Teadmatus on hirmus asi, eriti kui tegemist on mingi väga olulise küsimusega. Aine ja antiaine, aatomienergia, relatiivsusteooria ja mitmete teiste küsimuste kõrval, mille uurimises on inimkond üsna kaugele jõudnud, vaevab siiani paljude meeli ränkraske probleem kumbagi enne kas muna või kana. Ja samasuguse küsimuse võiks esitada ka muusika ja tantsu omavaheliste suhete kohta kumburiel. Tänapäeva vaadete kohaselt saab muusika küll ilma taltsuta hakkama. Tantsijaga vajab saateks vähemalt muusikaelementi, olgu selleks kasvõi kõige lihtsakoelisem rütm. Nii tants kui muusika sündisid küll aegade hallis hämaruses, millest esimeste kirjalike reteni jäi palju aastatuhandeid kuid üht-teist saab oletada, jälgides tänapäevas veel elavaid looduse lähedasi rahvaid, nende tantsude rituaalsed eesmärke. Võime mõttes kanda tagasi homo sapiens sünnimaadele ning sünniajastusse. Ja siit tuleb teave, tantsumuusika võisid tekkida vaid käsi. Võib ka arvata, et tantsu väljenduslikus jõudis primitiivset muusikast kiiresti ette sest looduse valitsejad polnud tollal veel inimesed, vaid jumalad ja neile tuli inimeste soovid väga ilmekalt selgeks teha. Küttimisega tegelevad hõimud lootsid maagiliste tantsudega mõjutada jahiõnne hiljem põlluharija vilja kasvu. Üht niisugustest pöördumistest looduses, sest ta võimude poole võime kuulda jakuudi loitsust. Küllap sellegi selja taga on aastatuhandeid, mille vältel muudatused pole olnud eriti suured. Isegi kui tegemist oleks improvisatsiooni iga, annab loits siiski võimaluse minna mõttes väga kaugetesse aegadesse tagasi. Ja väga hästi klapib siia Johannes Jürisson brošüürist vanast muusikast välja kirjutatud tegevuse kirjeldus selliste loitsemiste puhul. See oli terve teatraliseeritud etendus inimhääl käte plaksutamiselt, miimika ja tantsuliigutuste abil imiteeriti metslooma jälitamist, lindude häälitsusi, sihtimist, vigust laskmist looma kinni. Tantsu muusa, derbsifoore ja muusika muusa polümnia ei jäänud siiski alaliseks, ainult koos keps Laaks paariks kuskil ja kunagi, kes ütleks küll selle koha, nime ja aastaarvu kuskile, kunagi pöörasid nad oma pilgud jumalatelt inimeste poole ning inimesed hakkasid tantsu ja muusikat nautima. Kui kunste neid kahekesi koos, aga muusikat ka eraldi või ühenduses teiste kunstidega ei oleks õige öelda. Et alles siis ter psühhore ja polümneristitigi nime registiks sai. Vanakreeka mütoloogia oli muidugi siingi jumalaid. Kuid oh kui inimlikud, kõige sease pahas ja iidsed legendid, mis jäädvustatud juba kirjasõnasse, kannavad meieni usaldusväärseid andmeid tantsudest, lauludest, pillidest Ellenite kõrgkultuuri aegadest. Enam kui 3000 aastat tagasi. Kuus sajandit enne meie ajaarvestuse algust kirjutas poetess Safo gümnose saatel ümber altaritulede keerlesid pöörlesid neiud nende õrnalt sihvakad, jalad sõtkusid pehmel luhal. Põllulilli. Tõlge on reaalune ja originaalis selle tõttu vähem poeetiline kui tähendab mingi piltliku kujutluse kreeklannale tantsust. Nõukogude muusikateadlane Roman Gruber räägib Antiik-Kreeka tantsukultuurist põhjalikumalt. Sujuvate ringmängude kõrval oli levinud ka kiired tantsud nii hästi pöörlemise kui ka hüpetega. Näiteks Kodüsseuses kuningas Menelaose juures peetava peostseenis on öeldud, et heliseva lüüra saatel kaks tantsijat hüppasid uljalt. Selline hüppetants säilis rahva seas ka hiljem hoolimata Vana-Kreeka aristokraatide bulastavas suhtumisest. Aristokraatide esindaja lukk Jaanus läheb rahvatantsudest sihilikult mööda, iseloomustades neid nii matši sooritavad tihtipeale naiste vilepillide saatel järske ja raskeid hüppeid. Selle liigi jätsin ma vahele, mitte sellepärast, et ma seda ei tunne, vaid sellepärast, et sellel ei ole täiusliku tantsuga mitte midagi ühist. Nõnda siis oli tärpsifoorel talutüdrukust kaksikõde ja