Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Kevadel 2018 lõpetas Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli 28. lend. Selle lennu tudengid on valinud raadios lugemiseks eesti luulet, juhendajaks lavakõne õppejõud Lauri Kaldoja. Laura Kukk loed põimiku Betti Alveri luulest. Helikujundaja Lauri Kaldoja. Kui maalidel Ma vaatlen malbe Maariaid Siis meenub naine. Ümberringi mäed kel vastu õlgu tõmmusid ja kaariaid. Kaks last on surunud kallis. Ta käib Üks naeratav ja särav nagu päike. Näed kõrgel valgusallikate seas. Maailmu ühendavaid sammaskäike, harmooniliselt avarduvas reas. Ent kuristiku põhjatusse ühe teist venda kisub kurjalt kirglik. Kihk. Ning üle sakilise kaljulõhe kui haaramiseks sirutub ta pihk. Must madonna nagu sina süles, kaht kallist laskma, hellitan ja tean et ühega kord vabalt minnes üles maas teisega. Ma purunema pean. Kord haarati igatsusest kuumist. Üks singel jättis mahaparadiisid ning läbi tühjast ilmaruumist. Kohisevad Piivatada viisid. Meel mässul rinnas, heitleb argus. Ta pimeduse vaimu juurde, laskus pik välgujuga kuristiku hargus. Ning õhku tekkis kummaline raskus. Käed vaevalt põimunud. Kivinesid kohe. Ürgpadrikuik said lainetavad juuksed vastsündinud maad kui tuulte ohe. Täitsid kauni pagulase niiksed. Kuid taevas, inimese lõi nüüd liivast ning andis oma sädemeta sisuks. Et pimeduse kaisutusest kiivast ta jumaliku vangi lahti kisuks. Ma nägin und End jättis jumal maha. Ma sosistasin, ainult pole paha. Ma nägin und. Arm põgenes mu rinnast. Ma kohkusin kõik, lehvitasin kinnast. Ma nägin und. Mu kohal kustus laotus. Heitsin hämarusse väike kaotus. Päevavalges üle armsam hellalt kummardus muile. Kuid surudes end vastu külma seina Ma tundsin suurt ja põletavat leina. Sa vannud mulle arm. Et kuhu iial satud ka oma kurvas sõbratari kannad. Ei, ära vannu. Siinset patud on sulgenud meile igavesed rannad. Mul õnneks uni. Mõistmatu ja jube. Sa oled surnud. Ahastava sängis jooksen mööda suuri tühje tube ja näen Sa magad mustas kivi sängis. Kuid miski kutsume, miski ununeb, kauge subkõrvu kõlab läbi öö ja haua. Ja kui ma kergelt puudutan, su lauge silmitseb mind küsivalt ja kaua su rinda, ent ei läbi ükski värin sa tagasi, vaid vihkad suuride unne. Ma arvan, kas tunned mind vanutes, pärin. Kõik piinatult, sosistad. Ei tunne. Tuul kõrgele künkale kihutab kohkunud musti traav leid. Dynane taevas kihutab haavleid. Suitsuses õhus paistavad hooned. Kui pliiatsijooned. Kus juba läigatab lamp käes, ränduri pamp, lähen ma linnast seisata, luhas kruusasest tuhas. Loik särab. Mu vari, seal väriseb. Kust ma tulen ja kuhu siit tasun. Läbi lõõri. Tugeva tuule täriseb kasarmus pasun. Veel kord pasun ja trumm. Siis on kõik tumm. Kõik on tumm. Ainult hämaras lohus, kus repetanud rohus õitsiatiivne katkine tass Häälitseb haledalt kaua ja Kaledalt. Kodutu kass. Mind hõikab keegi. Taevast kukub kipsi. Armsam uinub, usaldab ja truu. Ö. Rohetab ja suurde musta lipsi. Poob ennast kuu. Nüüd võbisepiste parem silm. Nüüd vasen. Kes teda teab? Ta naeratab, kaob. Tal pole mahti. Kuid libisedes läbi uduvoo ta kirglik suu on valuliselt lahti. Kui ümaro. Mind läbib värin maa ja taeva vahel. Kõik petab, nüüd. Kõik virvendab, kui vask. Armsam virgub. Silmil on meil kahel must sametmass. Kaheks külmaks. Kurjusest kaameks õeks. Minu süda ja mõte loodi. Põlgas üks. Pidas, teine tõeks. Tõusis üks, jäi teine voodi. Sapiks muutsid maitsvad road. Sõtkasid taignasse kruusa. Kord, kui neil vihaselt välkusid Noad istus lävele, mõtlik muusa. Vaevalt nägita pilgud, uurijad hullunud õekeseid. Kui sündiski pööre. Vaikselt laskusid mõlemad puurijad päästma lahti ta kinganööre. Ma tean, et hardus lõhnab nagu vaik ning joobumus kui kõdunevad ploomid. Et Kiibusel on sapi õunte maik ja mõtteil nagu eitelgi aroomid. Ma tean, et öösiti võib süüa kuud et mõrkjalt vürtsised on vanad müürid. Et saaki pillavat kui viljapuud. Ka tapeti diaunustet gravjueerid. Ning olgugi et lõppematu näib ent piirava maailma söödav sisu siin näljasena siiski ringi käib aeg-ajalt nagu kõrbes minu uisu. Kuid teises ilmas ootab mind oaas kus peegeldavad ingleid. Vettenired. Ma kardan ainult õnnetu, et taas. Seal ärkavad mu kanni, palli, kired. Betti Alveri luuletusi luges lavakunstikooli 28. lennu lõpetanud näitleja Laura Kukk teatrikooli lõpu kevadel 2018. Lavakõne õppejõud ja saate helikujundaja Lauri kaldoja helirežissöör Külliki Valdma.