Kultuuriga ja jätkab siis samuti päevateemadel ehk kirjandi kirjutamise võlust ja vaevast. Vestleme emakeeleõpetaja Andrus oruga. Lisaks sellele saame teada, mida kirjutas Inglise ajaleht Guardian. Mati Undi romaanist öös on asju. Jätkub festival Jazzkaar ja Tõnu Karjatse uuris, mis ikka eristab Euroopa ja Ameerika džässmuusikat. Peeter Raudsepp räägib oma uuest lavastusest müsteerium Puff ja saate lõpuks selgub, kas kirjanik Mehis Heinsaar jõuab selle lühikese aja jooksul valmis oma kodukandist kõneleva kirjandi. Mina olen Janek Kraavi, head kuulamist. Oleme siis ära kuulanud meie armastatud haridusministri innustava sõnavõttu ja ligemale 12000 inimest on asunud oma noore elu senini kõige olulisemat kirjatööd siis ühel või teisel moel sisuga täitma. Aga ülejäänud eestlased, kellel kirjand kirjutatud, võivad nüüd rahulikult selle üle targutama hakata. Eile oli kultuuriga ja haridussektsiooni külaliseks emakeeleõpetaja Andrus Org, kes on seda aktsiooni juba aastaid küllaltki lähedalt näinud. Herbert Masingu gümnaasiumi emakeeleõpetaja ja kirjandusteadlane Andrus Org me tegelikult praegu veel ei tea millistel teemadel ligemale vist 12000 inimest üle Eesti oma kirjandeid kirjutama ka side. Aga kas me oskaksime, prognoosida, millised need teemad võisid olla? Ma pakun välja, et kui õpilane on ette valmistanud kolm sellist Stam teemat Eesti sportlaste kangelasteod, meediakahjustav mõju ja Vargamäe Andrese kõikuv närvisüsteem, kas nende kolme teemaga võiks läbi saada? Tänase päeva tähtsust võiks kommenteerida nii, et, et kui eksamikirjandi teemad välja kuulutatakse, hoiavad isegi puud, põõsad ja linnud-loomad hinge kinni. Osavad kirjutajad muidugi hinge kinni hoidma ei pea. Aga need, kes tunnevad ennast ebakindlamalt, ketravad pingsalt oma mälu kõvaketast ikka selleks, et otsida sealt varem kirjutatud mõtteid või pähe õpitud tsitaate või meenutada neid kanoonilisi üks kord ühena selgeks õpitud kirjanduslikke näid Teid. Muidugi sport, meedia ja Vargamäe Andres on täna küllap paljudele selleks kolmeks õle kõrex. Kasuks tuleb muidugi, kui eelnevalt on mõeldud mitmesugustele filosoofia ja moraalikategooriatele nagu vabadus ja vastutus, tus, eneseteostus ja õnn, valike kohustus, südametunnistus ja armastus ja nii edasi. Olgu siis saladuskatte all öeldud, et tänases teemade loteriis sporditeema valituks ei osutu. Eks eelmised aastakäigud oled spordist juba ära Leyerdamiseni kirjutanud. Tulemused muide on osutunud muude teemadega võrreldes kõige viletsamaks. Pealegi oleks selline liigne luksus lasta olümpia-aastal ligikaudu pooltel kirjutada. Veerpalu viimasest ringist 15 kilomeetri klassikasõidus võis šmiguni veenmast lõbus spordist suusavahetusega distantsil. Eks liigutavad emotsioonid ja suured sündmused meie igapäevaelust voolavat paberile niikuinii. Ja see, kes leiab äraleierdatud teemadele sellise omanäolise vaatenurga või, või loob ootamatuid seoseid, pälvib kindlasti kõrgemat sisu ja stiilipunktid. Nüüd sisu juurest vormi juurde, mina olen nii kaugelt näinud, mis on essee ja aiman ähmaselt, mis on novell. Aga mida nimetatakse siis ületaja kirjandiks? Käibel on ka selline väljend või sõna nagu küpsuskirjand. Eesti koolisüsteemis on kirjand üks õpetuslikest dominantidest sellest mööda hiilida ei ole võimalik ühelgi õpetajal ega õpilasel. Ja tõepoolest seda koolikirjandit nimetatakse mõnel juhul klišeeks, seda enamasti aplusest ajendatult, sest essee vorm eeldab kirjutajalt suuremat meisterlikkust. Aga peamine, mis kirjandi