Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Kui selle saatesarjaga paar kuud tagasi pihta hakkasime, siis arvasin, et neist, kes esimese tosina aasta jooksul mikrofoni ees üles astusid on elavate kirjas vähem kui ühel käel sõrmi, aga nähtavasti eksisin. Vello Lään kutsub teid nüüd Võrtsjärve äärde Tamme poldril kanti, kus kohtume, proua Õilme, vana Möldriga. Mis aastast me nüüd räägime? 27 pesin siis Tallinna kuuendas kuueklassilises koolis ja klassijuhataja tegi meile ettepaneku lastele tüdrukutele, sest me olime siis kaheksa, üheksa aastased. Et on vaja õppida mingisugune salmikene või jutt niisugune selgeks selgus, et see läheb raadiosse, tuli meid kooli katsuma. Felix Moor, kas need hääled sobivad või ei ja mind oli valitud selleks ettelugeja, ma väga kartsin, lihtsalt isegi värisesin. Ja mulle jäi meelde tema tedretäheline nägu, punakad, juuksed ja sinine ülikond ja sinine ülikond, just eriti toonitas tema punas juukselised Ede tähelist nägu. Ja see on mul lapsepõlvest meele ja Felix Moor kuulas mind ära, muidugi tegi parandusi seal ja õiendas ja ta käis veel paar korda kuulamas seda, kuidas hääl sobib, tuli see ettekandmine, sime raadio stuudiosse Taali Estonia teatrimaja sellepärast et, et sinna tuli üles ronida, kui ma mäletan seda stuudiot väga hästi. See oli suur ruum muidugi lapsepõlve mälestusest suur ja tooli kaet tumeda, arvatavasti villase riidega, et oleks täielikult helikindel. Ja seal ruumis ei olnud minu meelest mitte midagi muud, kui suur valge oli ka kaetud tumeda riidega, et oleks helikindel ja laual oli valge lamp ja mikrofon, taevale tanud. Ja mälu on ja kutsun üles ka teisi raadiokuulajaid. Järsku on veel kel mingid konkreetsed mälestused, ringhäälingust on teretulnud teistelegi pakkuda. Sealt oli ka teistest koolidest õpilasi ja seal oli ka poisse absoluutne vaikus pidi olema. Me ei tohtinud kõvasti hingata ega, aga ühesõnaga köha. Olete te ka naeratada nagu lastel ikka on kombeks, et kõik ahistavad ja sahistavad, aga seda ei lubatud. Felix Moor istus meil vastas, temal oli tekst, aga meil ei olnud teksti, sest meie olime peast, lugesime selle kõik ette ja lõppude lõpuks oli, ma ei mäleta, kas see oli siis pool tundi, ega ta rohkem ei olnud, see saade, lugesime igaüks järgi mööda oma osad ära, ega seal mingisugust helitaustaga ja midagi muud ei olnud ja see oli minu suur mälestus sellest esimesest raadiotähest. Ühel vaiksel lämbel suveõhtul oli õhk nii leitsakuline. Ringhäälingu sümfooniaorkestrimehed palusid dirigenti lähemat kulli, et kas ei võiks Estonia teatrimaja kolmanda korruse akent avada. Otsesaade oli kohe algamas. Soov värske õhu järele oli nii suur, et üksmeelselt tehti aken lahti. Saatuse tahtel juhtus aga, et just kõige õrneval Piano kohal kihutas Estoniast mööda kõrvulukustav undamise ja sireeni saatel tuletõrjeauto. Muidugi ulatusid need ebatavalise tellika kuulaja kõrvu ja siitpeale ei avatud helikindlad aknad enam saate ajal kunagi. Aga pöörake nüüd ajaratast pisut tagasi. Osaühisuse raadio Ringhäälingupäevil sündis trio, mis hakkas raadiot