Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Pühendame tänase saate pealkirja all, kuidas miski piimale tuli, aga enne seda tuleb teha vist sõnaseletusi. Vaata iga päev, me kasutame sellist terminit nagu raadio, aga kust see pärit on? Rahvusvahelise kõnepruuki jõudis alles ümmarguselt 110 aastat tagasi ja autoriks prantslane Edouard Brownlee. Sõna mikrofon on veelgi vanem, aga teine termin, mida Eestimaal nüüd ikka üha rohkem pruugime, on ringhääling ja vot selle kohta võin täpselt öelda, kes selle välja mõtles ja millal see oli. Nimelt kui töötasin Toompeal arhiivides, siis leidsin kuupäevalt 22. november 1923 postivalitsuse ülema rikanti Ametimärkmete raamatust niisugused read. Kas meie keelemeestelt ei saaks tõesti ühte uut sõna, mis raadiotelefoni kaudu laialisaadetava ring kõne laulu ehk ettekande üldmõistet välja ütleks, näiteks ringhääling filoloogidel jäi see vaev ära, sobi sõna oligi leitud. No arvata võib, et selle sõna loomisel lähtus rikkanud tuntumatest võõrkeeltest tähendab ju saksakeelne run frukt tõlkes sädemeid pilduma, ringi sädelema, inglisekeelne prootkasting laiali levitamist. Tõsi, enamik rahvusi on selle mõiste edasiandmiseks lähtunud sõnast raadio, prantslastel, Radio diffusioon, lätlastel raadiofons, venelastel Radio, Vishanya, leedulastel radiias, ungarlastel radi vadas soomlastel Üles Radio, nii et meie ringhääling on üks väga õnnestunud kombinatsioon. Tõsi, kui esimesed raadioid jõudsid Eestimaale, siis eks nad ikkagi lihtsalt ebamääraselt raadio nime kandsid. Esimese raadiovastuvõtja ehitamise au, no minu andmetel Järvamaa telegraafitehnikum Viidebaum-il, kes oli erakordne raadioentusiast sellealaseid kogemusi, oli ta saanud esimeses maailmasõjas, kus juhtis ühe raadiojaama tööd. Ja esimest korda katsetas Viidebaum aparaati 1920. aasta veebruaris. See oli ehitatud telefunkeni firmalt tellitud osadest, aga esimesed välismaised pillid jõudsid Eestisse 22. aasta lõpu. Fakt on see, et esimesed neli ametlikud registreeritud aparaati seati 1923. aasta alguses üles Eesti Telegraphi agentuuris, Tallinna merekoolis, prantsuse saatkonnas ja Viljandi tütarlaste gümnaasiumis. Vanimaks sõnaliseks saates meie ringhäälingus olid päevauudised, millised hakati levitama paar päeva pärast regulaarsete saadete algust, aga miks need siis esimesest päevast kavas polnud? Ju siis ei peetud nii oluliseks, sest veel viis aastat hiljemgi Polnud uudistel seda tähendust, mis nüüd, mille muuga seletada näiteks kurioosumeid, et 30.-te aastate alguses pakuti päevauudiseid üpris erinevatel kellaaegadel, kust õnnetu raadiokuulaja teadiski neid oodata. Päevil, mil Edda ei töötanud ja ajalehed ilmunud, puudusid ka uudised ringhäälingus. Ja veel 32. aastal oli uudiseid kavas sama palju kui jumalateenistuste ülekandeid. Muide, esimest korda hakati hommikuti uudiseid edastama alles 31. mail 1937 nimelt kell seitse. 20. Päevakaja on ju praegu Eesti Raadio lipulaev ja temast jõuame veel palju rääkida. Aga sellist koondsaadet esimesel 10-l aastal küll polnud. 