Lastekirjanik Heljo Rammo istume teiega trammi kolinal, oleme mürale vaatamata väga romantilises keskkonnas, nimelt neid ümbritsevad imeilusad maalid. Siin võib näha puid sügisvärvides ja merd ja vanu majakesi lumist, põõsast ja lumist, lagendikku ja ilusat Kasesalu. Need pillid on teie abikaasa Adolf Rammo maalitud ja teie kõrvuti käidud loometee olevist kumbagi omamoodi rikastanud. Ehk olete teie oma lastelugude jaoks jõudu ammutanud neist piltidest ja abikaasa jälle mõnikord saanud väikest pidet juttudest või? Eks ta ikka nii ole, muidugi see on nii, et me oleme erinevad nagu kirjandusliike roht teinud, tema rohkem luuletanud, mina võib-olla näitemäng kirjutanud. Aga siis on ka need kirjandusliigid nagu lähemale saanud. Eks ma ikka loeme alati teineteise lugusid ja. Abikaasa, eriti tema hämmastab ennem palju rääkida, kui ta hakkab midagi tegema. Mina olen vastupidi, mina ei räägi. Minul midagi, valmis saab, siis alles näitan. Ja ikka saab tuge, kui teine toetab ja sõnaga. No ja lastele veel täpsustuseks, et küllap nii mõnigi on lugenud ka Adolf Rammo lustakaid lastevärsse. Mina alustasin oma vaid sellest, et Adolf Rammo on väga sümpaatne maalikunstnik, aga siis mitmekülgne looja inimene, on ta nii maalib kui kirjutab ka luuletusi. Teie Helju ainult kirjutab, aitäh. Maalid ja te ei ole proovinud? Ei ole, olen alati koolis ka olnud, väga vilets joonistaja, äärmiselt. Aga kui ma juba keskkooli läksin, siis mul oli üks sõbratar pinginaaber, kes hästi joonistas ja ta joonistas siis minule ka. Ja paar aastat majasingi nii läbi joonistus mulle. Kui õpetaja oli selle tagasi andnud, siis tegin selles kevade pildi ja nime läbi käisid kooliajal tagantjärgi lustakas, aga kas siis tekkis mõnikord trots ka? Noh, ratsiaga raskusi oli käsitöökooli raskusi ja ja, ja joonistamisega ja nisuke kobakäpp olin. Puudutus. Käelist tegevust, aga. Aga mõte lendu ja fantaasiat oli siis vist seda rohkem. Juba kooliaastatel, noh, seda oli küll. Mul on niisugune omadus olnud lapsest saadik siiamaani, enne kui ma midagi näen, mis meid huvitab või loen siis mul hakkab iseenesest sellest uus lugu välja kasvama. Ja siis lapsena selle peale ei tulnud, et näiteks kirja panna, siis ma oma nii fantaasias elasin neid üle. Millal oli see kõige esimene kord, kui mõttevorm, mis peas nagu tekkis ja kujunes, leidis teiega paberile, see tuli ükskord nagu iseenesest? Ma mäletan, see oli pärast Tuglase novelle lugedes kuidagi mõjus midagi väga fantastilist ka püüdsin, muidugi on väga noor ka viis või 16 aastat vana, püüdsin paberile panna. See oli nagu esimene ajend pärast läks, ei oskagi täpselt öelda, see oli siis niisugune noore neiu mõtisklusega seal lastele midagi ju ei olnud. Ei olnud, aga siis esimene asi, mis nii ilma jõudis või kuidas seda öelda, oli küll lastele ja see oli väike kuuldepilt uus nukk. Ma saatsin sä raadiole. Keegi muidugi midagi ei vastanud. Aga siis ühel päeval tuli mul koju, ta käis patsis teatriinstituudis ja tal oli säde kaasas ja seal sädemest laste raadiosaatjad olid seal. Ja siis äkki minu