Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Kevadel 2018 lõpetas Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli 28. lend. Selle lennu tudengid on valinud raadios lugemiseks eesti luulet. Juhendajaks lavakõne õppejõud Lauri Kaldoja. Priit Põldma esitab Bernard Kangro luuletsükli tuulelaulud helikujundaja Lauri Kaldoja. Kes tuleb säält mere päält? Nii avar ja valgust täis. Ta juba mõõtmatus kauguses. Nivoo kabining selge näis. Jääb tema põletav jälg. Mis sest, et ta kõrvetav janu on. Ja ainult kisendab nälg. Kons lähedal juba. Või eemal ju. Või tormitseb minu sees? Ükskõik ah ükskõik, kui talleegitseks Olgu taga siis või ees. Ei merepõhjast saa lahti. Õrn punane kivine õis mis vanasti meiegi lahti kuldiluga ehtida võis. All õitsevad suured korallid mis värviksime päevade keed. Kuid siiski, meie elud on hallid. Ja hallid on ummikus, veed. Võib-olla et tormide lõõsas kui imede sädelev kroon korallide kivine põõsas rannale. Kipp kui troon Kuid tuult ei tule, ei tule. Ja laine on madal ning loid. Hingede punase tule sööb hallitus, leitsak ja koid. Juba rõkkab metsa taga tuulelinnukisa. Kõikuid ümber nõnda vaga nõnda hall ja visa. Juba kerkib vastulaotust hiigla pilvepoolik klõpsub lukku, kartes kaotust. Iga uks, mis hoolik. Minaga ootest pingul joostes jätan maja. Juba põrap, kaugel kingul pikse sügavkaja. Kuid ta tuleb nõnda pikka seni hoopis väsin. Kuna kõrvus kostab ikka teistel, leivanesin. Nii sa lähed, sa mõtled, väike tuulelaps nagu valgelt Koonlalt, kukud mulla pääle, Habs. Ja siis, kui jalgade rändu oled valge ill peibutab sind igal sammul. Mahe tuulepill. Siia-sinna, kuhu jääda kus on pehmem pael? Millisesse rauast aasa panna habras kael? Ja kui valinud oled, naerab tuul sind nagu hull. Kaob su silmist kaugustesse, elu pahumull. Ja sa kannatad ja mõtled, vaene petet mees. Tuuleavarused oleks oodanud ees Kui su juurde tuulekujul tuleb, hõiskab kaugus. Siis saab äkki vastikuks ka kõige armsam raugus. Siis sa leiad teisal hoopis avaramad ilmad. Ümbrusest sul rebenevad kiin tulumat silmad. On see tuul, siis, kelle pärast jooksed alla randa? On see maru, kelle kätte kõik eiskad anda. Ei seal ainult välispidi, nõnda võimsad tiivad. Sisemusest, teised tuuled sinu kaasa viivad. Ja sa lähed? Mõeldes ise tuule, Teide rikkust? Kuid sa vist ei märka enam enda hiiglapikkust. Ühe aknale koputas augu. See rutas, mis iial ta võis. Sai virgele rikkalik jagu ja virgale varakas mõis. Teise aknale puhusid tuuled. See kuulis, kuid nägi vaid und. Kui ärkas ta lävele, luulet tõi keskpäeva muretu tund. Kuid nad istusid kõrvuti lauas kui õhtu nendeni sai. Ja külmas ning savises hauas. Nende ase on ühtviisi lai. Sa ei tule kaugustest, mu sõber, tuul. Sul kaasas pole enam puhas hingus. Mis varem naeruna Mullefis suul nüüd krampub nutuks sinu mõrkjas, vingus. Ei sa ei pilla enam rikkust laial käel. Mu põllud nüüd on viljatud ning paesed Ma värisen su ees, kui särgi väel. Nii külmad on su puhangud ja vaesed. Ei sõber tuul. Sa pole nõnda rõõmsalt noor, kui tulles kord Murkamasse lossi. Nüüd komberdad, kui Isimus nõiamoor mu elulaekas piimobiilsed krossi. Säh, kallis sõber, võtta kõik, mis sinu tood. Kui vankri võtsid võtta, siis ka härjad. Et laustuks kord mu elu, turupood, kustekat, vastlanahk ja plekist pärjad. All ranna vahusel joonel. Ma leidsin kord tuulekivi. Samas uhkaval kullasoonel kisklaskaarnather räpane rivil. Ma mõtlesin parem mu tasku. Olgu põhjata kübara