kuni valsi võimuletulekuni. Nad ei tahtnud palju teineteisest teada. Antiik-Kreeka tantsumuusikat pole praegu kuskilt võtta, küll aga leidub üht-teist talu tüdrukterbsifooret saatnud helidest. Ristiusk haaras meeleldi oma rüppe arhitektuuri, muusika kujutava ning ehtekunsti kuid kõrlide gruppe pole katedraali võlvide all kunagi nähtud. Isegi üksiktantsijaid mitte. Derbsychorest sai nõnda ateist, keda kõrgest kantslist manati kuid kes väljaspool kirikumüüre kõigele vaatamata ennast ülihästi tundis elas tants nii paleedes kui rahvapidudel. Kumbki arenes ikka oma radu pidi. Ühel pool kalandsete kummardustega ja ebamaiste etendustena teisal tugevasti maale toetuvatel jalgadel. Jutt on muidugi Euroopast. Maailma mitmepalgelisust pole ju nii lihtne mõnda lausesse kokku võtta. Kuna oleme lausa tantsusammul ületanud aastatuhandeid, siis kõlab nüüd tantsulugu, 15.-st sajandist. Kenasti on kirjeldanud Jersey waldorf balleti sündi oma raamatus polümne saladused. 1489. aastal abiellus hertsog Kaleat saar agoonia, hertsoginna Isabella, aga et pulmapidustused oleksid võimalikult uhked, tehti tantsumeister Berkondsjoodibuta dedorontole ülesandeks hoolitseda peokaunistamise eest tantsudega. Bergandsio, kes esimese koreograafina on läinud balletiajalukku, lahendas oma ülesande oivaliselt. Talaskis jumalaiks riieldatud tantsija tantsurütmis kanda toite pulmalauale Merkuuri juustu lauale praetud vasika. Diana tantsis ümber laua lõhnava põdrapraega, samal ajal kui Neptuunus serveeris hõljuval sammul kala. Kahjuks varjab ajalugu meie jaoks kõige tähtsamat. Nimelt, kes lõi sellega astronoomilise balletimuusika? Küllaga jutustavat kroonikud. Tollel esimesel balletile oli tohutu menu. Ja sellest ajast peale pidas iga vürst, kes oma reputatsiooni Stahlis ülal isikliku balletitrupi vürstid hakkasid, teise balletis kaasa tegema ja hiljem isegi lõi 14. tantsis oma balletis alatise solistina. Tema õue. Komponistik sai šanbaptist Lülli, kes lõi muusika enam kui 200-le balletile. Ei saa kuidagi jätta tsiteerimata ka seitsmeteistkümnenda sajandi balleti tantsimise kirjeldust. Samalt autorilt. Vägevad parukad peas, nägu kaetud maskiga ning rasked sõjakad kostüümid seljas, sammusid tantsijad laval Maiesteetliku muusika rütmis. Eriti peeneks peeti tollal Sedalaadi kostüümitantsija, parukas kujutas olümpost ja kostüüm Euroopa kaarti. Itaalia oli jala peal. Saksamaa ulatus üle tantsija kõhu ja Prantsusmaa jäi südame kohale. Loomulikult sai tantsija niisuguse hullusärgis ennast vaevalt liigutada. Üksnes jalad pendaldasid pisut edasi-tagasi. Naiste osi tantsisid ümberriietatud mehed teel vabamalt ele tantsuvormidele kadusid järk-järgult parukas, raske kostüüm ja mask. Naine saavutas oma praeguse Kaha balletis alles romantismiajastul. Tänapäevase diskotantsija elu on küll äärmiselt lihtsaks tehtud. Need mõned liigutused, mis tantsupõrandal tavaliselt tehakse, ei vaja mingisugust erilist õppimist. Nagu iga lind laulab, kuidas nokk on loodud, nii teeb igaüks muusika rütmis, elamispähe tuleb, siin pole tõesti arengusuund olnud, lihtsamalt keerulisemal ajal, vaid lausa vastupidi. Isegi 20 kuni 25 aasta eest pidi korralik tantsulõvi teadvama kümmekonda eri tantsu. Seejuures iga tants koosnes paljudest kindlatest sammu kombinatsioonidest mille mittevaldamise korral mees saavutas erakordselt hea taseme varvastel tantsu alal. Enesestmõistetavalt daami varvastel. Tantsuõhtu repertuaar meenutas oma ülesehituselt Sis süüki, milles eri tempodes tantsud vaheldusid näiteks avavalss aeglane fokstrotti, tangot foks, toeta aeglane valss, rumba Foxtvat valss ja nii edasi. Veel rangemad nõudmised valitsesid aga seitsmeteistkümnendal sajandil, kus pallil tuli oma tantsuoskust näidata vaid ühe paariga pahn läbi Lorniettide, piilusid uudishimulikud ja valvsad