36. aasta oktoobris jõudis eetrisse aktuaalne veerandtund kuid selle iga oli lühike, lihtsalt riigi ringhäälingul puudusid sellised jõud, kes oleks teda ülal pidanud. Teise maailmasõja puhul mitmekordistus huvi elu vastu maailmas mujal. See kutsus 39. aastal ellu päeva märkmikku, kus leidus juba kommentaare, usutlusi, lühireportaaže, mängiti uusi heliplaate ja muud taolist. Aga sellele tegi lõpu jälle omakorda kommunistide võimuhaaramine. Tänapäeval üks oodatum sõnum on ilmateade. Esimest korda leidsin ta trükitult saatekavas 10. juulil 1927, kuid arvatavasti olid eetris varemgi. Muide ilmateade tuli tartus, teda translerisid Tallinn, hiljem ka Türi. Oleme harjunud sellega, et ilmateade kõlab hommikul, muidu ei tea ju, mida päevaks selga või jalga panna. Kulus siiski 10 aastat, enne kui Eesti ringhääling esmakordselt selle hommikul kuuldavale laskis ja eks sama lugu oli õige ajaga muidugi ka ilma teede mujal maailmaski kohe kava ei võetud. On teada, et ajalugu tegi Ühendriikide raadiojaam juu seal asub Saint Louisi linnas alles aprillist 1921. Tema hankis selleks muide isegi valitsuse eriloa. No üldiselt hiljem leidis ilmateade endale Eestis kindla koha kella 20 paiku. Sünoptik ohu pidas mõnikord koguni vastava loengu. Paraku muudeti sageli kergekäeliselt ilmateate aega. Kord läks eetrisse pool tundi või terve tund varem, mõnikord mitukümmend minutit hiljem. Nii et tänast rolli ilma teatel enne sõda paraku küll polnud. Aga kuidas oli spordisaadetega, mis moodustavad ju lahutamatu osa tänapäeva infost? Enne sellele küsimusele vastamist mängin teile ette spordireportaaži Ülemiste järvelt jääpurjetamise mitteametlik Euroopa meistrivõistlustelt ja ülekannet tehti tollal kõige moodsama tehnikaga. Tõsi nüüd pean küll teie ees vabandama halva heli pärast. Allo Allo, Tšiili, Ülemiste järv, kus me viibime oma mikrofonidega, sõnab mikrofoni palju see, kuna me oleme siin väljas mitme mikrofoniga ja mitme lühidanedaatiaga. Te lubate, lugupeetavad kuulajad, et enne, kui me asume tegelikult, kusjuures ma selgitan teile mõne sõnaga, kuidas reportaaž, mida te praegusel silmapilgul kuulete, tegelikult sünnib. Me viibime praegu oma mikrofoniga stardipunktid, mis on võrdlemisi mõigu mõisa ligidal. See on Tallinna linna poolt vaadates otsekohe üle järve meie reportaaži, teised mikrofoni ja lühilainesaatjaga asujärve jaama kohal, meist eemal kaks ja pool kilomeetrit. Teie hõbehall reportaaže, auto, selle asukoht on angaaride juures järve kalda. Heliplaat ragises nii koledasti, et ma ei võigi vanduda, kas reporter oli nagu kask, mees, kes muutis värvi, mõtlen seda, et Eesti vabariigi patrioodid sai temast 40. aastal ustav Nõukogude Ringhäälingu kaastööline, jagu tulid sakslased sisse, siis oli rõõmsasti nende teenistuses, aga no see on juba teine teema. Esimene spordisaade jõudis Eesti ringhäälingusse eetrisse märtsist 1927 ja autoriks oli spordiajakirjanik ja olümpiamängude pronksimees Harald Tammer. Tema pidas pooletunnise loengu ega alla seda mõõtu ei tollal ei tunnistatud. Lähematel aastatel Ki jäi spordimaht terve aasta peale võetud, no ikka viie kuni 10 tunni piiridesse. Midagi