kirjutamist peaks õigustama, on vabadussõnu ja mõtteid kasutada ja valida samas ka mõtlemis- ja eneseväljenduse oskuse näitajana. Kirjand võrdlemisi asendamatu nimetus. Küpsuskirjand kõlab küll pidulikult, kuid vanamoeliselt isegi sovjetlikult. Pealegi on see arengupsühholoogiliselt vildakas silt. Tahaks ju kohe küsida, kuidas seda noore inimese küpsust siis mõõta. Kas nii nagu õuna oma, et punakas jumest võiks oodata mahlast ja maitsvat sisu. Aga elu näitab, et puna ka jumega õunad küpsevad ikka laagerdudes ja et mõned rohelised õunad ei saagi küpsed küpseks, vaid lähevad kohe mädanema. Aeg annab siin arutust, seepärast ei ole põhjust hakata kellelegi kirjandi põhjal küpsuse või ebaküpsuse sildikest kaela riputama. Aga kui eeldame, et haridus tähendab valmisolekut siis mingisuguse valmisoleku näitaja, lõpukirjand kahtlemata on, kõneleme siis mitte küpsus kirjandist, vaid kirjandist kui sellisest ühest mõõdikust kokku leppelisel valmisoleku tunnistusel. Veider on ainult see, et, et seda valmisolekut tuleb näidata piiratud aja piiratud vabaduse tingimustes. Nii et see kirjutamise saal või klassituba kaid tegelikult tänasel päeval kujuneda selliseks paanikakontoriks, kus istuvad valgete nägudega närveldavad noored inimesed. Seepärast tundubki, et lõpukirjandi kirjutamine on pigem selline sportlik sooritus, kus üheks otsustavaks katseks tuleks end kokku võtta ja latt ületada. Sa nimetasid siin palju toredaid metafoore, kas sa võiksid lühidalt välja pakkuda, on sellele kirjandile mitmeid alternatiive nagu haridusringkondades teinekord siin noh, viimase, ma ei tea, viie aasta jooksul on ju räägitud. Alternatiividele mõelda ju võiks, aga hariduse vallas midagi muuta on sama raske kui üritada ja surnuaeda teise kohta kolida. Sest need, kes on selle sees, ei taha ju kaasa tulla. Võiks ju rakendada alusteksti põhjal kirjutamist või osaoskuste eksamit või siis lubada suuremat vormilist mitmekesisust, näiteks päevikut, kirja, miks mitte novelli. Aga neil alternatiividele on samuti omad puudused ja nendest on ajakirjanduses neli-viis aastat tagasi kärarikkalt kõneldud. Mu meelest võiks jääda selle juurde, et kirjand on eesti koolis kirjutamisoskuse firmamärk. Üldisematel teemadel, kuidas ülepeaõpetajana hindaksid tänapäeva inimese kirjaoskust Eks selle madalal kirjaoskuse üle kurdavad kõiki rest rohkem. Kooli tasandilt vaadatuna võib näha seda, et õpilased mugavad lahendama valikvastustega teste või vastama teksti põhjal küsimustele. Kuid sellises sobivas stiilis ja iseseisva mõtlemise ja seoste loomise oskus samuti ka selline üldine kultuuri ajaloo konteksti tundmine jätab soovida. Samuti võib täheldada, et riigikirjandikirjutajate hulgas jääb tippe järjest vähemaks. Pelga algkõrguse üritajaid ja selle sellega ükskõikselt leppijaid sigib aina rohkem. Olen seda meelt, et noorte madalas kirjaoskuses ei saa süüdistada ainult emakeeleõpetajaid. See on ikka ennekõike iga täiskasvanud inimese, olgu ta siis õpetaja reklaamimees või diskor. Enda lodev suhtumine oma keelekasutusse. Tänapäeva inimese kirjaoskus on suuresti teisenemas. Arvuti kirjaoskuseks mõtete väljendamisega, pastakat käes hoides jäävad nii mõnedki hätta, eelistades siis kirjutamist arvutiekraanile. Nüüd on küll natuke hilja juba tänavuse aasta teemadesse sekkuda, aga ma pakuksin järgmiseks aastaks välja näiteks kaks teemat. Ühe kirjandusklassika põhjal lahendatava ja teise siis nii-öelda vaba teema. Mis oleks, kui järgmine aasta selge diktori häälega öeldaks