Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Kevadel 2018 lõpetas Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli 28. lend. Selle lennu tudengid on valinud raadios lugemiseks eesti luulet. Täna kuulame, kuidas Jane nap loeb jonnibi luulet. Helikujundaja Lauri Kaldoja. Inimpuulatt ulatub taevani. Uhkelt. Kõrgub inimpuu päikese all. Kõrgem sekvoiast, vägevam Paubabist, puhkab laotust suure tamme nada. Ning tema juuri puhuvad kõik ookeanid. Nii laiub inimpuu üle maade aegade. Ajaloo tuultes ning tormides õõtsuvad tema lugematud suured ja väikesed oksad. Milledel kõigub miljardeid vilju. Vahel ründab rajuhoog enim puuoksi. Nõnda et raksudes need põrkavad kokku raginal, murdudes iseenda ning naabrite raskuse all. Mustade lindudena lendlevad mured, hädad ja haigused, inimpuu, lehestikus, sirp nokkadega, tema vilju nokkides. Ööbikuine sealsemas laksutavad rõõmud. Ning vahetevahel lehtede vahelt vilksatab ilu paabulinnu saba. Inimpuu miljardid viljad erinevad üksteisest nagu viljad ikka. Mõned küpsevad varem ja varisevad varem. Mõned ussitavad enne küpsemist. Mõned langevad ookeani rüppe tormihoos mõned kõdunevad juba valmina läbi aegade. Ning kõiki neid toidavad inimpuu, mahlad varjavad päikese ees tema lehed. Kõik nad on sündinud inimpuu rüpest ühisest, kõigile kõigile viljadele. Ent ometi siiski tema oksad vaikselt sahisevad erineval keelil 11 mõistmata mõistmata ühist algust ning lõppu. Sest kord võib tõusta ookeanilainest näotu härjapõlve mees koloneli mundris või poliitiku frakis tõstavaskse kirve, mille teralt välgatab Aabommi märk ning raiuda inimpuu juurelt langema ookeani rüppe. Kas sünnib sealt uut väina meist? Astudes kevade õhtusesse mitmevärviliste linnaliini bussi. Põrkab mulle vastu kümnete pilkude põlastav müür. Ja sadade mõtete häbistav koor. Me oleme ilusad, puhtad ja head. Pisike tagasi esmaabipakendisse oma sarnased pilgu, joodipudelid ning sideme mõtterullid. Sest peale kõige muu olete te lollid? Mu hing nagu pingul viiulikeel Taevas külmunud tähed. Täna siin igaüks üksinda teel. Kas seda on palju või vähe? Kusagil kaugel kõnnivad teised must öö ja müüride vahel. Siis homme ei elasin, mäletab eilset. Õnnes, ruumi on möllata vahel. Longates nuuksudes lähed ja lähed. Lased langeda lumel rapsida rahel? Kides vaibuvad viimased tähed. Okastraat roostane kõikide vahel. Mu mõtted on metsikud loomad. Elevandisuurused, rotid, kes raevunud raputavad oma puuride trelle. Paljaste sabadega vihinal, pekstes õhku. Mu mõtted on arktika tuuled jäetav, tarretav vihur. Sulgudes kompab hästi isoleeritud piparkoogimaja seina kus televiisori ees Istub üks korralik perekond. Mu mõtted on sortside kari väikesed räpased, kuradi kutsikad, kes vingudes ründavat töökat ja tublit kalevipoega kes parajasti mõtiskleb päevanormi täitmisest ja palgapäevast. Sigade maailm on kaunis keeruline. Sest mõtelge ise Mida seal kõike ei leidu? Lapsepõlv põrsaiga kuldne noorus, lustlik kesik, armastus ja abielu, kuri naine, vabandust, emis, kultide kaklused, kuigi nad viina ei tarvita. Moldia sööl elustandart. Sigala sotsiaalselt probleemid filosoofe, tugejaid, tähe, närijaid, Erottomaane, mida seal kõike ei leidu. Ning lõpeb kõik inimlikult ja humaanselt. Seal kasutu vanadus on hirmsam kui surm. Kollane taevas kumas nimeel ülendavalt. Tee ääres laiusid võililleaasad kui möödavuhiseva auto peatus ning mind teadmatusse kaasa võttis. Mul oli ainult hambahari. Ja kuskil ootasid mind sõbrad. Toredad inimesed, kellel oli täiesti ükskõik kas ma jõuan pärale. Jooksen verest tühjaks sellesama autorusude all. Mõni kilomeeter teesti madal maja pärnade varju. Seal elutses üks tüdruk, keda ma vargsi jumaldasin talle seda siiski ütlemata. Autosid tuli vastu ja üks kihutas isegi mööda, tekitades minu autojuhis võiduajamis kire. Ta lisas gaasi ja püsis seal sabas. Nii me kommenteerisime neid kadedalt. Siis tegime suitsu ja pärast jõudsime pärale. Ka see, kes end minuks nimetab ja kes ajuti mind vihaseks ajab Kes kurat, see ütles, et elu on praht inimesed, sead. Too asi pole hoopiski nii vaid statistika andmetel tean et ainult iga kolmas neist on valmis mind petma. Iga neljas maha müüma iga seitsmes paljaks varastama iga 10. mu naist üleöö Ma. Iga 26. mind lihtsalt tapma. 48. pool ahviks orjaks kuulutama. 77. minuga pädereerima. 108. mintsiatistlikultakma 262. aatomi lõõsas küpsetama ning 510. minu maailmatolmuks. Kas inimesed on siis pahad? Otsustage ise. Ja mõistke endi üle kohut. Statistilised ühikud. Jonny Pi luuletusi luges lavakunstikooli 28. lennu lõpetanud näitleja Jane napp teatrikooli lõpu kevadel 2018. Lavakõne õppejõud ja saate helikujundaja Lauri kaldoja helirežissöör Külliki Valdma.