lugu tuleb eetrisse. See oli meil mõlemale nii hirmus rõõmus päev siga autorile esimene asi, mis tal ilmub või nii on, nii unustamatu kolm tegelast oli ja Salme Reek mängis poissi. Enam ei mäleta, kes need teised olid, kes mängis. See oli nii ammu, 46. Nii et uus nukk, millest sai raadiokuuldepilt, oli siis teie esimene trükiproov. Avalikkuse ette jõudis. Tõsi küll, raadio kaudu. Jah, see oli kõige esimene siis varsti õitsenud Tugi rõhutada, mäletan, kes sinna juttu saatsin noorusele, noh, tol ajal oli veel Stalinit noorus ja see avaldati ka kohe ära. Ma olin väga hämmastunud maalini niigi kirjanikke kui ajakirjanike suhtes, nii väga suure lugupidamisega, siis ma ei näe, hämmastav, mõtlesin, kas see asi on tõesti, ongi nii lihtne. Noh, siis sai veel mõned asjad proovida ja aga siis kahjuks tulid need viiekümnendat aastat mitte kuuekümnendad ja siis mu see ajakirjanik ja see ilukirjanduslik tegevus nagu vaibus alles kuuekümnendatel aastatel, hakkasid nagu uuesti peale, nii et ma olen kaks korda alustanud tegelikult aga ajakirjanik Kui töö kõrvalt hakkas tasapisi ilmuma ka mõni esimene raamat Jah, see raamat tuli hoopis hiljem, 60. aastal oma pioneeritoimetusse tööle sattusin. Siis seal oli väga niisugune kirjanduslembeline õhkkond. Mina töötasin ühes toas Heljo Männi ja Jaan Rannapiga. Peatoimetaja oli Holger Pukk, sekretär Olivia Saar. Kõik nagu kirjandusinimesed ja siis praegu kõik juba nagu tuntud nimed siis see oli nihuke ilus õhkkond, seal ei olnud niisugust kadedust ega midagi, kõik Me õhutasime 11 ja ja, ja vot seal siis õieti nagu hakkasingi lastele kirju, samas ma sattusin sinna laste probleemide hulka ja üldse enamus Eesti lastekirjanike on kõik tulnud lasteajakirjandusest ja siis läks veel hulk aega. Nii käisime Raamat alles ilmus 66. aastal ja see oli salga juht Mare oma ajalugu. Oma ajalugu ja omal ajal lapsed armastasid, seda. Ei oska öelda küll jah. Kuuekümnendatel aastatel oli see ühiskonna ja kirjanduse uuenemine. Oli ka lastekirjanduse uuenemine, millest on väga vähe räägitud, aga see toimus kõigepealt pioneeri toimetuses. Ma mäletan meile tormilised vaidlused, püüdsime kõigepealt elule lähemale minna, eluliseks muutuda ja see. Ja võib-olla oligi tol ajal peamine. Isegi jõudsime nii kaugele väga paljudes asjades ühiskonnakriitiliseks aga siis tulid jälle niinimetatud stagnaaeg, mis sellele tagasi tõmbas. Kahjuks. Ometi olete te ju kirjutanud pidevalt läbi aastatega niisugust pausi pole sisse tulnud. No mul on need isikliku pause küll tundnud, ei ole väga Užingyriate olnud muia sõbratar Heljo Mänd hunnik. Ma imetlen teda alati, ta tõuseb hommikul kell kuus ja kirjutab iga päev, mina niisugune ei ole. Mul võtab uue asja kallale asumine aega. Ja siis, kui midagi valmis, siis jälle tempause ja aga nii enam-vähem olen küll ka midagi teinud. Missugune on ehk teie elus niisugune kõige viljakam loominguperiood olnud, kitarr? Ma arvan ikka kuuekümnendatel aastatel. Siis oli see õhin ja minek nagu sees. Jah, ja siis sai nii proovida proosat kui näidendi kirjutada. Mis teil