maha, sellised teemad. Sea tapmiseks pole sõda tarvis. Sven Kivisildnik. Ja siis teine teema Viru keskuses käia on nõme. Ka sellised teemad tuleksid kaalumisele, kas on kirjutatavad teemad? Taolisi intrigeerivaid teemasid võib muidugi konstrueerida, heale kirjutajale ei valmista ükski teema raskusi. Küsimus on aga püramiidi alumises otsas. Nende jaoks valib Rec ikka niisugused teemad, mida oleks võimalik lahendada aga mingil primitiivse val viisil. Ja millest on keeruline mööda kirjutada. Teemadel, mis riigieksami tegijatele serveeritakse, on tegelikult valem. Ilmselgelt valitakse sellised teemad, mis ei ole liiga konkreetsed ja spetsiifilised samuti kvalifitseeru teemad, mis on kas liiga ühekülgselt hinnanguliselt näiteks seesama Viru keskuses käia nõme, või on liiga provotseerivad näiteks kas sellist Eestit me tahtsimegi või on liiga esoteerilised, näiteks magus Jeesus, ma tahan kogeda siin elus kõike. Või on liiga äraleierdatud nagu narkootikumide AIDS-i teema on liiga kujundlikud näiteks mutt, muttide ränne läbi puu juurde või liiga delikaatsed näiteks kuidas portreteerida Eesti presidenti ja nii edasi. Samas on ka suuri ja üldisi märksõnu esitavad Pealkiri, tead, välistatud on näiteks aeg ja inimene. Juba eksamikirjandi pealkirjade analüüs näitab, et oodatakse kuldset keskteed, mitte äärmuslikke mõtteavaldusi. Mallikson on kujunenud see, et teema olgu avar ja neutraalne, kaska intrigeeriv ja inspireeriv, on juba iseküsimus. No igal juhul soovime siis praegustele kirjutatud, et need möödunud nädala jooksul teritatud pliiatsit siis kiiresti kuluksid ja et see teema ikka lõpuks lahendatud saaks ja, ja hinne ka kohale jõuaks. Järgnev lõik haakub kirjutamise ja hindamisega, aga seda juba kõrgliiga tasemel. Olgu see lugu siis pühendatud nii tänastele kirjutajatele kui nüüdseks juba Ellüüdiumi väljade saladust uurivale Mati Undile. Oli aasta 1990 eesti raamatukauplustesse oli müügile ilmunud tollele ajale iseloomulikult kehvapoolse kujundusega uudisteos. Pealkirjaks öös on asju, autoriks Mati Unt. Toona ei teadnud ma veel, et 10 aastat hiljem kirjutan sellest samast raamatust oma ülikooli lõputööd. Ja siis julma aprilli kiuste seda konkreetset romaani analüüsides ei võinud ammugi teada, et raamat ilmub järgmise aastatuhande alguses inglise keeles. Sel aasta Kaheksanda aprilli ajaleht The Guardian avaldab ühe hundiromaani lugenud kriitiku lühikese artiklikese kõrvalpilk või võõra pilke oma tegemistele võiks alati tähenduslik olla, sest ei lase neil oma häid ja halbu külgi väga iseenesestmõistetavat Ena võtta. Olgu selle raamatu inglise arvustus siis selliseks kaugelt vaateks Meie olnule olevale ja tulevale rõõmude kruut kirjutab. Mati Unt kuulus Eesti 60.-te generatsiooni, mis tõusis esile tolle kümnendi teisel poolel tänu kommunistliku režiimi suhteliselt avatusele. Hundi enda absurdistliku modernismi mõjutasid mitmete 1960.-te 70.-te Ameerika ja Euroopa võtmetekstide suhteliselt tsenseerimata tõlked. Tema kirjutamisstiil vastab sajandi teise poole Ida-Euroopa kirjanduses iseloomulikule, fragmenteeritusele. Öös on asju, on jubedust tekitav, käänuline, keerukas, paranoiline jaa, aforistlik lehekülgi läbib katkendlik viimsepäeva meeleolu. Mitmed ebatavalised ja harukordsed narratiivid, mis kõik keerlevad kindlate ideede ja ängistust ümber, tuuakse esile ja jäetakse seejärel kõrvale. Teose proosa sarnaneb interneti tõlkemootorite kasutamisel tekkivale olukorrale. Tulemused on meelevaldsed, hämmeldus ajavad ja