Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Vello Lään liiteid eesti rahvale nii musta päeva juurde nagu seda 21. juuni 1940. Kahju, et sellest perioodist isiklikke meenutusi pole, kuid olin alles kolmeaastane. Seest lindistasin 60.-te aastate keskel riigi ringhäälingudirektorit Fred pulbreid, kes siis suurepäraselt mäletas neid traagilisi sündmusi. Korra juba mainisin, et keda ei soostunud tollal siiski linti rääkima, mõelge ise, mis ajaga oli tegevust, aga tal oli selgesti meeles Konstantin Pätsi viimane esinemine ringhäälingus. Olmre isiklikult kontrollis ühendusi ja mikrofoni. President oli muidu alati olnud oma vanuse kohta reibas, energiline, nüüd vene baaside tuleku puhul Eestimaa pinnale olnut aga murtud ja üleöö vananenud. Kui Olbri seletas ära peale punase tule süttimist võib hakata rääkima ja küsis, kas teil on veel soove? Härra president vastas Konstantin Päts raskelt ohates. Mis soove minul nüüd enamat ilmselt nägid ette järgnevat sündmuste käiku, milles tunnistas ka viimane raadiokõne, milles päts lohutas rahvas et ajalooratast tagasi ei pööra ja manitses mõistlikkusele Vene sõdurite saabumisel. Sellest raadioesinemises paraku ei ole ühtki jälge. Seetõttu pakun teile kuulamiseks Eesti kõigi aegade esimeses presidendist, tema raadiokõnet, riigikogust. Teadvuse järele peab iga riigivolikogu ja riiginõukogu liige pühaliku tõotuse andma ette nähtud seaduste järele peab selle tõotuse vastu võtma vabariigi peaminister. Siis langeb minu peale kohust riigihoidjana peaministri ülesannetes seda ülesannet täita. Sellepärast palun mina teid selle pühaliku tõotuse andmiseks, austades seda tähtsat akti püsti tõusta. Asudes riigivolikogu liikmena kohuste täitmisele, olen teadlik, et kannan selles ülesandes vastutust Eesti vabariigi ja oma südametunnistuse ning pühalikult tõotan ustavaks jääda Eesti vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti vabariigi ja eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele. Praeguse Eesti raadio vanim reporteri ja läbi aegade staažikaim 40 kaheksandat aastat ringhäälingus töötav Lembit Lauri. Oma populaarse sarja kirjutamata memuaaride käigus jäädvustas tulevastele põlvedele ka Eino pillikse mälestused. Ja need algavad juba mõned päevad enne saatuslikku juuni pöörd. Meil oli üldiselt äreva ja 16. juuni õhtul pärast õhtuse päevauudiseid avaldas Ringhääling eriteate. Keset ligemal ajal avaldatakse üks tähtis riiklik teade. Palluti kodanike säilitada rahu. Eri diale tuli minu arust järgmine päeva hommikul, kus valitsus teatas, et Nõukogude liit on esitanud Eestile täiendavad tingimused selle baaside lepingu täitmiseks ja et vabariigi valitsus võttis vastu. See oli siis, seitsmeteistkümnendal juunil samal päeval tänavale minnes võis näha juba punaarmee üksusi, seitsmeteistkümnenda juuni tulid sisse punamäed. Ringhäälingusse oli tollal siis sõjaväe valve Eestis valve ja kui ringhäälingu kolmandal korrusel, siis tuldi. Kui suur see valve oli, paar tunni pärast? Ei olnud, see oli üksjagu kümmekond meest ja need mehed istusid seal kohe ooteruumis ega sõjavalve ei olnud alati, see hakkas pihta sellest ajast, kui punaarmee Eestisse tuli siis pandi sõjaväe alla sinna välja, kuna kardeti provokatsioone. Tuli mingi telefonikõne Olbreile ja võttis kohene, et tunnimehed, mis mentel värav ukse vaid võttis need maha. Valvemeeskond muidugi ära ei läinud, kuna niimoodi vahipostil ja