loidu siis mu õlale iial ei lasku. See kihisev lindude rodu. Ma tulin, ei iialgi lokka mõttes nii käravat Rihva. Vihkan ajudes sorivat loca ja säästesse Salvavad kihva. Sinus sulada tahan, kui vaha. Hoo, puhas, rahulik looja. Tuulekivi jäi rannale maha. Keset kisa ja lindude rooja. Mis said sa sest, et kõige järel jooksid mis ainult õhkus tugevamat tuult. Kui sa ainult tuulde kõlkuma nüüd Booksid. Ka vihakäsna leiaksid sa suurt Kui vaataksid sa selle järel ringi mis tõi viis Sultiga tuule, Keer. Siis näeksid telkides vaid vaeseid hingi. Neist kubisemast tuulemeeste leer. Ei kummardas alandlikult maani. Ehk küll on tühi sinu task ja põu. Kuid seal, kus elu avab musta ekraani on saamalistest tulvil ava Rõu. Kas tahad sa ehk olla nende killas? Kell seestpoolt puudub inimese nägu. Või usud sa, et kodulambavillas ehk kukub sinu unistuste kägu? Üle kevadehaljaste Kinkude käib sügise matuserong. Sind puusärgi järele kõndima kutsub tuule vihisev kong. Nii palju, kui elu on kevades. Nii palju on sügises surma. Eks alati ringlev tuulis sumeedi samuti hurma. Istud temaga rõõmulauas, kord kord kunutad murepingis. Sind alati lohutab sama hääl et elu mõte on ringis. Kui sügise tuultega kabelis sa üheskoos nutmas käid? Siis kevade puhanguid vabastad mullast lillede tärka vaid päid. Ja kui sa siis nõnda viimati ka ise kord tuuleks saad samuti inimsüdameis siis ühendab taevast ja maad. See kääris sinus juba mitu aastat. Nüüd äkki muundus ähvardavaks tuuleks. Ja kui sa nüüd siis mõtte metsil aastad siis raiu, nii et kogu maailm kuulaks. Sa avarusse viivad sirged sihid. Kanaabri metsa vangist murra läbi. Ja kui sul korra tulised on pihid, sisi, uuri endast kõrkus, valehäbi. Kui tuul, siis lendu tõuseb nagu ingel siis teed kogu maa, sest üle ujuks. Kondiitrikorvi unustatud kringel. Ei ole ega saa su pühakujuks. Mind kannab su pingsus. Mind kannab su lõõm ka kuristikudest üle. Su tohutust kruusist, üksainuke sõõm. Ja kõike vallutav tormine rõõm. Mu lava pleekivas üle. Näe, pilvine taevas. See murdub, kui klaas. Ja õnnetoovat ta killud. Neid kilde, palju on rohu sees maas. Neist kumab ja heliseb nõmm ja laas. Kui sina neid kõikjale pillud. Ah, tuul, minu sõber, kui viimne tund. Ning tahab kord endaga liita. Kas tuled ka siis? Kui võigast und Mu elule langeb kui musta lund. Kas käe lööd mu ukse piita? Kui peakski mu minek jääma ööks üle kosele tõmmatud traadi. Ma ootan tuult, mis mu puruks lööks. Kui väikese ööd suva paadi. Ma ootan tuult, mille visin, tooks mulle julgeid Pattaya mõrvu. Ma ootan, millal mu enesejooks lööks tummaks kartlike kõrvu. Ma ootan, millal me ühine hääl oleks terav, kui kivivise. Siis sureksin avara mere pääl. Nii uhkelt kui jumal ise. Lööb viimsed marjad, sinu elu põõsalt korda. Raitsakane kare põhjatorm. Kuid samas lehvib uniselt ja rõõmsalt suidis juba teine rikkam vorm. Sa pelgad vahest, et need tuulekahjud sul kulutavad elujõu ja raha. Sa vaata, lõõm Amazon hiiglaahjud, kust sulamalmi voolab üle äärte maha. Sa oota ainult, kuni vana lahtub. Ju käärib, suru tõrres vastne verre. Ja kui ehk õhtul loodetaevas jahtub, näe, uues tules leekima, lööd kirre. Seepärast armastama pead sa tuuli. Neis peituvad kõik uue sünniained sest purunevad vastu kalda muuli ju ainult väiksed. Bernard Kangro tuulelaule luges lavakunstikooli 28. lennu lõpetanud Priit Põldma teatrikooli lõpu kevadel 2018 lavakõne õppejõud ja saate helikujundaja Lauri kaldoja helirežissöör Külliki Valdma.