võõristavad, liigutakse sügava tähenduslikkuse poole, kuid ei jõuta kunagi pärale. Romaan ei ole sidus seal teadlikult korrastamata hunt on oluline kirjanik, kuid öös on asju, valmistab pigem pettumust, kui paelub. Nii kirjutas hundist Guardiani kriitik, raam de groot, suurepärased hinnangud ju korrastamatus, tähenduslikkuseni, mitte jõudmine internetti tõlkemootor. Kõik need korraliku hea klassikalise tänapäeva kirjanduse juurde kuuluvad märksõnad. Tuleb möönda, et öös on asju, mille külge tark ei puutu. Järgnevas loos otsib kultuurikaja vastust küsimusele, kas džäss on aadressi muutnud džässi. Praegust asukohta püüavad kaardistada Tõnu Karjatse, Jaak Sooäär ja annerr. Karl Porteri igihaljas Lottworseil tänavuse Jazzkaare ühe peaesineja Yen Reamsy esitluses seda USA mustanahalist lauljatari võib tinglikult liigitada tänapäeva džässi põhiliini hulka mis arvestab nii traditsioonide, tehnilise täiuse kui ka kaubandusliku eduga. Hoopis teine äärmus on, aga lepeedab töö Prantsusmaalt. Mis ise nimetab end välja mõeldud folkloorikandjaks ja mille võlu ilmneb kõige paremini ost elavast korda? Andrus esituses ka nemad on tänavused jazzkaar, esinejad. Kuhu on siis aga tegelikult jäänud džäss selle traditsioonilises mõttes sellisena, nagu ta kujunes välja läinud Nende algupoolel Ameerika Ühendriikides pisikestes džässiklubides? Kuulame seda nüüd vaid suurtes kontserdisaalides. Mis siis on jazzi tänane päev? Sellele küsimusele püüdsime vastust leida kahelt Sassiga seotud inimeselt esitajate maaletoojalt ehk siis Jaak Sooäärelt, Jaan Ermilt, kus siis on džäss selle kõige ehedamal kujul Euroopas või Ameerikas. Jaakson, see on väga Terav küsimus praegusel hetkel tegelikult paljude maailma juhtivate jazzkriitikute seas ja ja sellealaseid kirjutisi leidub jazzmuusikaajakirjades küllanisti ja tegelikult ju selle nii-öelda džässi sõja algatas võib-olla briti tuntud kriitik Stewart Nicholson, kes kirjutas minu mäletamist mööda New York Timesis sure artikli sellest, et jazzmuusika on kolinud ära Euroopasse, et Ameerikas ei toimu enam midagi huvitavat, keeldakse sedasama putru uuesti uuesti ja üritataks seda nagu maha müüa. Ja tegelikult Stewart Nicolsonilt ilmus minu meelest eelmisel aastal ka nagu pikem kirjutis eksis raamatus sellel teemal mis siis kandis ka kirja umbes midagi sellist, et kas tsässon surnud või on ta muutunud oma aadressi ja siis temal eeldus. Väide ja tõestus ongi nagu see, et jätkame Euroopas Ameerikas olles kohtunud Stewart Nikol soniga sellest rääkinud, tan Tampere jäts, häppeninge, iga-aastane külaline. Ma tunnistan ausalt, et minu muusikaline maitse, ütleme, kui nüüd arvata võib-olla viimase paarikümne aasta jazzmuusikat maailmas, siis kaldub kindlasti Euroopa suunas. Selles mõttes, et, et jazzmuusika minu arvates on küll Ameerikast pärit, aga tegelikult nagu algusest peale siis võtnud nagu mingeid muid muusikastiile ja nendega nagu mänginud impraviseerinud ja ma arvan, et see siis teistest muusikastiilidest ja sandidest ülevõtmine on ammugi juba 50 aastat noh, oluliselt laiem kui, kui, siis Ameerikast pärit muusika siis muusikalide või, või filmimuusika või bluus gospel, kus ta tegelikult nagu omal ajal juured sai, miks mulle praegu euroopajatsemaikad nagu tundub, värskem on see, et Euroopas on nii palju selliseid väiksemaid tihti rahvuslikul baasil plaadifirmasid, kes nagu annavad välja mingit oma asja ja tihti noh, eriti võib-olla ka Skandinaavias on see tegevus riigi või mingil mingil kombel toetatud, et nad ei pea