sallivamad korrad. Aga siiski Olmre suutis mehi nii palju, et nad läksid ära. Ja siis selle ruum nii-öelda ilma sõjaväelise algatame ja siis läks veel natukene, mõni minut tulid siis kolm, ütleme seltsimeest. Üks neist oli punaarmee mundris, läksid Olmre juurde ja teised kaks olid Neymar ja Paul Uusman. Täpselt. Muide huvitav on see Veimer ja Uusman jutuajamistes alati ütlevad nemad kahekesi tulid, nad tulid kahekesi, jah, aga Nelly kolmas kaaslasega, kolmas mees kandis nõukogude armee mund. Hiljem selgus, et see oli auastmelt kindral. Mul on sellest juuni sündmustest meeles, tähtis moment oli siis, kui siin võidu väljakul nagu tol korral nimetatud Vabaduse platsil oli esimene miiting teateid, et ülekanne on vajalik ja sellepärast oli meil õigel ajal olid need aparaadid sinna üles seatud. Hõbehall oli seal ja siis selle mindigi magnetofonirullid nyt viidi pärast ära kusagile tompele. Ma ei tea tõesti, missugune nende saatus on, kelle kätte ning esialgu muidugi meeleolu ringhäälingus oli nagu alati, niukse järsu pöörde kohal. Pool oli kaunis, nii ebamäärane. Valitsuse organid olid ise pealt sellepärast, et kui minagi pöörasin propaganda valitsuse poole, kellele meeldib, kaotas moraalselt allusime, kriisime, kui ta oli või mismoodi peab siis ringhäälingupersonalist ylesse pida üleval pidama. Kui neitsiks tuleks, et ja ma ei saanud selle kohta hoiti mitte mingisugust kindlat vastast, sest neil ei olnud oma kindlat seisukohta. Aga mul on väga selgesti meeles see ülevõtmise moment, kui ringhäälingusse tulivad sisse tulivad sinna sisse ja ütlesid, et vot ei, võtame ringhäälingule. Minul muidugi oli esimene küsimus, see access teid volitas selleks sellepärast et mina olin vastutaja terve ringhäälingu eest ja ma ei saanud igale esimesele uksest sisse tulijale ilma pikema jututa ringhäälingu tuli anda, olgugi tegelasi seal tundsin ja ma teadsin juba, et olukord, nii muidugi, aga et mul oli ka teada, et valitsuse seisukoht oli juba niivõrd kõikuv, et nad ise ei tea, mis teha siis jäi tervesse vastutus minu peale. Ja esimene nõue, mis neil sisse aastatel oli, pange kõik jaamad seisma ja lõpetage ülekanded, ei saaks ringhäälingu kaudu välja saata mingisugust hävitavaid teated ja, ja Beethoveni iga päev Ringhäälingute töö veel hakanud olema, kuni riigikogu istung on lõppenud. Ma õppisin piks pärast trahvases mitte ärevust tekitada, mõtle, aga kui te rahva seas ärevust ei taha tekitanud, siis on see vale samm. Kui te panete ringhäälingujaamad seisma. Mina omalt poolt paneksin teile niisuguse ettepaneku laskeringhäälingu ja töötab täpselt edasi, nii kaude kava välja on kuulutatud ja keegi ei teagi, midagi oodata, üllatavad. Ja sel momendil, kui tuleb sisuse vajadustele teada, et ja siis lüligedas selle kava peal üle. Esialgu muidugi arvati, et minu ettepanek on mingisugune kaval või mingisugune vigur, ettepanek suhtuti sellesse küsimusse nagu natukene sõjakalt, aga siis lõikes selles, mis inimesi, kes ütlesid, et ei seal päris õige. Ja siis pandi iga mikrofoni juurde, igasse stuudiosse pandi üks mees valvama, sinna saaks ringhäälingu kaudu midagi välja saata. Ma mõtlen, et see on ka üks üleliigne ettevaatusabinõu, sest meil on kontrollbasseini, kus te kuulete koemis ringhäälingu annab, sest kõik terve saade ja selle kontrolli kaablikust dispetšer oli niimoodi. See seal on kohe kuulda. No igal juhtumisel toimitigi niimoodi. Nii et õhtul siis oli