silmad ning võis arvata, et see suri jäänud oma ranguselt maha tänapäeva rahvusvaheliste tantsuvõistluste hindajatest. Noon komp, jalg öelge vaikset suunurgast oma naabrile. Aga siis, kui tants lõppes, manati näole kõige armsam naeratus ja hõisati braavo. Head tantsijad. Muidugi võisid selle braavo ka ausalt ära teenida, sest tolleaegset tantsu tädit küllalt palju ruumi improvisatsiooniline. Pealegi oli tantsuõpetuskasvatuse lahutamatu komponent ja olulisem kui enamik teadusi. Ja ega kõik tantsumuusikapalad polnudki ainult tantsimiseks mõeldud, neid võis ka kuulata, sest dolla kirjutasid palede jaoks muusikat väga tunnustatud heliloojad. Seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaiga tüüpiline tantsusült oli osadega Hallemaand kuranud särab Anda ja siig. Nende rütmide vahelduseks saame pildi kuulates ära süüa. Vana prantsuse rahvatants, kuraat, kiirem, eelmisest talupoeglik päritoluga pidas salongides kaks sajandit vastu kuranud, tähendab. Kolmeosalises taktimõõdus särab, Anda levis laiali Hispaaniast, kuid ta algkodumaa Onlingimiselt kuskil Lähis-Idas särab anda on nii ohjeldamatu tekstilt ja nii liiderlik oma liigutustelt. Seega kõige kombe rangema inimese saatanliku kiusatuse ohvriks teeb, kirjutas ükse inkvisitsiooniteoreetikuid, keegi paater Mariana taktaadis avalike meelelahutuste kahjulikkusest. Muidugi oli niisugune hinnang pealesunnitud kasinusest ülespiitsutatud fantaasia vili. Kuid Hispaania ketserite tuleriidale lõõmas ohtlik avaldus salapanda tantsijate jaoks. Sära panda ületas hispaania prantsuse piiri ja kujunes põhjapoolses riigis üheks armastatumaks tantsuks. Ka siig on kolmeosalisest Akemadus nimetus on üle võetud grotesksed inglise hüppetantsust, mida tantsisid ainult mehed. Siit jäi diskotantsutulekuni veel tublisti üle kolme sajandi aega. Ent enne tulid paljud uued tantsud süütidesse minuet Kavot, Sitsiliano, Shakon, Forlanatavana ja teised. Esimese venolti olevat tantsinud Loui 14. Lülli muusika saatel. C3 neljandik-taktimõõdus tants levis kogu Euroopas ja muutus eriti populaarseks Viini klassik sümfooniatsükli välja arendajate Haydni ja Mozarti juures. Ballisaalides pidasse graatsiline tants vastu ja paari sajand. Näete, kui vastupidav oli mood tollal ja kui kukerpallitavaks on ta muutunud tänapäeval kus mõne moetantsueluiga ei jõua piimahammaste niigi välja. Ja siit alates kiireneb meie saategi tempo, sest neid tantse, mis pärast meil hoiti, ilma tegid, on ohku. Kõigepealt muidugi valss, mis oma leviku ja välkpopulaarsusega kirikumehe pahviks lõi. Nii nagu omal ajal sara kanda. Et valsi tantsimise noor mees, käed neiu puusadele pani ja koos keerutati, tundus kõrge moraaliga inimestele niivõrd siivutu, et keegi teoloog pahameeles pahvatas. Valsi keerutustes istub kurat. Ühes saksa linnas olevat raad andnud käsu. See, kes tantsides ennast ringi keerutab, arreteeritakse ja ta peab maksma 20 krossi rahatrahvid. Karmid ajada. Ja levivale kolmeljanditakis amoraalsusele piiri panemiseks keerata, kevaditi tantsimine mõnes kohas hoopis ära. Valsi rütm oli aga. Ma enne neid keeldusid muusikas olemas olnud ja pärifalsilikud valsid, kalasid juba kolm ja poolsajand tagasi. Kuni esimeste valsi kuningate lammeri, kausside võimuletulek, selle piduliku ja elu laamsa tantsumaailma kõigi aegade kõige armastatumaks legi. Kuigi Vansson jäänud tänapäevani, seisab ta siiski piiriraja ääres mille tagant algasid ja Varssavi kaleidoskoopiline tantsude vaheldumine kuni biitlite ning toimus see kõik džässi laiali. Džässisündi võis ainult tervitada, kuid ta tõi kaasa ka ühe halva pile, paljude inimeste huvi vaesumise, uuest rütmi, muusikast innustumisel ja nõndanimetatud tõsise muusika hülgamise. Muusika kahestus. Tõsi küll, leidus heliloojaid, kes püüdsid kraavi tõsise ja kergemuusika