mõtlema nii kommertsiaalselt. Paraku Ameerikas seda tuge kusagilt oodata ei ole ja nad peavad iga hinnastama toodet müüma, selleks jääda ja tihti noh, tulemus nagu väga tugevalt on plaadil sellest mõjutatud ja noh, ei ole huvitav, isikupärane. Anne Erm jazz on kolinud Euroopasse. Chazz elab Euroopas selles mõttes, et natuke on see erinev, mis on Ameerikas ja mis on Euroopas. Ameerikast on tulnud see suurepärane tehnika ja virtuoosse pillivaldamine varasemates stiilid, aga nüüd Euroopa on hästi avatud igasugustele mõjudele, väga moodsad on Balkani rütmid ja teisalt jälle mingid Põhjala helimaastikud. Ja täiesti Kreeka ja Bulgaaria, need on midagi täiesti oma ja noh, see kõik nagu seguneb ja tekib selline oma Euroopa stiil, olgu see siis flamenko, džäss, mis on meil hispaanlastega esindatud või olgu siis Eivory Villu Veski koostööprojekt, vanade fääri, islandi ballaadide ja selle euroopaliku Tšassiga või olgu see siis, mis seal portalgess on üks Euroopa džässiloojaid, et kui kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel oli väga in moodne muusika, kaasaegne moodne muusika nagu Stock, hausen ja poleez ja veri ja need kõik need Euroopa kuulsad heliloojad, eks need on omamoodi mõjutanud ka sellist Tšassiliku vabadust. Neid mõjusid tuleb nagu igalt poolt ja julgeks öelda. Džäss on vaheldusrikkam mitmekesisem. Kas seda ohtu ei ole, et Ameerikas kolib džäss tagasi kuhugi sellistesse väikestesse klubidesse, jazz, lummidesse, mis võib olla jäävad avalikkusele suletuks esialgu ja areneb seal edasi võtab mingisuguseid seniolematuid vorme. Kui võtta kasvõi Soviet Hopkins, kes ühendab džässi ja hiphopi, siis sealt võib tõusta midagi täiesti uut välja, mida võib-olla esmapilgul ei oskagi Jackiks nimetada. Ei, seda ohtu ei ole, pigem võib-olla Chess on ja läheb tagasi tantsusaalidesse kunagi ta oli väga-väga rõõmus ja tantsulik, aga nüüd on ta sellise teistsuguse nagu klubimuusikavormi võtnud. Aga kahtlemata see oleneb inimeste andekust, kusest ja sellisest tagapõhjast, mida nad on õppinud ja kuulanud ja endasse nagu ammutanud, et mida, mida andekam inimene, seda huvitavam muusika ja paremtehnik, nii et andekatel on kõik nagu tuleb kergemini ja kas sa vetagentsion kahtlemata üks nendest andekatest temas on tõesti see ameerikalik ja euroopalik ühendatud ehk siis Jamaical Ta on ka kuskilt kaugelt tema juured siis. Ta ammutanud seda Ameerika piibopi endasse ja samas ka see, et on ajaloolane, on kindlasti ka oma mõju avaldanud. Sandril on hästi mõjutatavad vastastikku ja samamoodi ka, kui vaadata, millised on meie muusikafestivalid, räägime me siis nüüdismuusikast, jazz, muusikust või kasvõi rokkmuusikafestivalidest siis on sealse žanrina mitmekesisus on teinekord isegi esitajate vahel ära vahetatav. Nii et sa võid näha ühte artisti esinemas kas näiteks rokkfestivalil või siis ka jazzifestivalil või nüüdismuusikafestivalil. Kas seda ohtu ei ole, et džässistiilina määratlus täiesti ära kaob, et kui me räägime džässis, siis me ei teagi, millest me räägime. No selge on see, et eri inimeste jaoks on olemas eri teadusmuusika või džässmuusika, et see tähendab ju niivõrd palju erinevaid asju, et, et ma arvan, seda pilti hägustas kindlasti ka see, see plaaditööstuse papa haigestumise kriis üheksakümnendatel, et nagu teismelistel enam muusikat müüa õnnestunud siis ju kõik suured firmad selliseid lepinguid ju väga paljude lauljatega just selliste soft popmuusikaga ja seda nagu hakati nimetama Chazz samamoodi tegelikult nagu hea