muusikat pakkuma. Selle koosseisu kuulusid Hugo suts viiulil Alfred Vaarmann tšello ja Anna Savitski klaveril. Üsna pea lisandusid harmoonia Mil Friedrich Nikolai hiljem eestistatud nimega juba hästi tuntud dirigent Priit Nigula ja teine viiul. Carošets alustati nagu mäletate, pikk tänav 43, kus suurima stuudios oli pinda 55 ruutmeetrit. Selles toas asusidki klaver ja mikrofon tolle aja kohta. Moodne saksa marmorplokk mikrofon, mida andis kahe käega tõst. Osa ühises hoidis igal sammul raha kokku. Orkestrantide ei vabastatud isegi raadiomaksust. Muide, Felix Moor isegi ei pääsenud sellest kolmel esimesel aastal. Hugo selts oli nii kontsertmeister kui muusika õht, kuid ütles neist ametitest peagi lahti, kui Estonia teater pakkus talle suuremat loomingulist võimalust. Orkestrijuhtideks hakkasid aastail 1920 829 tuntud muusikamees professor Juhan Aavik ja helilooja Enn Võrk. Esimese tegevusaasta jooksul kasvas ansambel üheksa liikmeliseks. Kuues mees oli poleslavkotsenski. Ta tuli siis, kui Ringhääling oli mõni kuu vana, jäi sinna aga 35-ks aastaks. Ta käis ringi, kontrabass kaenlas, sest kõigil olid oma pillid. Tööandjal polnud midagi. Raadioorkestri järg paranes, kui koliti Estonia teatrimajja seinad, lagi ja põrand kaeti parema akustika saamiseks riide ja vaipadega. Muusikariistadega ümberkäimine nõudis aga suurt oskust. Kuue meetri kaugusel mikrofonist asetsesid dirigent ja esimene viiul. Veidi kaugemalt, keel, pildid ja harmoonium veel kaugemal puupillid kontravast ning klaver. Tagaseina ääres seisid trompet ja tromboon. Pärast seda, kui koosseisu täiendati oboe klarnet ja flöödi, võis Ringhäälinguorkestrist rääkida juba ilma jutumärkideta. Kujunes tosinaliikmeline püsiv salongi koosseis. Üritati mängida isegi Beethoveni esimest sümfooniat, ehkki hea tahe kaalus tulemusi üles. Repertuaari moodustasid ühelt poolt ajaviite muusika. Nende hulka arvati ka opereti fantaasiat, isegi tantsumuusika. Aga teiselt poolt klassikaline sümfooniajakk kammermuusika. 33. aastal oli töö peal selline. Hommikul kolm tundi harjutati Arkadi Krulli käe all, õhtuti olid viis korda nädalas kontserdid. Just siis tuli mängima Rostislav Merkuulov, kellest pärast sõda sai estraadiorkestri peadirigent. Huvitav on see, et kui kolleeg Ivar Trikkel teda lindistas, siis lõime Kuulovi välja ikkagi vene aktsent, kuigi Ta oli ju Eesti vabariigis üles kasvanud. Ja sõna saab ka veel Boris Kõrver järgnev jutuajamine magnetlindile jäädvustatud 1972. aastal Aga Boris Kõrver samuti oli aastakümneid juba ringhäälingus kaasa löönud, nimelt 40.-st aastast peale eraldati laupäeva õhtu džässorkestrile kuldne seitse. Selles orkestris mängisid Vanemuise tulevane peadirigendi Erich Kõlar, Estonia dirigendid Vallo Järvi ja ülaraudne samuti helilooja Valter Ojakäär leiust. Selles ansamblis alustas klaverimängijana professionaalse muusikuteed helilooja Boris Kõrver. 