Nii juhatab oma laulude õhtu sisse Žanna pidžovskaja viimaste aegade üks omapärasemaid ja huvitavamaid isiksusi vene folk lauljate hulgas. Rannal pole sellist jõulist ja võimast häälematerjali, kui ütleme näiteks vene rahvalaulude primadonna all Ludmilla söökinal. Rannatrumbiks on Phili kraansus kammerlikus, vahenditus, siirus. Ta on lauljatar, kelle kontserdid lähevad täismajadele kuid kes ei armasta suuri saale. Mitmetuhandelist, kuulajaskonna. Väiksemates kontserdisaalides on kergem kujundada ja vormida oma õhkkonda. Sest Žanna laulmine, see on meloodiline jutustamine kitarri saatel. Kõige tähtsam mulle on kaasvestleja häälestamine sest kuulaja, tema on kontserdil muu kaasvestleja. Ta ei ole lihtsalt kõrvaltvaataja, lihtsalt keegi, vaid õhtust osavõtja saal. See on mulle üks suur nägu, sadade silmapaaride, erksate, kõrvade ja tundlike südametega. Seda suurt omapärast organismi pean ma suutma valitseda, pean oskama teda suunata ja juhtida. Ta peab mu mõtetega kaasa tulema kurvastama ja rõõmustama koos minuga. Kui ma sellega hakkama ei saa, siis pole mu laulud krossigi väärt ja ma peaksin elukutset vahetama, lausus veendunult Žanna Pikhof. Rannabitševskaja kunst põhineb mustvalgel kontrastil. Esinemiskostüümis on tagasihoidlik pikk must kleit. Publik tuleb mind kuulama, minu lauludega kaasa mõtlema mitte vaatama ega arutlema, mis mul seljas või mis mul jalas on. Neid laule, mida Žanna välja pakub, võiks ju balansseerida kaasaegses plaanis esitada suurema saateansambliga lisada mitmesuguseid efekte. Nii oleks ehk tõesti kergem publikut hetkeks võluda, odavalt ära meelitada, lihtsalt lõbustada. Aga ma kaotaksin oma mina arvases, anna pidževskaja kitarr. See pole Žanna pitsevskajale lihtsalt saateinstrument vaid vahend oma muusikaliste mõtete edasiandmiseks. Kitarrimäng see on lahutamatu osa Žanna pidževskaja laulust esinemisest. Häälepaelad sõrmeotsad kitarrikeeltel süda ja hing. See on kõik üks muusikaline tervik. Pilli valdab Žanna pitsevskaja meisterlikult muusikakooli lõpetas ta kitarri erialal kitarrimängu ja laulmist õppiv Sannaga tsirkuse ja estraadikunstikoolis. Oma praegusesse pillisse on lauljatar lausa kiindunud. Kuulus see kitarr kunagisele suurusele, Aleksander Ivanov gramskoile. Rahvalaul tuli noore lauljatari ellu tsirkuse ja estraadikunstikooli kolmandal kursusel. Laulude esitamiseks on vaja suurepärast häälekooli mingite traditsiooniliste nüansside tundmist, suurt pidulikkust. Siis aga tuli pulatogutšaava oma kitarriga ja lihtsalt laulis, oli tema ise ning mulle avanesid silmad. Jumaluke, kogu tõde peitub südamlikkuses, lihtsuses ja loomulikkuses. Ma ei olnud varem kunagi kuulnud, et rahvalaulu võib selliselt laulda. Tsirkuse ja estraadikunstikoolis oli ranna kauaaegseks õpetajaks kunagine tuntud rahvalaulude esitaja Irma Jaagunsem. Temani Žannale teejuhiks rahvalaulude maailmas. Ma sõitsin läbi palju külasid, alevikes traniitsasid ja linnukogusin ligemale 200 rahvalaulu. Selles paketis oli palju huvitavat materjali. Mitmed laulud aga ei sobinud kitarri saatel laulmiseks ja mu sooviks oli ka maksimaalselt säilitada rahvalaulu puhtust, tema sajanditevanust ehtsust. Teisest