nalja tegi ka poni Rait suurepärane Ameerika kantrikitarrist laulja nägin teda Kopenhaagenis esinemas ja ta läks, sõitis edasi just Mondo džässfestivalile ja siis ta ütles, et usuver fifty-ist jääs. Et selles mõttes on sul õigus, et see seadus, muusika mõiste on väga hägune ka. Et see nats muusika, imbumine teistesse teistele festivalidele on ka suuresti tingitud sellest on need tropp popmuusikas võib-olla teatud mõttes on ka praegu sellised keerulised, et nagu ammu pole midagi uut peale tulnud, samas publik nagu noh, võib-olla natukene tüdinenud või vähemalt mingi osa publikust. Et selles mõttes ma arvan, et heads muusika, vähemasti mingi osa sellest, ma arvan, noh, ta kindlasti ei kao, et pigem vastupidi, et ma arvan, et see publiku osa, kes nagu tuleb ütleme popmuusika poolt sellise kergemini mõistetava Jatsu poole üle, ma arvan, et see suureneb. Tuleva nädala teisipäeval ja kolmapäeval ehk 25. ja 26. aprillil esietendub Tartu sadamateatris itaalia teatrimehe Taarja Foo näidend ministeerium bow. Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tudengite diplomilavastusest. Rääkisin loo lavastaja Peeter Raudsepaga. Taarja UFO on eesti teatrikülastajatele vist suhteliselt tundmatu nimi ja isegi vaatamata sellele, et ta 97. aastal sai Nobeli kirjanduspreemia. Milline on taariofo osa 20. sajandi teatrikeele arendamisel? Tal on õnnestunud selline Itaalia rahvaliku teatritraditsioon viia sellele tasemele, et selle kaudu on ta suutnud hakata käsitlema selliseid suuri ühiskondlikke, suuri inimlikke teemasid. Ja sellega ta on just nimelt seda traditsiooni jätkanud nii elusal moel, mitte sellisel akadeemilisel kuival lihtsalt musiaalsel kombel. Ta on selline unikaalne isiksus, kes ühendab endas siis näitekirjanikku näitleja, lavastaja, ühes isikus ta väga kehakeskne näitleja ja tekstide looja, ta ei kirjuta tekste puhtalt, vaid ta kõigepealt mängib need asjad, nagu ma improviseerin kehaga läbi, alles siis paneb need asjad kiire ja tema juures üks tähtis lause, mida ta ise ütelnud on see, et selleks, et rääkida inimestele uutmoodi, mingitest asjadest, panna neid nagu midagi oma elus muutma. Selleks peab muutma ka seda teatrikeelt, milles seda räägitakse. Ja see tema teatriuuendus seisnes selles, et pärast seda, kui ta oli juba Itaalias nii 15 aastat 20 aastat juba olnud väga tuntud näitleja sellises tavapärases teatris jättis ta selle sinnapaika. Läks ühte angaari, kus ta hakkas tegema etendusi väga vaestele inimestele, ta käis tehastes, haiglates ja minimaalse lavakujundusega minimaalse valguskujundusega põhirõhk. Kui oli ainult nagu tema enda näitleja isiksusel ja sellel tekstil, mida ta siis rääkis. Temased teksti juures on muidugi see asi ka, et seal on väga palju sellist improvisetoorsete alget, tema tekstid on alati pidevas muutumises, sest ta on ise ka rõhutanud seda, et ikkagi esmane loojaga teksti tasandil on teatrimaailmas ikkagi näitleja ja ei tasu uskuda neid teatriajaloolasi, kes ütlevad. Näitekirjanik kirjutab teksti ja näitleja ainult tõlgendab seda. Kõigepealt loob näitleja teksti. Meie vahendid on muidugi natuke teised, meie võimed on teised, meie lähtume Dario Fo poolt kirja pandud tekstist enamuse ajast ja püüame selle impurvasid toorse keele poole rohkem anda edasi selliste žestide ja kehavahenditega. See müsteerium Buff koosneb siis teatud seerijatest keskajast pärit lugudest. Miks nad ikkagi annavad põhjust enda juurde tagasi pöörduda? Vaatamata sellele, et me oleme selline kristlikus mõttes üsna