vist umbes kella kuue aeg peale selle või seisma. Kui siis pärast linnavalitsuse juht doktor Vares tuli, siis selle deklaratsiooniga tuli sinna ja läks see asi ilma ärevusest. Siis määrati kõigepealt sädemeks Uusman sinna ütelda konsultandiks, tema konsultandina figureeris ka nii kaua, kuni ametlikult ringhäälingu üleviimine Nõukogude Liidu süsteemi toimus. Nii et oluliselt ei muutu mitte midagi. Käid koha peale, aga siis liidust tulid veel konsultandid sinna, nii hästi tehnilised. Kui ka saada kavalised ja nende järelvalve, siis toimus see saate edasi. Aga muidugi ühes selle liitmisega Liidu Ringhäälingusüsteemi muutusi või ka teised suhted natsiks otsekohe suurendad orkestrit väga tugevasti, siis üksikuid toimetuse gruppisi täiendati personaliga ja need esialgu oli selles ruumides elevus tunduvalt palju suurem, seepärast liikus palju rohkem inimesi, kui see enne seda oli. Saatekava pikkus läks kohe tunduvalt suuremaks venekeelsete saadete D-osa, meie saate, kas meil juba ka riigi ringhäälingus oli vene keeles, aadetele oldi välja eraldatud teatud osa juba 39.-st aastast saadik? Noh, see oleks nüüd ka tundunud pikemaks. Ja pärast sel juhtumisel olid krediidiküsimustele lahendanud oli siiski veel, olgugi et need pilgud kaunis avarad olid ka riigiringhääling hääl oli juba pärast liidu perioodil olid muidugi veel lihtsamalt lahendada. Nii et nähtavasti siis valitsuspööris erilise tähelepanuringhäälingu peale kui juba poliitilise teguri peale, seepärast et poliitilise tegurina Ringhääling kodanises elus mängis suhteliselt palju palju väiksemat osa, kui ta praegust mängib. Sest tol korral oli ta peas kultuuriline tegur. Aga neid muidugi poliitiline osa ringhäälingutegevuses võttis juba tähtsama kaalu. Kui tere Dolbrilt uue toimud, küsisid, kuidas ta suhtub nõukogude võimu, siis ütles napisõnaliselt. Olen lojaalne kuid lisas, et nii ruttu ta igatahes ümber ei kasva nagu mitmed paraku raadiomehed olid üleöö teinud, kes püüdis kannuseid teenida, aga oma kerguse tõttu kadusid peagi silmapiiril. Tulles tagasi veel selle 21. juuni juurde, siis esimene tähtsam saade päevauudised olid ette nähtud. Kell 20 40. Päevatoimetaja pistis Uusmanile pihku umbes pooleleheküljelise uudise, mis ajas punased marru. Tuli välja, et selle järgi toimunut midagi erakorralist, kui vahest välja arvata tööliste rongkäik, mis suundus Kadrioru lossi juurde. President tuli välja lossi rõdule, pidas seal töölistele kõne. Pärast seda läks rahvas rahulikult linna tagasi. Tuline punane Paul Uusman istus ise laua taha ja kirjutas päevauudise. See oli esimene avalik teade 21. juuni sündmustest, sest ajalehed ilmusid alles järgmisel päeval. Seepärast oli selle raadioteate mõju tugev, eriti välismaal. Riigivolikogu liige Aaben, kes sel ajal Rootsis ütles Eestisse tagasi saabudes, et see raadioteade olevat seal mõjunud kui pommiplahvatus. Varsti helistas Johannes Lauristini ja teatas, et tuleb erakorraline teadaanne uue vabariigi valitsuse koosseisukoht. Kell 22 10 katkestati kontsert ning antise teade edasi. Peaminister Johannes Vares tuli ise kohale. Ta ei pidanud pikka kõnet, teatas uue valitsuse moodustamisest ja selgitas toimunu mõtet. Sisuliselt algas ka sellest päevast senise ringhäälingu lammutamine. Just sisulise poole pealt anname taas sõna raadioveterane Eino pilliksele, kes selgitab, milline demokraatia valitses ikkagi riigi ringhäälingus, mis punastel oli