vahel aeg-ajalt kinni ajada. Stravinski Kindemilt söandad fail ka veel. Ning kõige enam köshen kirjutasid tõsiseid helitöid, kus kinnitati hea naaber ikka suhteid ja mindi muusikalise keele spetsiifilistest barjääridest üle. Kuid vastuolud jäid püsivad siiani vaatamata, et ka teine pool kerge muusika hakanud vastaskaldale Burge Tehita. Erinevused on muidugi kahe muusikaliigi vahel suured küll ja miks nad ei peakski seda olema, kui kummagi juured ulatuvad eri kontinentidel. Džässmuusik Milton, need show on kirjeldanud, kuidas Morris Ravel külastas Chicago Sümfooniaorkestri esimese klammetisti saatel džässiõhtut kus mängis kuulus klarnetit Chiminu. Ta suu jäi ammuli juba Chimmi esimeste helide juures. Jaga sümfooniaorkestri klarneti, arvasin kuulvat kõla hallutsinatsioone. Pavel kirjutas tundide viisi üles Chimmi fraase ja klametist kordas ikka jälle. Ta ei mõistvat, kuidas Simmi selliseid kõlasid suudab oma pilli saavutada. Džässilinn oli kõigepealt New Orleans, kus 1900. aastal neegrist habemeajaja padi puhulden asutas esimese džässorkestri. Hiljem said keskusteks Chicago, Kansas City, New York. Säszilootiline areng oli muidugi toimunud juba eelmisel sajandil neegripluusi ja Räkk taimi pinnal. Ja juba kaheksa aastat enne sajandi algust toimus Nioloogis esimene moetantsukäiku võistlus. Meile lähemal seisab tolleaegsetest tantsudest Charleston mis päris oma nime sünnilinnalt Lõuna-Carolina osariigis sünniaastaks märgitud 1926. Seadustani tantsimist on ka balletilaval nähtud. Meenutagem kas või Reinhold pleieri punast mooni Estonias. Suure üllatuse tegid sealsed oma Kambekiga tantsusaalidesse kuuekümnendail aastail ja nii võidigi paluda vanaema õpetament. Charles pani tantsima. Kaua on mis moetantsusärki kandnud, tango saalsedonist rääkides tungisime Me tango olemasolus ajast mööda. Buenos Aireses abanera ja meil on ka elementide ühendusest sajandivahetusel sündinud tants oli jõudnud juba 1911.-ks aastaks Atlandi ookeani ületada Euroopa tantsusaalides hakata ilma tegema. Ja nüüd, 80 aastasena on ta ikka veel kaunis tantsukuningas. Kuid igihaljastants on ikka olnud esimese maailmasõja päevil Inglismaal moodi läinud ja pärast sõda üle maailma levinud poksida. Koos oma aeglase olemisega, kuid mitte laisa, pisut noorema venna aeglase poksiga annab praegugi veel paljudes saalides tervitatavad külalised. Mõeldes soomlaste kingitusele maailma tantsukultuuri menu. Ellen Niidu luuleread. Kui hea on olla rõõmus ja hingepiinata ning teha rumalaid laule ilma punase piinata. Võib-olla jänka just sellepärast nii vaimustatud vastuvõtu leidiski, et aeg-ajalt armastavad ka kõige väärikamad inimesed narrusi kaasa teha. Väärikuse vastand peaks ju istuma vaikselt, igaühes meist. Mõelge, kuidas lõbusas seltskonnas lauldakse. Mu mütsil on kolmnurka ja kuidas juuras vahel kõik liigutused lootusetult segi ajada, takse milline naerupuhang lendab siis üle seltskonna ja kas seal vähem koomiline jälgida tantsupõrandal jäsemeid loobivad sajajalgsed, kes iga muusikalise lõi, kui lõpul totustotestotsa edasi hüppab. Kahjuvaid, et Jen 20 lühike oli. Rock n roll tõi tantsu kas ennekuulmatud vabadused või anarhia. 50.-te aastate keskel Ameerikas tekkinud kõikumine, pöörlemine vallutas peatselt ka Lääne-Euroopa maad. Üks noorteroki jumalaid, pill hääli näiteks suutis õelama kontserdil Lääne-Berliinis viia noored kuulajad sellise märatsemiseni, et terve kontserdisaal peksti. Isegi see polnud erand. Roki kõrgperioodil tuli lavale pressi kroonimata kuningas, kellel õnnestus tugevamale konkurentsile vaatamata päris hulk aastaid valitseda. Vist 60.-te aastate alguses tõi mõningase rahunemise ja pani otsejoones aluse biitmuusikale. See on aga juba meile nii lähedale jõudnud periood, et kassist maksabki enam rääkida. Tantsust teksapükstes.