisuguse näite. Eesti entsüklopeedia viimane köide. Jutt on Eesti silmapaistvate inimeste elulugudest. Räägitakse Felist Mourist üksnes kui teatrimehest. Vaid üks rida töötas ringhäälingus teadustaja, aga see on ju hoopis midagi muud, kui mõelda moori tõelisele rollile. Ta oli ju kõigi žanride looja reportaažist kuuldemängudeni, tema käivitas lastesaated ja lugemistunnid, spordisaated ja laulupeo otseülekanded. Ja mõtlen endamisi, et peaks olema mälestustahvel isegi sellel majal, kus moor töötas, see on siis Estonia teatrimaja. Aga samamoodi pealiskaudne Hanno Kompuse kui raadiomehe suhtes on teatmeteosed, mainides vaid kolme sõnaga, et viis aastat oli ta riigi ringhäälingus programmi peadirektor. Kahjuks selle mehe häält meil teile pakkuda ei ole, aga Reet Olbri teadis temast rääkida küll. Hanno Kompus oli ju ooperite lavastaja Estonia teatris. Teatavasti Hanno Kompus oli elukutselt arhitekt. Aga Ta juba ammugi hakkas tegelema kunsti küsimustega, tuli ju võrdlemisi hästi tunnustatiaatrifikid, kunstikriitika ja nii edasi. Ja lõppude lõpuks sattus ka osaliselt oma abikaasa Rahel Olbri kaudu lähemasse kontakti teatriga tal üldse kontaktpütil ennem olemas vähemast niiduda perekondlike sidemetega. Ja Rae vald oli ballettmeister seal, tema sattus siis oopri juhatajaks, ta oli paar aastat oli obellide lavastajat seal ja siis hakkasin mina teda täpselt samasuguse meetodiga nagu Jaan Rummo Karel teda meelitama ringhäälingus ja see õnnestus mul ka nyyd lõppude lõpuks sain ma omale väga kõrge intellektitasemega ja haritud inimesi omale saatega juhatajaks. Nii värbas riigi ringhääling endale tööle väga võimeka kaadri ja seda teemat jätkame nädala pärast. Siis pajatab Vello Lään teile sellest, kuidas Trie ost kasvas välja sümfooniaorkester. Mismoodi sündis kooliraadio ja kohtume lasteraadiotädi pildiga, kes maalib ja kirjutab lastejutt Väätsal, see on Järvamaal kuulmiseni.