hõisata ei ole. Esimene spordireportaaž jõudis eetrisse 30. juunil 1930 Kadrioru staadionilt ja mõistega jällegi Felix Moor. See, kes koos kirjanik Aleksander Antsoni ja võimlemisjuhi Ernst Idla ka andis edasi, kuidas kulgeb Eestile Poola maavõistlus kergejõustikus, muide, mõlemad abimehed olid kalevlased. Eks kaadriga napis näiteks jalgrattapäeva puhul kutsuti BIG kommenteerima kirjanik Paul Feeding. Esimene tõeline reporter oli ikkagi Oskar Lõvi. Mees, kes läheb ajalukku kokku. Olümpiaülekannetega oli karta Berliini olümpiamängud. Vaikitakse eestlaste jaoks maha, sest raadionõukogu otsustas märtsis 36 Saksamaale reportereid mitte saata nähtavasti kokkuhoiu mõttes, sest lisa lisaks muudele kuludele tuli reporterile maksta saatetunni eest vähemalt 20 krooni ja toda peeti tollal liiaks. Aga avalikkuse survel leidsid reportaažid ikkagi olümpiaadil. Et otseülekanded, Berliin, Kaunas, Riia, Tallinn liinid oleksid läinud maksma 10000 krooni, siis valmistati olümpialinnas heliplaadid ja saadeti lennukiga Tallinnasse. Tänu sellele, et natsid kasutasid olümpiamänge propaganda tegemiseks, olid eestlaste käsutuses sealt tasuta tööjõud, heliplaadid, nende töötlemise seaded ja reporterina, tegutseski tuntud spordiajakirjanik ja Eesti olümpiapropagandajuht Oskar Lõvi, kes andis sealt kokku 14 veerandtunnilist saadet. Ja muidugi rekordkiirus tolle aja kohta oli see, kui Kristjan Palusalu krooniti kahekordseks olümpiavõitjaks. Nimelt kell 20 40 kaikus Deutschland Halle tervitustest äsja võitjaks tulnud eestlasele. Kell 20 45 andis Oskar Lõvi sõnumi telefoni teel edasi ja viis minutit hiljem andis Tallinna raad ja selle rõõmusõnumi eetrisse 10 minutit tänapäevalgi kadestada kiirus, kui mõelda, et otseühendust ju polnud. Berliini olümpiamängude tantsid reportaaži peale Eesti veel 32 riigiraadiomehed. Ja esmakordselt mängude ajaloos võrdsustati raadioreporterid ajalehemeestega. Nad said olümpiapassi, korterisõidu hinnaalandusi soodustasid tolli suhtes ja palju muudki. Nende ja teiste reportaaže kaudu sai Oskar Lõvi tuntuks välismaalgi. No selle pika jutu peale oleks meeldiv kuulata, mismoodi siis ikkagi Berliinist täna 65 aastat tagasi olümpiajutt Tallinnasse jõudis ja kuulame ära Oskar Lõvi usutluse basse olümpiavõitja Kristjan Palusalu. Esimest korda olümpiastaadionil pudru ja kapsad segamini nimelt organisatsiooniliselt küljes tekkis pausid, staadionimurul midagi ei toimunud, ei võistlusi, käega olümpiaapteekide austamist ning siis tuli nii ette, et mängiti Eesti hümni ja tõesti, et Eesti lipp masti võidumasti siis kui olid võitjate austamise kohal prantslane käsul väetigi pärg, mõtlesime juba enne ära, värvi küll ei saanud, aga tammede disain tähendab, et harilik kord näeb ette, et igale olümpiakuldmedalimehele antakse olümpiatamm väikesest potikest, mida ta viib kodu ja igaveseks mälestuseks oma võidu igaveseks jäädvustada, siis hakkab nii-öelda kasvatama. Kuid seal ei arusaamadest täna nii palju, et palusalu on jäänud ilma võidupärjad. Aga kuldmedal on sellega, et ei ole kolka, see on nii nagu olümpiakomme on, et ainult