leige maa, siis ikkagi kui neid religioosseid teemasid sellise farsiliku nurga alt näidata, Ta aga mitte mõnitava nurga alt, see ei ole, see ei ole mõnitamine, vaid see on selline läbi paradoksi nende asjade näitamine siis võib jõuda ootamatult sellist intiimset vastandusteni, kus järsku siis suur selline ajalooline kosmiline plaan siis järsku nagu lähevad kokku sellise väga intiimse väikese inimese elusaatuse jõujoontega. Oma lavastuse tutvustusest kirjutajategi et saite trupiga kombata ka itaaliapärase religioossese piirjooni. Itaalia ja, ja veel enam, eks ju. Lõuna-Itaalia suhe religiooni on tõepoolest hoopis midagi muud, kui see meie sisuliselt religiooniks kultuur viitas ka trupis näitas oleks mingisuguseid probleeme või oli seal mingisuguseid raskusi, kuidas tänases päevas kõlama panna? Ei muidugi oli muidugi, aga ma ei usu, et me oleks täiesti religioonita maa, me lihtsalt, et ei näita seda nii avalikult välja ja, ja Taarja foolon, hoomatav main alge või selline maaema alge, mis seal all tuksub ja see viljakandev maa, millest kõik alguse saab, kõik need ilusad, kohati grotesksed sümbolid kõik selle maa viljastamise ümber, mille ümber see kõik käib, need on ikkagi arusaadavad ja nad, et just tänu sellele, et nende esimesel proovietapil probleeme tekitasid ja arusaamatust just tänu sellele, et, et see takistus seal oli, siis see tekitas näitlejatest tahtmise see takistus ületada. Ja ma näen, et nad teevad seda, et minu käsu sunnil vaid tõesti, nad ületavad neid takistusi rõõmuga. Ja, ja just tänu sellele, et nad on selle, selle naudingu, mis sealt tekstis sees on, selle on ära tabanud ja nad praegu, ma arvan, on valmis seda ka publikuga jagama, seda, seda salajast rõõmusele teksti sees. Sedaani ohoo, enda klassikaline müsteerium, Bufi lavastus oli vist selline, et seal oli traditsiooni, tarkuse ühendatud ka päevapoliitikaga Eestis seda teed vist ei läinud. Homme läksime eestlaslikult nii-öelda peenetundeliselt seda teed, et, et meil selliseid mõningaid päevapoliitilisi vahele hüppeid seal siiski on. Sest et ei saa salata ju, et väga paljud tänapäeva sellised massimeedia ilmingud on võtnud endale väga palju üle sellistest religioossetest liitustest ja, ja masside hullutamise tehnikaid just sellest religioossest maailmast. Saate alguses hakkas kirjanik Mehis Heinsaar Kultuurikajas stuudios kirjutama kirjandit teemal kevad sinus eneses. Nüüd on see valmis. Kuulame, kuidas see igavene teema siis seekord lahendati. Jälle on kevad jahedam kui eelmine, ent siiski kevad. Linnudki on kõik juba kohal. Lõokesed kõrgel taeval ja kiivitajad. Porist põldude kohal toitu otsivad kajakate parved, vindid, laulurästad, kõik need tuhanded tiibadega Mozartit. Teedki on juba tahedad. Kannatavad rattaga sõitmist küll. Liivasid ja käänulised teed. Karksi ja Polli, Karla ja Õisu vana karistaja Halliste vahel niigi tuttavad ja ometi nii uued. Ja nende vahel põllud ja kuluheinamaad ja majad ja metsad, mille ümber hele aprillikuine valgus pühalik, valgus. Sellist valgusest muul ajal aastas ei ole. Valgus, mis on täis, ärkavad jumalaid, varajasi, liblikaid, tolmu, kaugust ja minemise tungi. Elu on liig lühike harjumaks kevadega. On öelnud üks luuletaja. Ja ma ei teagi, kas õnneks või kahjuks siiski vist pigem õnneks on tal õigus. Kõik need teed ja heleda päikese käes pleekivad eelmiste elude majad teeservas lagunenud ja lagunemise õndsad elektripostid ja uhkemad talud seal kaugemal. Kummaline elamise nälg, neis tuul, mis puhub üle veel