1933, missugune oli Sissarkesta stalliks 14 15 inimest, ega siis ei olnudki ju nii, et oleks saanud eraldi meeleolu, orkester ja eraldi sümfooniaorkester või see oli üksainukene orkester üldse kaunis soliidne orkester. Nojah, sest ringhäälingu praeguses sümfooniaorkestris on 100 ümber Meie estraadiorkestris 27, kaheksa dimensioonid on mõõtmed arvavad suhtuda loomisse. Missugune oli orkestri mehe muusiku elu nendel aegadel konkurents, nagu nimetasite, muidugi oli võrdlemisi suurte tuli ikkagi otsida neid kohti, kus sai mängida ja raha teenida. Ja neid kohti oli kindlasti vähem kui orkestreid, eks ole. Meil on 15 või 20 orkestrit, selle orkestrid on hästi palju ja enam-vähem nad olid meil seitsme kaheksaliikmelised siukesed, küllaltki suured, need kulukad. Tol ajal ei olnud niisugust heliülekandesüsteem, et seal sai pisikese, ütleme paari pilliga suurt lärmi teha. Tunnitasuline kaks kroon tund. Naasoli Hillimaga alguses mahendikas kroonia joon rapina kroon 50 krooni viis kliendipooli jaga piisate. Aga samal ajal kui te mängisite Ringhääling orkestris kui te mängisite õhtutundidel tantsuorkestris on mul ka meelde jäänud, ma olen lugenud selle kohta, et mängisite stega ühes kvartetis tõsist muusikat, millele sitta ja neid esinemisi ei olnud kuigi palju aastas võib-olla 10. Rudolf Palm, esimene Herbert Laan, teeni viil. Mina mängisin vioola ja August karist tšellomäele, tänaseks tuntud lugupeetud muusikud. Osaühisus püüdis orkestri arvel kokku hoida, enne riigistamist lasti pooled muusikud lahti. Riigi ringhääling võttis nad küll tagasi, kuid esialgu vaid poole kohaga. Enamik noote tuli välismaalt, oli repertuaar oma kirevuses kahjuks Eesti autorite poolest vaene. 34. aasta kevadeks, kui raadiokuulajate arv oli tõusnud 15000-le oli orkestri koosseis endiselt napp vaid 16 meest. Tõsi, sinna kuulusid neil aastatel paljud tuntud muusikud, nagu viiuldajad Hubert Aumere, August Mil, Artur saatja, Rudolf Palm. Viimasest sai vahepeal koguni orkestri juht siis flöödimängija Arnold Sepp, klarnet dist, Karl Kukk tšellist August karjus ja tolleaegne parima oboemängija Mihhail Prokofjevi. Asi paranes mõistagi pärast higistamist, mil moodustati 24 liikmeline sümfonietta koosseis. Eks sellised orkestrid olid ka Soome ja Leedu ringhäälingul. Aga räägime nüüd ka teistest, kes tegid kõrgeklassilist raadiot ja üks neist, kellest mööda jälle ei pääse. Ikkagi on Jaan Rummo. Kõigepealt sõna tema pikaaegsele kolleegile, lastesaadete tegijale lee ehk ametliku nimega Linda tuimani. Esimesed põgusat muljet temast kui peene hingega pedagoogist süvenesid hiljem ja ma avastasin temas üha uusi toredaid jooni. Kui 1940. aastal asusin ise tööle laste ja noortesaadete toimetusse. Mul on tunne, nagu küsiks praegu keegi kuulajatest, aga miks siis niipalju juttu sellest ühest inimesest? Ma vastaksin seepärast, et Jaan Rummo oli üks nendest kes oma tööga aitas kaasa raadio kui rahva kultuurilise kasvataja arengule Eestis. Kadeda tuleb lugeda raadio pioneeriks, kuigi ta alustas oma esimesi töö samme sellel põllul alles 10 aastat pärast seda, kui esimesed raadiosaated olid juba eetris kõlanud. Kooliraadio sissetoomine saatekava 1936. aastal on tema panus niisamuti lastesaadete regulaarne toimetamine, nendele