vastavalt. Ringhäälingusaateid jälgiti igal pool ja ringhäälingust võetu paljudes asjades malli paljud asjad toimuvad. Ringhäälingu Escruula Ulbrei, kus olid Ringhäälingu juhtkonnas tulid anonüümsuse pooldajad. Nemad aitasid seda, et ringhäälingu tööta peab jääma anonüümseks. Niikui näiteks teatas ta, teadustaski tema enda nime ei nimetanud. Ma mäletan, kui mina esimene kord mikrofonis esinesin siis oli tükk aega tegemas, sekas, tohib nimetada või ei tohi. Sellepärast Ma olin ringhäälingutöötaja. Aga ma olin ei salapääl ja ringhäälingut kuulati ringhäälingus peeti lugu ellingu üritustele kaasa. Mulle on jäänud mulje, et rahvusringhäälingusuhted olid väga sõbralikud ja et ringhäälingule kuulus rahva lugupidamine ja täielikult, seda näitab ju kirjavahetus. Vaadake, mina tegelesin ka filateelia. Ja mul meie sekretäre on kokkulepe, et me iga päev sain ringhäälingule tulnud kirjad, ümbrikud, kust ma märgid ära võtsin. Ja ringhäälingu korrespondent soli tohutute mõõtmetega. See oli tõesti nii, et üks inimene, kes sorteeris ja peab ütlema, et rahvas reageeris ju väga aktiivselt kiiresti ja kui ringhääling kutsus midagi hüljes tegema siis ilma pikemalt mõtlemata seda tehti. Üks huvitav näide oli 36. aastal. Ringhääling tahtis teada, mis on eesti rahva lemmikhelinat. Tuli kirju, tehtri statistikat ja tuli välja, et kõige rohkem tunnustavaid sõnu sai Saagulüütiku laudade laul rikkasse. Vaene. Jah, saadan ikka korpuskäik protsessi. Ja näiteks kui ringhäälingu teadussaate võistlus oli 36. aastal ju kandideeris seal terve rida inimesi, teatas ta kohale. Seal kvaliteetseks teatud grupp välja, kes siis esinesid kordamööda mikrofoni ees diktoritena ka muidugi anonüümsel, kelle numbri alla 60 hot kirja midagi tuli. Žürii oli rahas, kuulajaskond, žürii oli, kuulajaskond tuli esimeseks tuliseks. Tafenau Ralf, kes oli lõpetanud Tartu Saksa Gümnaasiumi ja tema eesti keel, oli niivõrd laitmatud ja diktsioon niivõrd Muhased. Felix Moor iga rääkisin Felix Moor ütles, et tema ei kujuta üldse ette, kuidas see poiss sai nii täpselt eesti keelde hääldada, aga ta muidugi kohapeal ei saanud. Vastward, arstlik kontroll oli kõvad, kopsud, nõrgad mat säält tuli Sanders Birk tulises ja Lisette Peek või tulid seal. Kuidas teie leidsite Ringhäälingu ukse? Mina sain sõjaväest vabaks, mulin sidepataljonis minu pataljoni ülemaks, kui ma aega teenisin, Olbri kolonel, olla Colomiolbreya, kui ma sõjaväetennise lõpetasin, siis ringhäälingu direktor Oll preemiate, ent sama mees, sama mees. Kuidas ringhäälingus Eesti vabariigi ajal üldse töölevõtmise kooli, seda meenutab Olbri nüüd ise. Personali arv tõusis muidugi vajadusega, algus oli seal, personali oli niivõrd vähe, et osalises ringhäälingu hääl ei olnud muud rohkem palgalisi inimesi kui asjaajaja siis teadvustaja moor ja see oli kõik. Koristaja vist oli ka veel seal ruumides sellel määral, kui ta modi ringhäälingu teie arenes, tuligi inimesi juurde. Ja sel ajajärgul, kui osaühisus andis oma asjadele riigiringhäälingule, siis võiks vast hinnata tervet personali umbes 30 inimese ümber, peale selle orkester, seal sümfonietta koosseis 20 või 24 inimest. Nii et ringhäälingu 10 aastase juubeli puhul vist oli kokkuvõttes üle 80 ligi 90 inimest, olid juba ringhäälingu koosseisus. Vello Lään tõmbab siin nüüd 1940. aasta juunini joone alla aga nädala pärast jätkame teemal, mida tähendas Moskva diktaat Eesti rahvusringhäälingule.