alasti katmata kuluma. Üks punaste pükstega ja karvu suusamütsiga purjus karjak bukerdamas kraavis, kui õnnelik laps ja linavästrik, tilluke asjalik linavästrik siin ja sealpool maanteed. Ning sinine taevas. See kõik kokku on üks suur kevadine pühakoda ja värske mulla sõnnikusegune õhk, mida endasse sisse ahminud. Armulauavein. Sääraste muutlike maastik, aga pühakojale olen truudust vandunud juba ammu. Ja see on võib-olla ka ainus, millele olen tõeliselt truu. Ja igaüks meist vajab ju kellelegi või millelegi tõeliselt truu olemist. Vajab igavest elu, igavest armastust, rääkigu ta siis mida tahes. Ja siin selles heitlike tuultega karges kevades Halliste ja Karksi vahel on see kõik olemas terve pika päeva jagu igavest armastust olles selle pühakoja teise otsa jõudnud ja sellele kulub rattaga sõitmiseks terve päev on mul taas kergem naaseda inimeste, maailma, iseenese, maailma, rumaluse, tarkuse, maailma, headuse ja kurjuse maailma kus on rohkem kirgi ent ka rohkem üksildust. Sest kui ma vaatan sügavat inimhinge, samuti kui maastikku, siis tundub mulle, et inimene on seal justkui üksildane rändur, kes mühisevat tuult. Rändur haava valges hommikus, milles on veel ö hingust kuid juba päeva alguse lubadust, et mis ometi lõplikult ei üheks ega teiseks hämaraks haavalguseks enamasti jääbki. Kõnnib siis see inimene neil hingemaastikel üle jaheda jao valge tühermaa nähes kaugele eemal üksikuid lõkkeid, mille endale lähemale jõudes näeb istumas teisigi omasuguseid, kes korraks kokku saanud. Ja kui viimati tulnul veab, siis lastakse tedagi sinna, ent hetkeks oma ahas veeruse väsimust välja puhkama ja käsi soojendama. Ja vahest lõkke ümber istujad seal siis isegi vestlevad omavahel. Need, üksildased, rändurid, eluteel ripuvad kuuma veini ja naeratavad üksteisele. Ja tuul nende ümber lakkamata valjusti mühiseb. Siis tuleb neil end koguni koomale tõmmata, et ühes kohas lõket tuule eest kaitsta. Ja nõnda nad üksteisele juba päris lähedal külg külje kõrval. Ja võib-olla hakkavad nad omavahel rääkima, siis isegi sõprusest ja armastusest õnnest ja muudest ilmaimedest. Ja enne juba Nad räägivadki. Kuid mingi aja pärast tundub, et need kõige olulisemad sõnad ja mõtted haarab lakkamatu tuul enesega siiski ühes. Sest kokkuleppele nood rändurid seal Ahto lõkke ümber millegipärast ei jõua. Ja nõnda läheb vaidluseks, jagelemiseks unustatakse, lõke kustub. Ohates ja tagantjärele ehk kahetsedeski tõusevad inimesed siis kustunud Tulasem ümbert ja suunduvad taas igaüks oma teed. Ainult nühisel tuul, jao valgus on neile jätkuvalt saatjaiks. Aga ometi rännak ei lõpe ega üksikud lõkked ning uued kokkusaamised on ootamas kusagil ees ja uued tuulde sonitud sõnad. Ent kui inimene selles alatiselt avavalges maastikus rändamisest tüdineb siis ta ju teab, et alati on olemas uks lagendikul, mis juhatada ta enese hingemaastikust välja. Ja teinekord ka sinna tagasi. Ja kes seal ukse asukohta teab, see võib selle avada ja astuda endast välja. Et usaldada ennast kasvõi üheks igavesti kestvaks päevaks. Selleni oodatud ja alatine ootamatu kevade kätte. Ereda ja päikest täis aprilli valguse kätte, mis on täis, ärkavad jumalaid koju jõudnud linde tolmu kaugust ja tuul. Tänane kultuuriga ja paneb oma kirjutustarbed selleks korraks pinalisse tagasi. Kui järgmist kirjandit tuleb oodata täpselt aastajagu aega, siis kultuurikaja tuleb uuesti juba järgmisel nädalal. Saate tegijad Janek Kraavi ja Külliki Valdma tänavat tähelepanu eest. Kõike kaunist teile kuuleme jälle.