siis ilmus, salga juht, Marele järgneks üks omamoodi pois passita täis mees. Reuka raamat, ime kaeru, päästerõngas ise endale. Lõpuks tuli valikkogu pimelsiku mängust hambatüli. Nii mina olen kuulnud, et see passita täismees on ikka kangesti rahvale meeldinud lapp, missugused on olnud need vastukajad, mis teieni on jõudnud? Paremaid jutud sealt on ka selles valikkub pimesiku mängust hamba tülini, selle kohta oli küll ükskord niisugune huvitav asi. Minu naabrinnal esin, tuli ta sõbratar külla nägi mind ja ütles, mina vaatan minu tütar loodesse raamatut ja kuidagi ei taha lõpetada ja mina siis lõpuks vahetus. Mis raamat see on? Ja tuli välja, et oli see minu raamat pimesiku mängust hamba tülini. Ja, ja ta tütar oli veel selle raamatu saanud oma sõbratari käest. Et selle sõbratari oli ka niivõrd meeldinud ja mina jälle olin ülimalt üllatunud, kuna seal on ikkagi lühijutud, pole nagu üks pikk lugu. Et niisugused nõiutud võivad ka nii Neivelt köita. Kime kuulaksimegi siia vahele ühe katkendi teie jutukogumikust, pimesiku mängust, hamba tülini. Mis te ise, Heljo Rammo arvate misse katkenud võiks olla. See oleks olla Tõnu tööbi päevikus midagi erilist, neljas ülestähendus kevadel, praegu on ka kevad ja hästi sobiks. Nüüd hakkan ainult endale mõtlema. See otsus tuli mulle uuesti meelde, kui meil algas praktika. Algul pidime töötama kooliaias ja hiljem põllul. Kooliaias võtsin kapsataimede istutamise enda peale ja moodustasin kiiresti koos kivi Tiiuga kaheliikmelise individuaalbrigaadi. Ise hakkasin loomulikult brigadiriks ja kividi, juust sai aiatööline, tema valisin teiste hulgast välja just sellepärast, et ta on nii kena, vaikne, ei vaidle iialgi vastu. Kõigepealt vestlesin kividi jõuga pikalt ütlesin, et praktika on elus väga vajalik. Eks katsugu keegi ilma praktikate jalgrattaga sõita või lehma lüpsta. Midagi ei tule välja. Aga tema tuli meie kooli linnast alles talvel, ei tunne praktilist põllutööd üldse mitte. Nii on tal praegu kasulik tööd teha, pida, kogemusi omandada ja targemaks saada. Kivi Tiiu kuulas mind vaikselt, noogutas isegi pead, mis näitas, et ta oli mu sõnadega päri. Ja siis küsisin talt, et kust kapsaid saadakse. Tema mõtles hoolega ja vastased põllult targalt vastus, sest mõni teine linnast tulnu oleks võinud ütelda, et poest kiitsin teda, ta naeratas vaikselt, heast meelest. Edasi järgnes praktika, andsin ülesande kätte. Käskisin Divi Tiiul minna kolhoosiaeda ja tuua kapsataimi. Võta kõige paremaid hästi rohelisi ja tugevaid. Ja need istutada korralikult parajate vahedega kooliaeda lingekaztok küllaldaselt kivi. Tiiu lippas vaikselt ja rõõmsa meelega käsku täitma. Mina jälle lippasin vaikselt ja rõõmsa meelega koolimajast minema. Lippasin jõe äärde, ilm oli ilus, päike kõrvetas, tuult polnud ollagi. Paras suvitamise päev. Siis hakkasingi praktiliselt päevitama. Mõnus oli, sulistasin veel praktiliselt jões ka. Väga mõnus oli. Lõuna ajal sõitsin parvega koolimaja lähedale välja, Läksingi vidi ööd üle vaatama, vastu võtma ja hindama, täpselt nagu ehtne aiatööbrigaadi