Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Kevadel 2018 lõpetab Eesti muusika ja teatriakadeemia lavakunstikooli 28. lend. Selle lennu tudengid on valinud raadios lugemiseks eesti luulet, juhendajaks lavakõne õppejõud Lauri Kaldoja. Täna loeb Teele Pärn Debora Vaarandi luulet. Kah, kes punased paat, kes punased, seisavad klaasi allmullad. Lõigud inimkudedena õrnad puutumatud paljastatud siin. Peaks, kui kõnelema tasahääli Hingamisi ainult sõnuma. Eesti mullad. Näe, kui kõhn on must kamara, kord. Sigiv süli neil kah, kes punastel õhkõhuke vaid vahu kirm lainetel. Mulgimaal kriipsukene muhemuste moodsam pisut vooremaadel ranna rähkadel hoopis õbluke. Ja kõigest on puudu. Küll märjas. Küll kuivast lubjast ja puurist. Hoolest armastusest rääkimata. Kuulame sõna seadjad lontis kõrvu Eesti muldade mure juttu. Kaenlas hiigeltõrvikud kui kullased, kuningas, hauad pihus, roosad naerikerad, mullased, habemed rippu. Ja kõrgete akende taga tõstab igilauldu Igiitketu leivakarva Nurmi silmapiirini. Hoisin suurt võlurit Kõik töötad sa ümber. Laerammu muidugi, ja silmavee soola. Pikse sajatused ja piitsa plaksud. Isadeluud ja sõjatallerite tuha. Ja kõik higisele heleda ja kõik vere, selle vägeva. Kõigest teed sa midagi. Aga mu laul, kujuta küli. Ütle, kas temast kõlbas midagi teha? Endine partisan valge kittel üll, laup valemeid täis ja muretriipu säärest ääreni kummardub üle muldade. Paemüüri rangidest. Rautatud tänavast hüppab ta. Tahmalakane suitsu sabane läbi triibulise Walta välja. Maanteeks tuulte kätte. Ja kevadpilvede varjud hakkavad libisema üle ta selja. Maantee kevad, Saluke, kaota tiivad, liiminud läbi armastatud maa. Lennumasinate tõusud, laskumised urisevad kaasa. Kahvatujärv lese pisar virvendab Kaasa. Hoog. Ja komistus. Kukkumine talvejälgedesse põlved marraskil jookseb mu kärsitu kevadesse. Kahel pool maa, igavesed ema, silmad. Maa igavesti uuenevad lapse silmad. Leetvalged lambad, kivid ja pilved. Ühenäolised ümmargused liikumatud mäeveeru kulu habemes. Hobune ja vanamees lookas üle adra. Nagu iidne aabitsapilt Ja vöödiline põld ringutad ainult nurru, lüües otse läveni. Merepõhjal nagu salapärane laev Terasmastik püüdmas maailma Tuuli. Antennide taglastik püüdmas maailma hääli. Paabeli kära. Ilmaennustusi. Ärel Igi purjedes LINN. Terendavate sajandite randa purjetaksin kussinuga. Ja ma ei taha mõtelda jõulusaareni. Sest võsal ümisevad kollased ja valged Ülased vanu härdaid, ringmänguviise. Sarapiku kannelmänniokaste tilin, laulavad mulle mu nooruse valgest mu kõvast ja kitsast valge tolmusest mere niiskest maanteest. Kus tasa sahisevad jalgrattakummid joovastavat külma uhkab südame alla. Kahjutundeta varisevad õied üle kiviaedade. Lõputult sujub ta. Otsatu valge, tolmune, mere, niiske. Läbi unede ja igatsust. Seltsimees siin minu käsi, rända minuga koos läbi armastatud maa. Ja maa mahlakad, rohelised unistused hõljuvad ussi soode kohal. Sätendavad vet tulvil kraav seisab silmapiirini püsti nagu haljas, mõõk. Korallpunaste torujuppide pillutused turvas pruunidel lainetel. Puude põõsaste tormimurd. Pead alaspidi mullas juurekamakad mättamütsidega vastu taevast. Kalevipoja künni hakatused. Taevarand tohutu tuulerattaga. Pikkade katuste helk