Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Kevadel 2018 lõpetas Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli 28. lend. Selle lennu tudengid on valinud raadios lugemiseks eesti luulet, juhendajaks lavakõne õppejõud Lauri Kaldoja. Ilo-Ann Saarepera, loed põimiku. Karl Ristikivi luulest. Helikujundaja Lauri Kaldoja. Lõikajad tulevad põllult ja kalurid tulevad merelt. Nende sammud on rasked koorma all. Kõik on koorem isegi armastus. Vanad naised tulevad kirikust ja noored poisid tulevad laadalt. Pisarad on pühitud. Kuhu naer? Ikka on midagi jäänud maha. Ja kõigest on kahju. Isegi leinast. Ka sisaliku tee kivil jätab jälje. Kuigi me seda ei näe. Iga mõte, mis tuleb ja läheb jääb kuhugi alles. See, mis naeratades kinkisid, võib kunagi otsa saada. Aga naeratus jääb. Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud, jääb igavesti täna. Isegi ütlemata jäänud sõnad on mõttes öeldud. Ja kuhugi tallele pandud. Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täita aja ääretud salved kuidas muidu üksainus silmapilk, et kivi paigalt veeretada. See, kellele on vähe antud kannab seda oma südame kohal. See, kellele on palju antud pillab kõik käest maha. Kõigi teede pikkus ajas on võrdne. Ma ei ütle rahu. See sõna on liiga suur. Ütlen puhkus, ase telkide all sest homme on jälle päev ja päike ei mäleta eilset päeva. Vaata meri on nagu peegel. Seal peegeldub taevas. Aga ometi ainult peegeldus. Ja rand on ainult sadam. Ühe tee lõpp, aga teise algus. Keegi ei mäleta homset päeva enne kui ülehomme. Ja siis on juba hilja. Kuidas võiksin siis ütelda rahu on? Rändaja mine. Ja kui sa kord jäävad koju siis ütle, et mina jäin maha. Ei, mitte teele. Siis teed ei ole. Murul käimine keelatud. Rändaja, mine ära mind oota. Ja kui nad küsivad, miks ma ei tulnud. Ütle, et mina ei saa käia nooltega sunnitud teed. Relvis valvuri saatel. Arguse silmad on valvelpäevad ja ööd. Arguse pilk on terav kui liblikapüüdja nõel. Näeb liiga palju. Näeb sellest läbimis lähedal. Ja ei julge kaugele vaadata. Arguse silmad on pärani hirmul et keegi ei võtaks ta käest, mida tal ei ole. Ei. Meie ei tule kunagi tagasi siia randa. Laps, kes ehitas Lauteri kirjudest, kividest ja paljakäsi, püüdis ogarulle on ammugi surnud. Ammu ja aegamööda. Ja see rand, mis kord oli noor ning lõhnas esimest korda. Kevade rand oodates suvelaineid, pehmed, linnupesad jahedal kividel. Võrgud, mis helkisid sarjas apist. Esimene vesikaare tuul üle lõpmatu lageda maa. See rand on vana ja hall. Isegi kivid on surnud. Ei. Meie ei tule kunagi tagasi siia randa. Aga niikaua, kui hingab meri Sünnivad alati. Puhkenud elavast oksast. Toidetud mullast ja veest. Õhu ja päikese poeg, tule ja südamevärvi. Elu side eluga. Tarduda kiviseks kindluseks. Kuidas võib laul ilma kordagi vaikiks? Kaotada viisi ja sõnad. Hanguda tähtede reaks. Kuidas tantsivad jalad, kaovad sammude kajaks? Kummaliselt murtud rütmiga? Oli kunagi keegi, kes tundis metamorfoosi saladust? Homme astume laeva ja sõidame teise randa. Mitte et võimatut püüda meri ja müürid on üks. Pageda sellest, mis olnud asjatuks, kuulutas tarkus. Isegi rumalus teab, et tulevik jääb. Kojuigatsus. Kauguseigatsus. Kahte harusse kasvav puu. Varjuotsija. Tuulte otsija. Metsa ja mere piirimaal. Sünnihirm. Surmahirm. Mõlemast otsast sõlmitud elulang. Olemine. Mitteolemine. Üks neist on uni. Ja teine ei ole sedagi. Karl Ristikivi luuletusi luges lavakunstikooli 28. lennu lõpetanud näitleja Ilo-Ann Saarepera teatrikooli lõpu kevadel 2018. Lavakõne õppejõud ja saate helikujundaja Lauri Kaldoja, helirežissöör Külliki Valdma.