brigadir. Astusin kooliaeda ja nägin, et kõik olid kapsapeenarde ümber kogunenud õpilased ja mitu õpetajat. Ja Kivi. Tiiu seisis vaikselt nende keskel. Tal oli pea longus ja pisarad silmis. Sain aru, et midagi lahti, hiilisin natuke lähemale, sirutasin kaela välja ja vaatasin. Pidin selili, prantsatas tama kapsapeenar teleoli istutatud maltsa korralikult parajate vahedega ja küllaldaselt kastetud. Kivi Tiiu pomises midagi vaikselt, kikitasin kõrvu ja sain teadet. Aednik oli tal endal käskinud taimi võtta. Tema oligi siis võtnud kõige tugevamad rohelisemad. Täpselt minu õpetuse järgi. Ainult korjas vaeseke taimede asemel umbrohtu korvi ja istutas korralikult maha ja kastis küllaldaselt. Loodusloo. Õpetaja lõi kahte kätt, kui ütles, et kooli ajaloo jooksul pole enne midagi ligilähedaseltki niisugust juhtunud. Ajaloo õpetaja kinnitas sama ja klassijuhataja Mari Saar noogutas kaasa. Ent õpilased naersid. Sinika, Siim lausa hirmus, endal silmad peas märjad. Sedamaid otsustasin minema hiilida. Kodus asjad kokku pakkida ja ära sõita. Aga siis leidsin, et sel juhul hakkab sini ka siin veel rohkem minu üle irvitama. Sellepärast otsustasin ümber, ajasin rinna ette, trügisel otse oma õnnetu aiatöölise kõrvale. Seal ütlesin, häda pole midagi, hobune komistab isegi neljal jalal, kuid kivi Tiiul on ainult kaks jalga. Ja ma olen kohe päris kindel, et ta enam eluilmaski istuta maha umbrohtu. Praktika ju selleks ongi, et pida, kogemusi omandada ja targemaks saada. Ja keegi hakanud mulle vastu vaidlema, koguni õpetajad, mitte. Nemad ainult käskisid meil nüüd need õiged kapsataimed maha istutada, et talvel saaks koolis jälle kapsu Pi keeta. Eks me siis istutasime. Tegelikult istutas küll kivi, Tiiu, tema tahtis oma viga heaks teha. Mine aiast, tulnud siis vahele, seisin ainult juures ja rahustasin teda. Tõendasin, et aedniku juures toodud uued kapsataimed on ikka tõesti kapsataimed. Ühte taime hammustasin ka, näitasin, et kõlbab süüa täpselt. Ja ja siis kumusime, käru ilmus ka väikelastele. Kriminull siis ka kuulsin väga paljudele ta istus ja see innustas mind. Ja nüüd ma olen kirjutanud sel järveegaksud osa. Nüüd sellest peaks uus raamat tulema, kolm osa on seal sees, imekaru nime all. Aga muidugi praegu ei tea, kas dail tahan tõkke kojasse käsikirja ka ei tea, kas tinginud nüüd veel sel või järgmisel sajandil? Siin me jõudsimegi selle, Eesti lastekirjanduse väga raske hetkeseisu juurde, et ei või iial teada, millal see imeline päev saabub, et miskit selle trükist ilmub. Jah, nii ta on. Kas te kogu oma kirjaniku elu jooksul olete niisugust olukorda üle pidanud elama? Kus ei ole kõige lihtsamat paberit rääkimata muudest vahenditest selleks, et trükkida ilusat värvilist lasteraamatut kus see trükkimise töö praktiliselt lihtsalt seisab. Isiklikku kirjutamispaberit mul on siiamaani jätkunud küll sellepärast et paberipood on minu elumaja vastas ja minu abikaasa on väga agar seal käia ja nii, et kui seal on paber müügil, siis ta on ikka nii rohkemal hulgal seda toonud, aga mul on küll kolleege, kes on