uute vormide otsimine ja sisu mitmekesistamine. Tema tööpäeva pikkus piirdus karva ametlikult fikseeritud tundidega. Kaua aega koosnes laste- ja noortesaadete toimetus või nagu siis nimetati noorteraadio ainult temast üksi. Vanadest andmetest on näha, et aastas anti 92 laste noortesaadet klus kooliraadio, see on 1936. aasta andmete järgi. Rääkides Jaan Rummo osast Eesti raadio arenguloos. Ei oleks õige jätta muljet, nagu oleks ta tegelenud ainult lastesaadetega. Võib-olla mäletab veel mõnigi vanema põlve raadiokuulaja reportaaže ja matkapilte vaika lindude riigist ja Kuressaarest Sõrve ning tema raadiovestlusi viimaseks suuremaks tööks tema pisut rohkem kui 12 aastases toimetaja praktikas oli 12. üldlaulupeo ja rahvakunstiõhtuülekannete ettevalmistamine. Jaan Rummo tegi kõige rohkem ime endale ikkagi kooliraadio loomisega. Katsesaated läksid lahti. Esimesel oktoobril 1936 saadeti laiali illustreeritud saatekava vihikud. Pärast kasvas nende maht tervelt 32-le leheküljele ja mõju oli märgatav. Maal hakati märksa enam raadioaparaati ostma. Temaatika oli algusest peale lai muusikast spordini, tähtpäevadest, kirjanduseni. Viimast aitasid ilmestada kuuldemängud. Ka looduse tutvustamisel kasutati kuuldepilte. Inglise keele õppimine edenes paremini just kuuldemängude kaudu. Saated olid kaks korda nädalas ja määratud neljanda kuuenda klassi õpilastele kuid tegelikult kuulasid neid nii nooremad kui vanemad. 39. aasta jaanuaris olid pooled eesti koolides varustatud moodsate raadiovastuvõtjatega. Kooliraadiot kuulas regulaarselt 65000 õpilast. Võrdluseks. Poolas kuulas vaid veerand õpilaskond. Nii et kooliraadio poolest olime 40.-ks aastaks eest nii Leedust kui Lätist. Eks aitas siin kaasa kindlasti asjaolu, et tunni käsikirja koostas alati eriteadlane. Helitausta leidmiseks ei peetud paljuks pikki sõite hõbehalliga. Alles siis algasid õpetaja juhendamisel harjutused õpilastega. Peale kooliraadio läheb Jaan Rummo ikkagi meie ringhäälingu ajalukku kui ka väga edukas lastesaadete tegija. Ajame nüüd juttu Eesti esimese raadiotädiga. Sellist nime kandis pildi Toomendi tänane pilvi üllaste 30.-te aastate lõpus, kui võeti riigi ringhäälingusse tööle lastesaadete tegemiseks. Seega, 38. aastal pani pilvi Toomendi lapsi endale kirjutama sellega, et raadiost Peeti sünnipäevi aga kohe põrgati probleemile nimelt saateid kuulasid tollal 70000 last, seega igas kuus 5800 sünnipäeva. Aga tol ajal oli igas kuus lastele mudilastele ja noortele saateid kokku vaid 16 tundi, noh, peale selle veel kooliraadio, nii et peagi pidi sellest üritusest lahti ütlema hakati vaid iga kuu lõpus lastele ühiselt sünnipäevi pidama ja lemmiklugusid mängima. Miki hiir oli tollane laul number üks ja üldse lastesaadete tegelasteks olid kassints, koeraks mürakaru kotkasilm ja Peep täitsamees aga lekkinud nüüd Väätsale Järvamaale, kus pilvi üllaste meenutab neid kaugeid aegu. Ma just otsisingi nälja Ühed Pill, Anu Rummo, Jaan Rummo kutsus minu, siis kirjutas mulle kere sinna, et kas olete huvitatud laste ja noorteraadio PS tegelema mikrofoni