küljest, kes oskaks praegustest rahva laulikutest täpselt öelda, kuidas üht või teist meloodiat omalajal lauldi? Rahvalaulud on ju edasi antud põlvest põlve vana, vanaemalt, emale, emalt lapselapsele ja iga esitaja iga tõeline rahvalaulik on sellesse meloodiasse jätnud oma jälje. Oma nüansid. Pulatogudus haava soovitas omal ajal Rannapi Chevskajale laule ka son pääsi repertuaarist ning son pääsi. Esinemismaneer laulude esitamisviis mõjutas paljuski noore lauljatari muusikalisi arusaamasid. Aga loomulikult ka omad pardid, pulatogudi haava ja Vladimir Võssotski. Ent palju kasulikku kogesin kuulis Žanna pidževskaja ka oma uurimisretkedel rahvalaulikute juurde. Oskus näha peamist, seda enda tarvis ülevõtta maitsekkus hea analüüsimise võime. Need omadused on Žanna pitsevskajale, tema esinemispraktikas kõik kasuks tulnud. Rannapitsevskaja kitarrikastil on paljude linnade mitmete välisriikide reklaamikleebiseid. Kõikjal, kus lauljatar on esinenud, on ta kuulajatega ühise keele leidnud. Õigemini ta on suutnud kuulajad oma poole võita. Eriti hinnatav on see olnud nendes maades, kus keelt ei mõisteta. Väga hea laul, hea muusika ei tunne piire ning Rannapi Chevskaja esinemised on selle tuntud käidude paikapidavust kinnitanud. Saksa föderatiivses. Vabariigi kriitika nimetas lauljatari vene laulu Shandargiks. 1979. aastal Poolas Gdanskis laulis terve saal pärast kontserti talle ülistuslaulu. See oli unustamatu moment. Heliplaadid on lauljatari nime tuntuks ja teatuks teinud üle maailma. Prantslased ja jaapanlased on aga omal maal välja andnud litsensi alusel heliplaadi Žanna pidževskaja lauludega. Moskva olümpiamängudeks valmis firmal meloodia mitmete uute väljaannete kõrval Kaus, LP, Žanna pidževskaja. Sellel on lisaks vene rahvalauludele ka mõned kaasaegsed viisid. Ka saateansamblisse on veidike värve lisandunud. Klaverit, klavessiini mängib Žanna abikaasa Valentina Shujad. Ühes palas mängib kaasa ka tuntud balalaika kunstnik Vladimir Moldari. Rannapitsevskaja on oma olemuselt tervik, nii loomulik, lihtne, vahenditu, siiras, meeldivalt sarmikas, nagu ta on laval. Samasugune on ta ka igapäevases käitumises koostöös kolleegidega kodustes askeldustes. Kodu. See peab olema mugav, meeldiv koht, kuhu tuleb puhkama arvata. Žanna pitsevskaja repertuaari uuene praegu nii kiiresti kui, ütleme kaheksa, 10 aastat tagasi. See on ka loomulik, sagedased esinemised, kohtumised võtavad ju lõviosa ajast ning on ju veel palju kultuurimajasid kontserdisaale kus Žanna laulu ehedalt pole kuuldud. Ning nii peabki üks kava kaua vastu. Endisel ranna pitsevskaja pole selliste kunstnike hulgast, kellele omandatud ja esinemisküpseks saanud laul on lõplikult ja Sabloonselt valmis igal õhtul. Igal laval sünnivad ranna pitsevskaja laulud ikka ja jälle uutena kordumatutena. Ning eks kordumatus rahulolematus ole suure kunstniku tunnuseks. Lõpetuseks veel nii palju, et rannal on plaanis oma repertuaari võtta ka mõni eesti rahvalaul. Laulu väljavalimisest üksi on nagu vähe. Sooviks oleks lähemalt tutvuda ka meie maaga selle meeleoluga miljööga, kus need laulud on sündinud. Jääme ootama uut kohtumist Žanna pidževskajaga.