vihmapilves. Silotornide paisus küljed vanade lehtede Taka. Kõrgpingeliinipenikoorma sammud läbi lahku soetud laante. Piimaõrn laialt voolav meloodia üle või lilletatud kopli nõlvade üle kohuvate seemnepõldude üle siniste suitsujugade eluasemete kohal. Kunas õppisin ma kuulama tumeda maantee asfaltmuusikat? Sööstvate sirgjoonte ahne vilin kiiremini. Terashallide rombide viippumine üksteisest läbi ühte sulamata. Kurvide paisuv valu. Valgusnõelte värin. Järskude vakatuste ja piitsutavate tõugete jahe rütmi. Ja irdumus. Hetk, kus tee seisatab tagasi vaatavaks sambaks halliks sfinksi, naeratuseks kuhu. Mille ees kivistud? Pooleks löödud mäe kuppel keset lagedat liiva varistav nagu verd. Inetu ja hale puruks sõtkutud õunake. Longuspäi kahe armetu ribana seisab vana park. Käeksuva kuuse otsas hüljatud kurepesa. Otse. Otse nagu kuuli plaksatus Otse nagu naerulagin suurte hammastega. Otse nagu ninasarvik läbi džungli Otse nagu tankiroomikud Ja vihatud fraas. Siis laastud lendavad. Ent kahel pool on maa sooja, tema silmad. Luitunud lumeväravate ääres magab muretu tütarlaps. Piima Mannerg kõrval. Ja toidupank. Pehmed põlved kummimantlis hiiludes. Armunud naeratus harvade vihmapiiskade all. Teetööliste heitlevad siluetti. Asfaldi Tupruvad, suitsud, auru pahvakud, rulli elevandi, jalg, pingutusest viltu, hambavälgatused tahmastes. Tuuldunud nägudes tumeda maantee rakatav käre laulu üürin. Ka on need luhad kuidagi ülekülluses. Valu paisutatud. Ikka püha punased paistavad kaldaliivad. Nagu pidurõõmude helk Nagu vere ja hävingukuma sajandist sajandisse Ma ei taha mõtelda jõulusaareni Tahan teada inimeste taevast pea kohal. Kuid silmapiiril viirastuvad mulle leekides linna tornid. Nagu elupuu, põlevad oksad. Kuid nähtamatus Rodus müürgavad mulle aja kaugusest vastu. Sõjamasinat Tartu teel. Mürsuplahvatused Emajõe rinnal. Kiivrite tühjad koored künnivagudest nagu korisevad suud. Ja veel kaugemal kallid, kadunud näod. Tuhmunud surmas või aja julmas pigistuses. Kui elupuud raiuti? Lendasid elavad laastud? Ja iga kild kisendas kirve all. Seda peab unustama. Iga päev uuesti. Sest taamal kerkib linn Emajõe rindadelt raadija lemmatsi püha, punastest liivadest. Kerkib kevadpäeva all noor ja sädistab nagu linnupuurtalongi noore luuletaja pale. Liigutavalt Ilus kurbuseni armas. Kulmud kiiguvad nagu tundlad, õietolmust, kahused. Tumenenud silmakoobastes ööd mille kose kohin ennast kuulama nõiub. Pikkade jalgade all päevad nagu heledad trepid Seda on hea mõtelda. Maanteel läbi armastatud maa. Inimeste taeval. Tume mets on tuppa tulnud. Läbi koidu kisenduse. Ülle laevukese laulu Kõle kohin raudne helin. Kärisenud pilvekangad ümber pea ja ümber huulte. Poole meelepikkused varjud, need lobisevad. Tume tuttav tuulekaha kurdab. Kutsub kutsumata. Järvelained tuule taga. Kanarbikud silmapõhjas. Hingepõhjas igavad liivad. Hele nõmm on liiva taga. Kõrge hommik, nõmme taga. Killa tallakari läheb seal üle kõmava mäe. Tulen karjus. Tulen tulen üle kõmisema mäe. Liivane igavale. Tähed seal tõusevad taevasse. Debora Vaarandi luuletusi luges lavakunstikooli 28. lennu tudeng teele Pärel teatrikooli lõpu kevadel 2018. Lavakõne õppejõud ja saate helikujundaja Lauri Kaldoja, helirežissöör Külliki Valdma.