proovi ära ja leiti, et küll pakid lapsed kirjutasid, jah, muidugi vanemad kirjutasid, ma saan aru ikka suuremalt jaolt harivad, sest need eelkooliealised vanemad kirjutasid nii ühte teist nelja-aastaseks sai juba lugemisõppis taolisi väikseid asju. Teie hüüdnimi kuulajate poolt oli tädi pilvi igatahes raadiolehes, nii kirjutati, et tuli mõni kiri Estonia teatrimajja ja peale oli kirjutatud tädi pilvi. Tädi pilvi oli peale küll, sest see oli kohe sinna üle neljandale korrusele. Kauade raadiotööd saiti teha. Testri nendest novembrist 1938 kuni esimese septembrini 1940 kõlar. Lapsed keesid ja õppisid uusi laule ja mul oli niisugune vahva ringsed, täitsa juhuslikud lapsed, kes tulid väinast, tulid, aga sellise tädiga tahame laulda. Ja siis panin nad laulma ja vaatasid ja valisid siis välja. Aga kas te ise lavastasite mõne niisuguse kuuldepildi võitada, juhendas ka teid vaid ja kõik ise ma tegin ja 100 protsenti see, kuivõrd hästi. Aga ma tegin, nad usaldasid mind, kuna ma tegin niisuguse näidendi juba valmis, siis tähendab olin mingilgi määral võimeline midagi tegema, kui näidendid esildisi, kuuldel. Ja ma rõõmuga tech'i päris ma tegin alguses onu rühma, ütles, et no et, et katsu teha üks kuuldemäng. Katsusin teha, ruttu-ruttu oli valmis, see oli ka see unenägu. Ja sissiljevadki neid lastega koos pilte. Sest mäletan, üks oli Meil aiaäärne tänavas, seal oli lihtsalt nii, tulid kõhku ikka ja siis jutustasime, kes midagi oli kuskil läinud, mingi suvelaulu õppinud, midagi, seda ajasime juttu, mina esitasin küsimusi. Reportatis läks ikka otse rist, kõik saatesse läksid otse, see oli natukene. Harjusin kiirest, kui palju kohtusite Felix mooriga temas on see meeles, et ütles, et kui sina tahad raadios esineda, siis sina pead üks nädal aega igal iga päev võtma tanguputru suutäis ja siis rääkima ilusti, selgesti ära laneela, seal ta ilusasti. Ja ma tegin seda ja sellest kehalemina sai niisuguse tugeva diktsiooni moor nõudis ta kohe närisse lehele. Nii kord oli iso-s terav ja kord oli ta pudi, ei kostnud üldse ja siis hakkasin mina ütlema. Esinen, mina esinen raadios. Soomlane, soome keelt õppisin ka sel ajal, see oli mul üks tingimused madal soome keele ja masinakirja ära õppima. Mur ruma. Ta andis ülesande, moor istub mul väga-väga hea mälestusest ja ta oli väga suurepärane õpetaja. Nõudlik hirmsasti, no ta ütles kohe hullusti, pudru tahad pildistada siis, siis töölaual on nüüd pildid micro Triinu seiklused on minu looming. Onu Rummo tuli ükskord niisuguse mõttega välja, et kuule sa, tüdruk, sa võiksid proovida joonistada ka, rääkis selle raadiolehe toimetaja illiga ja ütles, et lased teeb neid jooniseid sinna. Aga see oli minu joonistamis algust siin Väätsal, kus vajame teie suur tuba on täismaale. Ja seda kunstniku tööd olete teinud nüüd siis juba 60.-st aastast alates. Alguse sai ringhäälingust. Vello Lään tänab teid kõigi raadiotegijate nimel kuulamast. Järgmine kord räägime, kuidas miski sai alguse, olgu see ilmateade või spordireportaaž ja siis juba jõuame süngesse 1940.-sse aastasse. Kohtumiseni.