kullatud on, seal on ta sul praegu taskus ja on nüüd sa tahad uuesti edasi maadelda, on järgel, ma ütlesin kohe, kes tahavad saada koduste terviseid või kõneled veel oma muljetest räigelt palju tervist, mis su muljed mängudelt, vastastest, kõnele kõneleja enam midagi. Aga kuidas see väljavaated on, neid edasi prantsuse, prantsuse maadluses, seda näeb veel edasi hakata, hellitab lootusi pealt olema. Peaks olema, see tähendab, et et võib-olla veel võimalusi, teiseks olümpiamedalit. See jutt aeti Berliinis siis, kui Kristjan Palusalu esimese kuldmedali võitnud, teine ootas ees aga Oskar lõvist. Tasub veel rääkida selles mõttes, et tal oli traagiline saatus. Küüditati 41. aastal-Venemaale tapeti sõja ajal vangilaagris Heino Mikkin, kes oli temalt palju õppinud ja oli pärastsõjaaegne number üks. Nii raadios kui televisioonis nentis veerand sajandit hiljem, et isegi veel 64. aastal öeldi Helsingis siis, kui Lõvi tegi spordisaateid. Vaat siis oli Eesti ringhääling Soomest ees. Oskar Lõvi mälestust võiksime meeles pidada kas temanimelise stipendiumi, auhinna karika või muu trofeega. Eriti nüüd rahvusringhäälingu 75. aastapäeva veel seda väärib mees, kes pani aluse juba 30.-te aastate keskel Eesti oma olümpiaraadiole. Võrdluseks. Venemaa alustas sellega alles 56. aastal. Kordina tan Petsus, aga Oskar Lõvi ei jätnud oma kommentaarid ütlemata. Seda muidugi siis, kui palusoo oli tulnud teistkordselt olümpiavõitjaks. Kuulame. Nimekamad Kesk-Euroopa turniiridest Palusalu kuni olümpiamängudeni veel üldse ei olnud osa võtnud sellest hoolimata toni eestlane Berliini suurte lootustega ja tema ema Palusalu ema sõnad lahkumisel leida ei ole iialgi unustanud, need olid Kristjan. Kui sa ennast katma ostad, siis sa võid võita. Siis ei suuda sind ükski võita mole meie olümpiavõitja, kahekordse olümpiavõitja kaunis toas, olümpiakülas. Kristjan avab laeka, võtab selle välja terve kuhja õnnesoovi telegramme, mis ta on saanud kõrgematelt isikutelt ja kohtadelt ja ka oma maa väiksemates külades siis salaja pühendada ühe pisara silma. See tugev mees pehme südamega. Ning lahkumisel teatab Palusalu leid faili tuhandeid, kes tähistanud Halles olid tänada mida nad osutasid. Martin Palusalu matside Palusalu esines ja palub seda tänu edasi anda. Raskejõustikus eestlased esinesid paremini, kui seda võis oodata, kuid Me võiksime asetada küsimuseni, milline maa maakeral on kõige tugevam, milline maakeral omab kõige tugevamaid mehi, kui me selleks teeme ühe kokkuvõtte. Kreeka-rooma maadluse, vabamaadluse ja tõstmise koht. Eesti on neljandal ja viiendal kohal, jagab või ikka uuesti meelde tuletada. Rahvuseid käsutab olümpiamängudest, osa on 51. Esikohale tuli Rootsi 20 punktiga teisele kohale saksa 19 punktiga, kolmandale USA 12 punktiga. Neljandale ja viiendale kohale Eesti ja Soome võrdselt 11 punktiga. Vahetame nüüd plaatleja, heidame pilgu Eesti-Soome suhetele. Ringhääling sündis Soome lahe põhjakaldalt, mõistage variant 1923 Meie aasta hiljem regulaarselt raadiosaated algasid Helsingis üheksandal septembril 1926 Tallinnas kolm kuud hiljem. Pidevalt