päris hädas olnud ja ma olen isegi neile siis oma varudest andnud. Aga mis puudutab trükikodasid, see, mida me kõik kuulsime mõni aeg tagasi Kirjanike liidus. Ja see teeb küll jõuetuks. Ja see on niisugune ühine väljapääsu otsimine. Kõige õigem muidugi oleks Kasel Liidu üldkoosolekul kuuldud ettepanek, et Eesti hakkaks ise jälle uuesti raamatuajale paberit tootma, siis oleks paberi probleem vähemalt lahendatud ka ennem see ei lahene ka. Ja kui raamatupoodi minna, siis on suur vahe selles pildis, mis seal avaneb. Kui võrrelda seda pildiga mõni aasta tagasi, vahe on väga suur. Eriti jah, mis lasteraamatutesse puud dub, neid seal peaaegu üldse ei olegi. Praegu on juba maikuu käes, aga kui ma ei eksi, on siiamaani sel aastal ilmunud ainult üks algupära. Lasteraamatu Te mõtlete Tiia Toometi pere lugu. Seda just. Midagi lastele soovitada seda, et õnneks on olnud paremaid aegu ja õnneks meil on siiski päris palju eesti algupäraseid lasteraamatuid, mis on juba ilmunud ja loodetavasti ka väga väga paljudes kodudes olemas. Ja mitte kodudes siis raamatukogudes, sõpradel, Saka, eks teiselt laenata. Lugeda saab kuidagimoodi ikka käia raamatukogus. Raamatut tuleb väga hoida. Ja see on kindlasti nii ja kindlasti tuleb hoopis rohkem hakata käima raamatukogudes, kui nüüd eeldakse, et raamat läheb palju kallimaks. Näiteks kui minu lapsepõlv möödus Eesti ajal ja siinsamas Tallinnas Juhkentali agulis ega meile kodu seal tühki raamat. Ja ma ei mäleta üheski kodus, kus ma käisin tuttavate laste juures, et oleks, ma käin kuskil raamatuid. Aga me lugesime ometi kõik, lugesime kooliraamatukogust ja siis avalikes raamatukogudes. See oli kohe niuke harjumus, kõik käisid Tõid omale raamatukogustest raamatuid, eestlane on olnud lugeja ja kahju, kui tuleb uus põlvkond, kes seda enam ei ole. Nii et see on väga tähtis, ma arvan ja loodan, et tänapäeva lapsed kõige muu huvitava kõrval ei jäta raamatut. Siis hakkas imekaru ootamine, millal ta ükskord trikist välja pääseb. Ehk ei ole takistanud ka mõnda uut plaani pidamast või lausa millegi uue kallal töötamast. Praegustel päevadel Helju Rammo. On küll takistanud minda päris kõvasti takistanud mul kavas küll tahaks veel mõned proosaraamatut kirjutada, olen mõelnud oma lapsepõlveraamatu peale. Olen mõelnud kirjutajana 41.-st aastast mis on lastele nagu kirjutamata. On väga eredalt meeles. Aga ei ole nii kaugele saanud tõesti pliiatsi kätte võtaks ja alustaks. Aga ometi, te tahaksite seda ühel ilusal päeval teha, ma usun. Sest see mitte tegemine, see on ka nagu rõhuv. Ma ma ühe näitemänguga jätan selle valmis saanud, siis olen mõelnud küll hakata peale, olgu siis, mis on, kui vähegi tervist ja jõudu ja kirjutamisvõimalust on, siis tahaks ikka kirjutada, sest kirjutaja ei tohiks mõelda sellele. Kas nüüd ta saab seda kohe avaldada või saa. Kõigepealt kõige tähtsam on ikka valmis kirjutada, aga kogu meie elu minu ealistel on olnud väga keeruline. Ja, ja me siiski oleme optimistid, ma arvan. Ja loodame ikka, et meil läheb paremini ja ükskord võib-olla veel päris hästi.