kuulata vastastikku saatjaid põhja naabridki, keerasid sageli nuppu Tallinna lainele ja näiteks Felix Moor kuulutas esimesena, enne kui soomlased 32. aastal Helsingi lennuväljal oli raske õnnetus. Nimelt kohal viibinud eestlased helistasid kohe Tallinnasse ja härra Moor laskis sellest eetris kõlada. Aga üldiselt oli meil ikka rohkem hõimuväljadelt õppida. Esimene välismaalt Ülekaane Soome ringhäälingus leidis aset mõistagi Tallinnas, otsa tegi lahti Markkus Raudio. Ta oli muuseas sama populaarne isik soomlaste seas kui mu eestlaste keskel. Ja kui moor alustas oma karjääri 27. aasta veebruaris Raudi aasta varem tihis veebruar 31. Esimene raadioülekanne Eestist ja see oli ühtlasi Soome ringhäälingu avalöök. Välismaalt. Põhjanaabrite raadiomehed võtsid intervjuusid Tallinna linna pealt ja teistelt tuntult. Isikutelt tutvustasid teatrid, kirikud, muusika ja tänavaelu. Eesti poolelt olidki abiks Felix mooria, Irina lebas ja mõistagi esimene eesti reportaaž 35. aastal välismaalt, kus ikka mujalt kui mezzohallist, sealt pileti just Kalevala 100 aasta juubel. Enne teist maailmasõda peeti maha ka mitu Eesti-Soome ringhäälingukonverentsi. Nendest tõusis tulu mõlemale poolele, sest näiteks kooliraadio koolatovi eesti vaated soomlastest ees muidu ikka vastupidi. Ja kui näiteks 38. aastal korraldati küsitlus Eesti laste seas, et milline on nende lemmiklaul siis ettearvatult osutus selleks Georg Malmsteni Une-Mati ja ainsana osutas konkurentsi Miki hiir. Täiskasvanutele põhjanaabrite muusika nii palju imponeerinud läbi lõivadžibeljas. Küll aga osales Eesti ka rahvusvahelises kontserdite vahetuses ja just siin Antsiit lapsetooni kuulata. Haruldast helilinti enam kui 60 aastat tagasi alu Estoni. Tallinna 21. Algkooli lastekoor helilooja Riho Pätsi juhatusel õnnitleb maailma rahvalt uue aasta puhul eesti tantsulaule. Mõistagi oli see Felix Moor, kes kuulutas Eestit Euroopale. Aga kõigi saadete sünnist me küll täna rääkida ei jõua, sest pea kõigi žanride puhul on sajandi esimesest kolmandikust võrdset leida. Näiteks oli 31. aasta kevadel saatekavas uudiseks see, et Ringhääling hakkas vastama kuulajate küsimustele. Kõigepealt põllumajandusest ja kodumajapidamisest. Mäletate, paarkümmend aastat tagasi olid sellised sarjad nagu hüva nõu ja perekond ning kodu siis võeti tervishoid siis juura, noh, mõnikümmend aastat tagasi jällegi paralleele tõmmates teist ja teile saade, siis räägiti tehnikast isegi kunstist ja kirjandusest. Et järgmine saade tuleb paratamatult mustades värvides. Vello Lään pajatab, kuidas 1940. aasta juunis likvideeriti sisuliselt, et meie ringhääling siis lõpetuseks pisut lõbusam lugu 30.-te aastate alguses, kui üritati riigikogust hakata otseülekandeid tegema. Aga see lõppes fiaskoga. Mikrofoni ees puhkes suur käratsemine, mille algatasid potipõllumehed. Seda märgates käsutas riigikogu esimees enda arvates sosinal. Viige see siit ära. Käsk käis mikrofoni kohta, kuid öelda oli nii tugev, et kostis üle riigis ja sellest ajast peale pääses mikrofon Riigikokku vaid paraadsündmusteks. Kuulmiseni nädala pärast.